aga teisalt, tema isa oli – oli olnud – ju britt. „Sina võid mind samuti nii kutsuda.”
„Kuule, kui seda teevad kõik, pole see ju mingi eriline vastutulek või mis?”
Willi häälest kostis sappi; oli hämmastav, et nii noor inimene suudab käituda nõnda ebameeldivalt.
„Usutavasti saad varsti aru, James Carstairs, et meile mõlemale on parem, kui hoiad minust eemale ja jätad mu rahule.”
Charlotte ohkas mõttes. Ta oli nii kangesti lootnud, et teine sama vana poiss aitab peletada Willi viha ja õeluse, aga nüüd näis olevat ilmne: öeldes, et tal on ükspuha, kas Instituuti tuleb veel üks varjukütipoiss või mitte, oli Will rääkinud tõtt.
Ta ei tahtnud sõpru ega tundnud nende järele vajadust. Neiu vaatas Jemi poole, arvates, et näeb tema näos üllatust või haavumist, aga poiss üksnes naeratas põgusalt, nagu oleks Will kassipoeg, kes oli tahtnud teda hammustada. „Ma pole Shanghaist lahkumise järel treenida saanud,” lausus ta. „Mulle kuluks ära kaaslane – sparringupartner.”
„Mulle samuti,” vastas Will. „Aga mina vajan võrdväärset kaaslast, mitte mõnda haiglast olevust, kes näib viibivat juba ühe jalaga hauas. Ehkki märki viskamiseks annab sind ehk kasutada.”
Charlotte’i, kes polnud Willile rääkinud, mida ta James Carstairsi kohta teab, valdas õudus, mis pani tal kõhus keerama. Ühe jalaga hauas – armas jumal. Mida isa oligi öelnud? Et elus püsida, vajab Jem pidevalt mingit droogi – rohtu, mis pikendab küll tema iga, kuid ei päästa teda surmast. Will, Will.
Neiu liikus paigalt, et astuda poiste vahele, nagu suudaks ta kaitsta Jemi Willi julmuse eest – viimane märkus pidi tabama uustulnukat valusamalt, kui ta arvatagi oskas –, aga jäi siis seisma.
Jemi ilme polnud muutunud. „Kui pead ühe jalaga hauas viibimise all silmas, et mul on surmahaigus, siis on sul õigus,” ütles ta. „Mul on jäänud elada umbes kaks aastat, hea õnne korral kolm – nõnda igatahes räägitakse.”
Isegi Will ei suutnud ehmatust varjata; tema põsed lahvatasid punaseks. „Ma…”
Aga Jem oli juba seadnud sammud seinale maalitud märklaua poole. Selleni jõudnud, rapsas poiss puitu tunginud noa välja. Seejärel pöördus ta ning kõndis otsejoones Willi juurde. Ehkki habras, oli ta tollega ühepikkune; teineteisest ainult mõne tolli kaugusel ristasid nad pilgu ja kumbki pööranud seda kõrvale. „Kui soovid, võid kasutada mind märki viskamiseks,” lausus Jem nii argiselt, nagu räägiksid nad ilmast. „Tundub, nagu poleks mul sellest harjutusest suurt karta, sest sa pole eriti hea märkiviskaja.” Ta pöördus, sihtis ja saatis noa lendu. See tungis seina otse märklaua keskpunktis ja jäi sinna kergelt võbeldes pidama. „Või siis,” jätkas ta, pöörates end uuesti Willi poole, „lubad minul ennast õpetada. Sest mina olen väga hea märkiviskaja.”
Charlotte silmitses poisse. Pool aastat oli ta pidanud nägema, kuidas Will tõukab vastikult käitudes ning ettekavatsetult õelaid torkeid jagades eemale kõik, kes püüavad talle läheneda – õpetajad, Charlotte’i isa, Henry, kes oli neiu kihlatu. Kui tema, Charlotte, poleks olnud ainus, kes oli eales näinud poissi nutmas, oleks ta enda arvates samuti juba ammu kaotanud lootuse, nagu võiks Will ükskord hakata kellegagi läbi saama.
Ent siin too nüüd seisis ja vaatas James Carstairsi, poissi, kes paistis nii habras, nagu oleks tehtud klaasist, ja tema torssis ilme oli hakanud pikkamööda taanduma ebaleva kõhkluse ees. „Sa ei hakka ju päriselt surema,” lausus ta ning tema hääl kõlas veidralt. „Ega?”
Jem noogutas. „Räägitakse, et hakkan.”
„Palun vabandust,” ütles Will.
„Ei,” sõnas Jem. Ta lükkas kuuehõlma kõrvale ja võttis vöölt noa. „Ära ole nagu kõik teised. Ära haletse mind. Ütle, et oled nõus minuga koos treenima.”
