loobusidki Vaikivad Vennad teda lõpuks küsitlemast – nad ei saanud temalt ühtki mõistlikku vastust. Ta ei varja endas ühtki saladust ega tea midagi, millest võiks kasu olla. Ta ise mõistab seda. Ta tunneb end alaväärtuslikuna. Kui püüaksite asetada ennast tema olukorda…”
„Ma ei kahtlegi, et ta püüab näitemänguga su südant pehmendada, Charlotte, nuttes ja käristades oma rõivaid…”
„No kui ta juba rõivaid käristab…” Jem vaatas kergelt muiates oma parabatai poole. „Sa ju tead, kui väga Jessamine oma rõivastest hoolib.”
Will naeratas talle vastu tahtmist, kuid siiralt. Charlotte aimas jääd sulavat ja jätkas uue hooga. „Kinnitan, et te ei tunne teda nüüd enam äragi,” ütles ta. „Anname talle nädala, tühipalja nädalakese ning kui siis ühelegi teist on tema siinviibimine vastukarva, kannan hoolt, et ta toimetatakse Idrisesse.” Naine lükkas taldriku eemale. „Ja nüüd vaadakem läbi Benedicti paberitest tehtud koopiad. Kes mulle appi tuleb?”
Konsul Josiah Waylandile
Nõukogult
Lugupeetud härra,
enne seda kui saime teie viimase kirja, olime arvanud erimeelsused, mis valitsesid meie vahel Charlotte Branwelli küsimuses, johtuvat üksnes hinnangute erinevusest.
Teie polnud küll otsesõnu lubanud Jessamine Lovelace’i Instituuti tagasi toimetada, aga sellele andsid heakskiidu Vaikivad Vennad, kellel on voli niisuguste asjade üle otsustada. Meile tundus olevat õilis tegu lubada tüdruk tema pahategudest hoolimata tagasi koju, ainukesse, mida ta on tundnud. Mis puudutab Woolsey Scotti, siis tema juhib organisatsiooni Praetor Lupus, mida oleme pikka aega pidanud oma liitlaseks.
Teie vihje, nagu võiks proua Branwell võtta kuulda neid, kes ei pea silmas Klaavi huvisid, tekitab meis sügavat muret. Kuni teil pole pakkuda tõendeid, ei saa me paraku lähtuda sellest kui usaldusväärsest informatsioonist.
Razieli nimel
nefilimide nõukogu liikmed
Konsuli tõld oli läikivpunane viie aknaga landoo, mille mõlemal küljel olid Klaavi neli C-d ning mille ette olid rakendatud kaks nooblit halli täkku. Ilm oli niiske, tibutas kerget vihma; ülal pukis konutav kutsar paistis oma veekindla mütsi ja keebi alt vaevu välja. Kulm kortsus, andis konsul, kes polnud pärast Instituudi hommikusöögitoast lahkumist lausunud ainsatki sõna, Gideonile ja Gabrielile märku astuda tõlda, ronis ka ise sisse ja riivistas enda järel ukse.
Kui sõiduk nõksatades kiriku eest liikvele läks, pöördus Gabriel ja vaatas aknast välja. Tema silmade taga ja kõhus oli nõrk kõrvetav surve. Juba eelmisest päevast peale oli see kord ilmunud, kord taandunud; mõnikord tulvas see temast üle niisuguse jõuga, et ta kartis end oksele hakkavat.
Hiiglaslik uss… astriola viimane järk… deemonitaud.
Kui Charlotte ja teised olid hakanud tema isa süüdistama, polnud ta tahtnud neid uskuda. Gideoni ülejooksmine oli tundunud talle hullumeelsusena, koletu reetmisena, mida võis tema arvates selgitada üksnes nõdrameelsusega. Isa oli kinnitanud talle, et Gideon mõtleb ümber – et ta tuleb tagasi, aitamaks neil korraldada majapidamist ja esindada väärikalt Lightwoode. Paraku polnud vend naasnud ning sedamööda kuidas päevad muutusid lühemaks ja pimedamaks ning Gabriel nägi isa üha harvem ja harvem, oli ta löönud esialgu kahtlema ja siis kartma.
Benedicti oli taga aetud; ta oli kätte saadud ja tapetud.
Kätte saadud ja tapetud. Need sõnad keerlesid Gabrieli peas ringiratast, ilma et ta oleks neist aru saanud. Ta oli tapnud koletise, nõnda nagu teda oli treenitud tegema, aga see koletis ei olnud tema isa. Isa on ikka veel elus. Ta viibib kusagil ning maja aknast välja vaadates võib Gabriel näha teda tulemas mööda jalgrada, pikka halli mantli hõlmad tuules lehvimas, terav profiil taeva taustal selgelt välja joonistumas.
„Gabriel.” Läbi mälestuste udu ja kujutluspiltide jõudis temani venna hääl. „Gabriel, konsul küsis sult midagi.”
