ja tema mõistus oleks otsekui kikivarvule tõusnud, et üle mingi serva piiluda, sest ta hakkas tasapisi taipama, et on välisilma vaatamiseks kardina eest tõmmanud. Ei, seal ei olnud ainsatki ajalehte. Ei Denver Posti ega New York Timesi ega linnaosa rämpslehekest, mis läks otseteed prügikasti. Ta kuulis klaasi tagant kõrgel puude vahel suveputukate suminat. Tavaliselt oleks ta näinud üht-kaht autot mööda liuglemas, vilet lastes mööda kvartalit edasi liikuvat postiljoni ja mõnda lapsevankrit lükkavat hoidjat, kuid täna neid ei olnud. Ma tulen tagasi, kui olen midagi rohkem teada saanud. Jää majja ja pane uksed kinni. Ära mitte mingil juhul välja mine. Lila mäletas, kuidas David oli neid asju ütelnud. Ta mäletas, kuidas seisis akna all ja vaatas, kuidas mehe auto – üks neid uusi vesinikuküttega Toyotasid – hääletult sissesõiduteed pidi minema tuhiseb. Armas jumal, isegi ta auto on ilma pahedeta. Millegi samalaadsega sõidab tõenäoliselt paavst.
Aga kas see pole mitte koer? Lila surus näo tugevamini vastu klaasi. Keset tänavat lonkis Johnsonite koer. Tühja kodu hoidjatest Johnsonite abielupaar elas kaks maja kaugemal, nende tütar oli kuhugi mehele läinud ja poeg sõitnud kõrgkooli õppima. Massachusettsi tehnoloogiainstituuti? California tehnoloogiainstituuti? Emba-kumba. Proua Johnson („Kutsuge mind Sandyks!”) oli esimene naaber, kes nende siiakolimise päeval uksele ilmus – ise üleni üks suur külakostiks toodud keeks ja hunnik tervitusi – ning Lila oli peaaegu igal töövabal õhtul näinud teda ja vahel ka abikaasat Geoffi jalutamas suure naerunäose kuldse retriiveri Roscoega, kes oli niivõrd allaheitlik, et viskus ükskõik keda lähenemas nähes selili sillutisele. („Ma palun oma langenud inglist koera pärast vabandust,” ütles Geoff.) See seal väljas oligi Roscoe, kuid midagi oli valesti. Ta ei näinud endist moodi välja. Tema ribid tungisid esile nagu ksülofoniklotsid (Lilat liigutasid põgusad mälestused sellest, kuidas ta algkoolis kellamängu mängis, ja sepapoiste kaanoni kõlisev meloodia) ja ta kõndis kuidagi häirivalt sihitult, hoides sealjuures midagi suus. Midagi … lotendavat. Kas Johnsonid teavad, et koer on lahti pääsenud? Kas ta peaks neile helistama? Aga telefonid ju ei tööta ja ta oli Davidile lubanud, et jääb majja. Noh, see oli Roscoe. Ilmselt oli loom aiast välja saanud.
Kuradima David, mõtles ta. Ta võib olla nii enesekeskne ja nii hoolimatu ning teha seal väljas jumal teab mida, tema aga on siin ilma vee, telefoni ja elektrita ning lastetoa värv on täiesti vale. Pole isegi mitte sinnapoole! Rasedus oli küll kestnud kõigest kakskümmend neli nädalat, kuid ta teadis, kuidas aeg lendab. Ühel hetkel on sul veel mitu kuud oodata, aga järgmine asi, mida sa tead, on see, et tõttad keset ööd oma kohvrikesega uksest välja, sõidad ülepeakaela haiglasse ja oled selili lampide all, ähid ja puhid, väitused tormavad sulle möirates kallale ja võtvad su enda valdusse ning midagi muud ei toimugi enam enne, kui laps on käes. Ja kogu selle valuudu keskel tajud oma peos kellegi kätt ja silmi lahti tehes näed enda kõrval Bradi, kelle näol on ilme, millele sa ei oska nime anda, on ilus, kohkunud ja abitu ilme, ning sa kuuled tema häält ütlemas: „Suru, Lila, sa oled juba peaaegu valmis, suru üks kord veel ja töö ongi tehtud,” ja sa surudki – sa küünitad iseendasse, leiad selle kõige viimase asja jaoks jõudu ja lükkad lapse välja. Ja kui Brad ulatab järgnenud vaikuses sulle su lapse näol imelise mähitud kingituse, siis jookseb mööda ta põski alla terve õnnejõgi ning sina tajud, et su elu on sügavalt ja pidevalt õige, sest sa tead, et valisid selle mehe kõikide teiste hulgast välja just nimelt tundest, et oledki määratud nii tegema, ja tead, et teie laps Eva, see soe uus elusolend, kelle te olete kahekesi valmist teinud, ongi just nimelt see – on teie mõlemad, kellest on tehtud üksainus.
Brad? Miks ta Bradi peale mõtleb? David. Tema abikaasa ei ole Brad, vaid David. Paavst David ja tema paavstiauto. Kas paavst David on olemas olnud? Tõenäoliselt. Lila ise on metodist. Tema pole see inimene, kelle käest tuleks niisuguseid asju küsida.
No nii, mõtles ta, kui Roscoe oli vaateväljalt minema kõndinud, mis liig, see liig. Tal oli räpasesse majja lõksu jäämisest kõrini. David võib teha seda, mis Davidile meeldib. Tema ei näe mingit põhjust saata laitmatult kaunis juunipäev käed rüpes mööda, kui tal on nii palju tegemist. Truu vana Volvo ootas sissesõiduteel. Kus on ridikül? Kus rahakott? Võtmed? Aga siin nad ongi, välisukse kõrval lauakesel. Just nimelt seal, kuhu ta oli nad mõnda aega tagasi jätnud.
