kui temagi.
„Mul ongi parem,” vastas Jem. „Vaikivatest Vendadest oli palju abi.” Ta sirutas käe välja, et valada endale teed, ning Tessa nägi luid ja kõõluseid poisi kõhnal randmel kurvastavalt selgesti esile tungivat. Kui Jem oli teekannu lauale tagasi asetanud, võttis Tessa laua all tema käest kinni ja pigistas seda. Noormehe saledad sõrmed põimusid julgustavalt tema omade ümber.
Alt köögist kostis nende kõrvu Bridgeti laul
„Kui külm on täna tuul, mu arm,
ja vihm on külmem veel,
mu esimene kallike
tapeti metsateel.
Ma leinan oma armsamat,
kuis noore naise viis,
ta haual nutan aasta ja
ta meelest lasen siis.”
„Ingel hoidku, see naine on masendav,” ütles Henry, asetades ajalehe otse taldrikusse, nii et selle serv sai kokku vedela munakollasega. Charlotte avas suu, nagu tahaks selle kohta märkust teha, aga pani siis jälle kinni. „Muud ei ole kui üks südamevalu, surm ja vastamata armastus.”
„Nojah, enamik laule ju nimelt sellest räägibki,” tähendas Will. „Õnnelik armastus on küll suurepärane asi, aga ei anna just ainet ballaadile.”
Jem tõstis pilgu, aga enne kui ta jõudis midagi öelda, kaikus läbi Instituudi võimas kumin. Tessa oli nüüd oma Londoni koduga juba piisavalt hästi tuttav, et tunda selles ära uksekella helin. Kõik vaatasid korraga sinnapoole, kus istus Charlotte, nagu liikunuksid nende pead üheainsa vedru abil.
Charlotte, näol ehmunud ilme, asetas kahvli lauale. „Heldeke,” lausus ta. „Pidin teile midagi rääkima, aga…”
„Madam.” Tuppa astus Sophie, kandik käes. Tessale ei jäänud märkamatuks, et ehkki Gideoni pilk on tüdrukul, hoidub too noormehe poole vaatamast ning tema põsed tõmbuvad kergelt roosaks. „All on konsul Wayland, kes soovib teiega kõnelda.”
Charlotte võttis kandikult kokkumurtud paberilehe, heitis selle korraks pilgu, ohkas ja lausus. „Olgu. Saada ta üles.”
Sophie kadus seelikute õõtsudes.
„Charlotte.” Henry näis olevat üllatunud. „Milles asi on?”
„Tõepoolest.” Will laskis noal ja kahvlil kõlksatades taldrikule langeda. „Konsul on siin. Katkestab meie hommikusöögi. Mida meil järgmiseks oodata on? Inkvisiitor astub läbi, et juua tassike teed? Vaikivad Vennad peavad meiega piknikuid?”
„Sööme pargis pardilihapirukaid,” lausus Jem vaikselt ning tema ja Will vahetasid naeratades pilgu; see kestis hetke, siis läks uks lahti ning konsul astus hoogsalt sisse.
Konsul Wayland oli suur mees; tal olid lai rind ja jämedad käsivarred ning ametirüü rippus tema laiadel õlgadel alati natuke kohmakalt. Oma heleda habemega meenutas ta viikingit ja praegu oli tema ilme sünge. „Charlotte,” lausus ta pikema sissejuhatuseta. „Tulin, et rääkida sinuga Benedict Lightwoodist.”
Kostis nõrk kahin; Gabrieli sõrmed olid klammerdunud laudlina külge. Gideon asetas käe tasakesi venna randmele, et teda rahustada, aga juba vaataski konsul nende poole. „Gabriel,” ütles ta. „Oleksin arvanud, et eelistad minna koos õega Blackthornide poole.”
Gabriel pigistas kõvemini teetassi kõrva. „Nad on Ruperti surma järel murest murtud,” vastas noormees. „Ma ei pidanud õigeks end praegu nendele kaela määrida.”
„Eks leina sina ju oma isa,” ütles konsul. „Öeldakse, et jagatud mure on pool muret.”
„Konsul…” alustas Gideon, olles heitnud vennale mureliku pilgu.
„Tõsi küll, õe pool peatuda võiks ehk olla üsna ebamugav, arvestades, et ta on esitanud teie vastu mõrvasüüdistuse.”
Gabrieli huulilt vallandus häälitsus, nagu oleks keegi ajanud talle peale keeva vett. Gideon viskas salvräti lauale ja tõusis.
„Mida Tatiana tegi?” nõudis ta.