Gabriel tõstis pilgu. Konsul uuris teda, tumedates silmades ootav pilk. Tõld veeres läbi Fleet Streeti, ümberringi tõttasid siia-sinna ajakirjanikud, advokaadid ja kaubitsejad.
„Küsisin sinult,” ütles konsul, „kas oled Instituudis osutatava külalislahkusega rahul.”
Gabriel vaatas talle silmi pilgutades otsa. Viimased päevad olid möödunud otsekui hämus, millest miski ei tõusnud eriti esile. Charlotte’i käed tema ümber. Gideon pesemas veriseid käsi. Cecily nägu nagu värvikas vihane lill. „Mis seal ikka,” ütles ta karedalt. „See pole minu kodu.”
„Nojah, Lightwoodide maja on suurejooneline,” lausus konsul. „Vere ja sõjasaagi hinnaga ehitatud muidugi.”
Gabrieli pilk väljendas mõistmatust. Gideon vaatas aknast välja, näol ilme, nagu oleks tal hakanud halb. „Kas ei tahtnud te rääkida meiega Tatianast?” ütles ta.
„Ma tunnen Tatianat,” vastas konsul. „Temas pole raasugi teie isa mõistusest ja ema lahkusest. Kardan, et tal pole vedanud. Tema kahjunõudetaotlus lükatakse mõistagi tagasi.”
Gideon pöördus istmel ja vaatas uskumatult konsuli poole. „Kui tema jutul on teie silmis nii vähe kaalu, miks me siis siin oleme?”
„Selleks et saaksin kõnelda teiega omavahel,” vastas konsul. „Olgu öeldud, et sel ajal, kui otsustasin anda Instituudi Charlotte’i juhtida, mõtlesin, et naiselik lähenemine tuleb sellele kohale kasuks. Granville Fairchildist rangemat meest oli raske leida ning ehkki ta järgis Instituuti juhtides seadusetähte, oli see paik kõle ja rõõmutu. Londonis, maailma suurimas linnas, ei võinud varjukütt tunda ennast nagu kodus.” Ta kehitas sujuvalt õlgu. „Arvasin, et Charlotte’i juhtimise all võib olukord paraneda.”
„Charlotte’i ja Henry,” parandas Gideon.
„Henry oli kõrvaltegelane,” lausus konsul. „Me teame ju kõik, nagu öeldakse, et selles abielus on püksid naise jalas. Henry ei pidanud asjasse sekkuma ega ole seda tõele au andes teinudki. Aga ka Charlotte’ilt ei oodanud ma sekkumist. Ta pidi olema leplik ja tegema seda, mida ma tahan. Selles mõttes valmistas ta mulle ränga pettumuse.”
„Ta toetasite minu isa asemel teda,” pahvatas Gabriel, ent kahetses seda otsekohe. Gideon heitis talle keelava pilgu ning Gabriel põimis kinnastatud käed süles tihedalt kokku ja pigistas suu kõvasti kinni.
Konsuli kulmud kerkisid kõrgele. „Kas teie isa oleks siis olnud kuulekas või?” küsis ta. „Mul oli kaks halba valikut ning otsustasin parema kasuks. Charlotte’i lootsin ikka veel endale allutada. Aga nüüd…”
„Söör,” katkestas Gideon sunnitult viisaka häälega. „Miks te seda kõike meile räägite?”
„Aa,” sõnas konsul heites pilgu aknasse, mida mööda jooksid alla vihmanired. „Olemegi kohal.” Ta koputas aknale. „Richard! Peata tõld Argent Roomsi ees.”
Gabriel vaatas vilksamisi venna poole, aga too kehitas mõistmatult õlgu. Argent Rooms oli Piccadilly Circusel asuv kurikuulus revüüteater ja härrasmeeste klubi. Selles liikus halva kuulsusega naisi; teati rääkida, et äri kuulub allilmlastele ja mõnel õhtul näidatakse seal „maagianumbrite” nime all tõelist nõiakunsti.
„Mul oli siin kunagi kombeks käia teie isaga,” ütles konsul, kui kõik kolm olid kõnniteele astunud. Gideon ja Gabriel silmitsesid läbi uduvihma üsna maotut Itaalia-stiilis teatrifassaadi, mis oli ilmselgelt poogitud selles paigas varem seisnud tagasihoidlike majade külge. Sellel domineerisid kolmekordne lodža ja üsna räige sinine värv.
„Alhambralt võttis politsei kunagi tegevusloa, sest juhatus oli lubanud tantsida sealsetes ruumides kankaani. Aga noh, Alhambrat peavad ju maapealsed. See paik siin on märksa mõnusam. Astume ehk sisse.”
Tema toon ei sallinud vastuvaidlemist. Gabriel astus konsuli järel võlvitud uksest sisse, raha vahetas omanikku ja neile kõigile lunastati pilet. Gabriel silmitses pisut hämmeldunult enda oma. See kujutas endast midagi reklaamitaolist, tõotades LONDONI PARIMAT