Üleval läks ta vannituppa – jumalukene, tualettruum oli säärases olukorras, et ta ei tahtnud sellele isegi mitte mõelda – ja uuris peeglist oma nägu. Noh, see polnud sugugi mitte hea. Võis arvata, et ta on laevaõnnetuse läbi elanud, sest juuksed olid nagu varesepesa, silmad aga aukus ja ähmased. Nahk oli igalt poolt luitunud, otsekui poleks ta nädalate viisi päikest näinud. Ta ei kuulu küll nende naiste hulka, kes peavad enne kodust lahkumist ennast tund aega vurhvi ajama, kuid sellegipoolest … Ta oleks meelsasti duši all käinud, aga see oli muidugi võimatu. Ta leppis sellega, et pesi nägu ühest valamul seisvast kannust võetud veega ja kasutas ihu roosaks hõõrumiseks pesukinnast. Juuksed ära kamminud, pani ta põskedele puna, kandis ripsmetele tušši ja värvis huuli. Tal olid palavuse tõttu seljas ainult T-särk ja püksikud. Ta taandus sulanud küünalde, musta pesu kuhjade ja pesemata linade läpatanud lehaga täidetud magamistuppa ning võttis riidekapist ühe Davidi pika päevasärgi. Ent probleemi kujutas see, millega katta ennast altpoolt: talle ei läinud õieti mitte miski enam selga. Ta valis ühed avaramad džiinid, millesse ta suutis ülemist nööpi lahti jättes sisse pugeda, ja sandaalid.
Veel kord pilk peeglisse. Pole paha, jõudis Lila järeldusele. Nihe paremuse poole oli kindla peale olemas. Ta ei kavatsenud ju lõppude lõpuks minna mingisse erilisse kohta. Ehkki oleks ju olnud meeldiv kuhugi lõunatamiseks sisse astuda, kui need tegemised on tehtud. Pärast kogu seda majas veedetud aega oli ta selle kahtlemata ära teeninud. Mõnda meeldivasse kohta, kus ta saaks väljas süüa. Pole just palju midagi meeldivamat, kui juua vabas õhus istudes klaasike teed ja süüa üks salat. Café des Amis oleks paras paik. Neil on imekaunis lõhnavate õitega väänkasvudega kaunistatud siseõu ja ülioivaline peakokk – ta käis korra nende lauas –, kes on õppinud Gordon Bleus. Pierre? François? See mees oskab teha kastmetega kõige hämmastavamaid asju ja meelitab isegi lihtsaimatest roogadest välja tugevaimad aroomid. Tema veinikastmes kana pärast tasub surra. Aga tuntud oli Des Amis just magustoitude ja iseäranis šokolaadivahu poolest. Lila polnud kordagi elus maitsnud midagi samavõrra taevalikku. Tema ja Brad sõid pärast õhtusööki alati kahe peale ühe kreemi, tõstes seda teineteisele lusikaga suhu nagu kaks teismelist, kes on teineteisesse nii juhmilt armunud, et ülejäänud maailma pole neile peaaegu olemaski. Kui õndsalikud olid olnud need kurameerimise päevad, kui kõik elu paljutõotavad tahud avanesid nende ees nagu raamatulehed. Kuidas nad küll naersid, kui Lila oleks äärepealt alla neelanud kihlasõrmuse, mille Brad oli vahu õhuliste kakaokurdude vahele sokutanud, ja siis jälle tol õhtul, kui Lila saatis Bradi õue paduvihma kätte, öeldes, et talle kõlbab ükskõik milline šokolaad, olgu Kit Kat, Almond Joy või vana lihtne Hershey’s, ning ärkas tund hiljem, nähes teda läbimärjana magamistoa uksel seismas, näol kõige lustakamatest lustakam naeratus ja käes hiigelsuur Tupperware toidukarp François’ … Pierre’i? … kuulsa šokolaadivahuga, millest oleks jätkunud terve sõjaväe toitmiseks. Just nimelt niisugune mees Brad oligi. Ta läks kohviku tagaküljele, kus tuled ikka veel põlesid, ja kolkis seni uksele, kuni keegi tuli tema vihmasajus läbi ligunenud viiekümnedollarilist vastu võtma. See oli kõige armsam asi üleüldse. „Taevake, Lila,” ütles Brad, kui ta lusikatäie vahtu huultele tõsis. „Kui sa niiviisi jätkad, sünnib ju poolenisti šokolaadist laps.”
Aga ta oli omadega jälle sealmaal. David. David Centre on tema abikaasa. Lila pidi selle tõepoolest teatavaks võtma. Mitte et tema ja David oleksid kunagi üheskoos šokolaadivahtu söönud või Café des Amis’s käinud või üleüldse midagi kübekegi sellesarnast teinud. Sellel mehel ei olnud terves kehas küll ainsatki romantikakonti. Kuidas ta võis lasta niisugusel meesterahval endale abiellumise asjus augu pähe rääkida? Nagu oleks ta kõigest järjekordne punkt mingis üliolulises täitmist vajavate ülesannete nimestikus? Saada kuulsaks arstiks, linnuke. Lila Kyle rasedaks teha, linnuke. Täita oma aumehekohus, linnuke. David ei paistnud peaaegu teadvatki, kes ta säärane üldse on.
Ta läks trepist alla. Väljas tulvas taevast alla päikesepaistet, mis täitis koridori nagu kullakarva gaas. Kui ta uksele jõudis, ringles