Ta ulatas Willile noa, pea eespool. Charlotte hoidis hinge kinni ega julgenud end liigutadagi. Neiul oli tunne, otsekui sünniks tema silme all midagi väga tähtsat, kuid ta poleks osanud öelda, mis nimelt.
Will, pilk ikka veel Jemi näol, sirutas käe noa järele. Kui ta relva enda kätte võttis, riivasid tema sõrmed teise omi. Charlotte tähendas endamisi, et näeb esimest korda Willi vabatahtlikult kedagi puudutamas.
„Ma olen nõus koos sinuga treenima,” lausus poiss.
1
KOHUTAV TÜLI
Esmaspäevane pulm toob tervist, teisipäevane jõukust, kolmapäevane õnne ja edu, neljapäevane risti ja viletsust, reedene leina ja haletsust ning laupäevane sulaselget õnnetust.
„Detsembris on kõige õigem aeg abielluda,” ütles õmblejanna, laskmata end aastatepikkuse harjutamise järel häirida huulte vahel olevatest nööpnõeltest. „Nagu öeldakse: „Kui detsembris lumi sajab, pulmad pea, siis arm sul majas.”” Torganud kleidisse viimase nõela, astus ta sammu tagasi. „No nii. Mis te arvate? Siin on snitti võetud ühest Worthi enda tualetist.”
Tessa silmitses oma kujutist magamistoa kõrges peeglis. Kleit oli varjuküttide kombe järgi sügavkuldne; valget pidasid nefilimid leinavärviks ega lasknud end selles laulatada, ehkki kuninganna Victoria ise oli teinud just nõnda ning pannud aluse niisugusele moele. Liibuvat pihikut ääristas niplispits ning seda langes kaskaadina alla ka varrukaotstest.
„Kui kaunis!” Käsi kokku lüües kummardus Charlotte lähemale. Tema pruunid silmad särasid rõõmust. „Tessa, see värv sobib sulle nii hästi.”
Tessa pööras ja keerutas end peegli ees. Kuld lisas tema põskedele värvi ning seda oli seal hädasti vaja. Liivakellakujuline korsett tõmbas ta vajalikest kohtadest peenikeseks ja lisas teisale ümarust ning kaelas tiksuv kellavärgiingel tekitas mõnusa turvatunde. Sellest allpool lebas Jemi kingitud nefriitripats. Soovimata kummastki loobuda, oli ta ketti veidi pikendanud, et võiks kanda mõlemat korraga. „Kas sulle ei tundu, et pitsiga on ehk pisut üle pakutud?”
„Mitte sugugi!” Olles enese teadmata asetanud ühe käe kaitsvalt kõhule, naaldus Charlotte tooli seljatoele. Ta oli alati olnud nii sale, tõtt öelda lausa kõhn, et ei vajanud õigupoolest kunagi korsetti, ning eelistas nüüd last oodates kanda koduseid kleite, milles nägi välja nagu väike lind. „See on ju mõeldud sinu pulmapäevaks, Tessa. Millal siis veel kanda uhkete kaunistustega kleiti kui mitte sel puhul? Sa kujuta endale ainult ette.”
Juba mitu ööd oli Tessa ainult seda teinudki. Ta ei teadnud, kus tema ja Jemi laulatus aset leiab, sest nõukogu polnud nende juhtumi arutamisega ikka veel lõpule jõudnud. Aga tseremooniat vaimusilma ette manades nägi ta end ikka kirikus – võib-olla Henry käevangus – mööda vahekäiku altari ette kõndivat, vaatamata kordagi kahele poole, vaid ontliku pruudi kombel üksnes ette, kus seisis tema peigmees. Jem kannab muidugi varjukütirõivaid – mitte lahinguvarustust, vaid nimelt selleks otstarbeks õmmelduid; musta sõjaväemundri moodi ülikonna varrukasuid ümbritsevad kuldkandid ning kraed ja nööbiliistu kaunistavad kuldsed ruunid.
Poiss näeb nii noor välja. Nad mõlemad on noored. Tessa teadis, et on ebatavaline abielluda seitsmeteistkümne- ja kaheksateistkümneaastasena, aga nad jooksid võidu ajaga.
Jemi elukella vedru ei tohtinud enne maha käia.
Tüdruk tõstis käe kurgu alla ja tundis kellavärgiinglit tuttavlikult võbelemas, tema tiibu oma peopesa kriipimas. Õmblejanna tõstis pilgu ja silmitses Tessat murelikult. Tema ei kuulunud nefilimide hulka, vaid oli maapealne, aga õnnistatud selgeltnägemisvõimega nagu kõik varjuküttide teenijad. „Kas soovite, et võtaksin pitsi ära, preili?”
Enne kui Tessa jõudis vastata, koputati uksele ja kostis tuttav hääl. „Jem siin. Tessa, kas sa oled seal?”
Charlotte