Kellavärgiga printsess. Põrgu sõdalased III raamat. Cassandra Clare

odav lõbuurgas,” ütles Gideon. „Gabriel, ära vaata midagi, enne kui olen öelnud, et kõlbab.”

      Gabriel tõstis silmad nördinult taeva poole, aga vend haaras tal otsustavalt küünarnukist ja juhatas ta ruumi, mis pidi ilmselgelt olema suur salong – avarasse tuppa, mille lage katsid kuulsate itaalia meistrite reprod, sealhulgas Botticelli „Veenuse sünd”, nüüd küll üsna tahmunud ja päevinäinud. Kullatud krohvikuhjatiste küljest allarippuvad gaasilühtrid täitsid ruumi kollaka valgusega.

      Piki seinaääri jooksid sametiga polsterdatud pingid, millel aelesid tumedad kogud – härrad ümbritsetuna naistest, kelle kleit oli liiga kirev ja naer liiga vali. Eespool olevalt lavalt voogas tuppa muusikat. Konsul liikus naerdes sinnapoole. Silinderkübarat ja sabakuube kandev naine väänles, esitades laulu „Riivatu, kuid mõnus”5. Kui ta pöördus, välgatasid tema silmad gaasilampide valguses rohekalt.

      Libahunt, mõtles Gabriel.

      „Oodake mind natuke aega siin, poisid,” lausus konsul ja kadus rahvasumma.

      „Tore,” pomises Gideon ja tõmbas Gabrieli lähemale, nähes endast puusi hööritades möödumas tihedalt liibuva pihikuga siidkleiti kandvat naist. Tollest hoovavate džinniaurude tagant aimus midagi – midagi hämarat ja magusat, mis meenutas pisut James Carstairsi juures hõljuvat karamellsuhkru lõhna.

      „Kas sina teadsid, et konsul on nii äge pidutseja?” küsis Gabriel. „Kas ta poleks võinud sellega oodata, kuni on viinud meid Vaikuselinna?”

      „Ta ei kavatsegi viia meid Vaikuselinna.” Gideoni lõuapärad olid tihedasti kokku surutud.

      „Kas tõesti?”

      „Ära ole loll, Gabriel. Muidugi mitte. Ta tahab meist midagi muud. Mida nimelt, seda ma veel ei tea. Konsul tõi meid siia selleks, et läheksime närvi, ja seda tehes pidi ta olema üsna kindel, et tal on meie üle piisavalt palju võimu, takistamaks meid rääkimast Charlotte’ile või kellelegi teisele, kus me käisime.”

      „Võib-olla käis ta siin varem tõepoolest meie isaga.”

      „Võib-olla, aga see pole põhjus, miks meie praegu siin viibime,” vastas Gideon toonil, mis ei kannatanud vastuvaidlemist. Ta pigistas kõvemini venna käsivart, nähes konsulit lähenemas, käes väike pudel; selles näis olevat gaasivesi, aga Gabriel kahtlustas, et vee hulgas on paras ports alkoholi.

      „Kuidas, kas meile polegi midagi?” küsis Gabriel ning sai vastuseks venna vihase pilgu ja konsuli hapu naeratuse. Gabrielile turgatas pähe, et tal pole aimugi, kas konsulil endal on perekonda või lapsi. Ta oli lihtsalt konsul. „Poisid, kas teil on õrna aimugi,” küsis ta, „kui suur oht teid ähvardab?”

      „Oht? Kes meid ohustab? Kas Charlotte?” Gideoni hääl väljendas uskumatust.

      „Ei, mitte Charlotte.” Konsul vastas tema pilgule. „Teie isa mitte üksnes ei rikkunud Seadust, vaid rüvetas seda. Ta ei ajanud deemonitega pelgalt äri, vaid ka magas nendega. Teie olete Lightwoodid – oma suguvõsa viimased esindajad. Teil ei ole nõbusid; pole onusid ega tädisid. Minu võimuses seisab kustutada kogu teie perekond ne-filimide nimekirjast ning kihutada teid ja teie õde tänavale nälgima või kerjama teenistust maapealsete seas – mul on selleks Klaavilt ja nõukogult volitused. Keda te loodate enda eest välja astuvat? Kes võtaks teie kaitseks sõna?”

      Gideon oli tõmbunud väga kahvatuks, Gabrieli käsivarrest kinnihoidva kämbla nukid olid valged. „See pole õiglane,” lausus ta. „Me ei teadnud sellest. Mu vend usaldas isa. Teda ei saa süüdi mõista…”

      „Või usaldas? Kas polnud just tema see, kes andis surmahoobi?” katkestas konsul Gideoni. „Muidugi andsite kõik oma panuse, aga just tema coup de grâce6 oli tappev – ning kas ei luba see arvata, et ta teadis täpselt, kes teie isast on saanud?”

      Gabriel tajus endal Gideoni murelikku pilku. Argent Roomsi palav ja läppunud õhk mattis tal hinge. Laval edasi-tagasi kõndides ja jalutuskepiga vastu maad kopsides, nii et põrand jalge all vappus, esitas naine nüüd laulu „Raske on aidata daami”7.