„Te kuulsite, mida ma ütlesin,” vastas konsul.
„See ei olnud mõrv,” lausus Jem.”
„Seda väidate teie,” ütles konsul. „Minule teatati, et oli.”
„Kas teile seda ka teatati, et Benedict oli muutunud hiiglaslikuks ussiks?” küsis Will ning Gabriel heitis talle üllatunud pilgu, otsekui poleks oodanud, et Will asub teda kaitsma.
„Will, palun oota,” lausus Charlotte. „Konsul, saatsin sulle eile teate, et Benedict Lightwood on leitud astriola-haiguse lõppjärgus…”
„Kirjutasid mulle, et oli lahing ning ta sai surma,” vastas konsul. „Minuni jõudnud teadete järgi jälitati taudist nõrka Benedicti ja tapeti ta, ehkki ta ei osutanud mingit vastupanu.”
Will, kelle silmad olid löönud kahtlaselt sädelema, avas suu. Jem küünitas end üle laua ja surus talle käe huultele. „Ma ei mõista,” lausus noormees, eirates Willi summutatud proteste, „kuidas võite te teada, et Benedict Lightwood on surnud, ilma et teil oleks aimugi tema surma asjaoludest. Kui surnukeha polnud võimalik leida, tähendab see ju, et temas oli rohkem deemonit kui inimest, mistõttu ta, nagu deemonitel kombeks, surma järel kadus. Seevastu kadunuks jäänud teenijad… Tatiana enda abikaasa hukkumine…”
Konsuli ilme oli muutunud kahtlustavaks. „Tatiana Blackthorn kinnitab, et rühm Instituudi varjukütte mõrvas tema isa ning Rupert sai surma rüseluses.”
„Kas ta seda ka mainis, et isa oli tema mehe ära söönud?” uuris Henry, tõstes viimaks pilgu ajalehelt. „Oh jaa. Ära söönud. Ainult verine saabas oli järel, leidsime selle aiast. Sellel olid hambajäljed. Huvitav, kuidas seda õnnetusjuhtumiks saab pidada.”
„See läheb ehk kirja vastupanu osutamisena,” sõnas Will. „Pean silmas väimehe nahkapistmist. Aga eks igas perekonnas ole vist oma väikesed hõõrumised.”
„Sa ei taha ju ometi tõemeeli väita,” ütles Charlotte, „et oleksime pidanud ussist… Benedictist jagu saama ja ta kinni võtma, Josiah? Ta oli deemonitaudi lõppjärgus! Ta oli läinud hulluks ja muutunud ussiks!”
„Võib-olla muutus ta enne ussiks ja läks alles siis hulluks,” arutles Will diplomaatiliselt. „Päris kindlad ei saa me olla.”
„Tatiana on endast väljas,” lausus konsul. „Ta on mõelnud esitada reparatsiooninõude…”
„Eks ma siis maksa.” Gabriel oli nihutanud tooli lauast eemale ja tõusnud jalule. „Annan oma tobedale õele elu lõpuni kogu palga, kui ta seda soovib, aga eksimust ei tunnista – ei mina ega keegi teine teinud midagi valesti. Jah, ma lasksin talle noole silma. Õigemini tollele olendile. Teeksin seda uuesti. Kes ta ka iganes oli – minu isa ta enam ei olnud.”
Järgnes vaikus. Isegi konsul ei paistnud teadvat, mida öelda. Cecily oli pannud raamatu käest ning tema tähelepanelik pilk liikus Gabrielilt konsulile ja tagasi.
„Palun vabandust, konsul, aga ükskõik mida Tatiana teile ka ei räägiks, tema ei tea, kuidas asjad päriselt olid,” ütles Gabriel. „Kui isa tervis halvenes, olime majas temaga kahekesi. Ainult mina viibisin tema juures, kui ta viimase kahe nädala jooksul hulluks läks. Lõpuks tulin siia ja palusin vennalt abi,” jätkas ta. „Charlotte oli nii lahke ja andis mulle kaasa oma varjukütid. Selleks ajaks kui maja juurde tagasi jõudsime, oli koletis, kes kunagi oli olnud minu isa, rebinud mu õemehe tükkideks. Kinnitan teile, konsul, et isa poleks olnud võimalik mitte mingil moel päästa. Me võitlesime oma elu eest.”
„Aga miks pidi siis Tatiana…”
„Sellepärast et ta tundis end alandatuna,” lausus Tessa. Sellest hetkest, kui konsul tuppa astus, polnud ta kordagi suud lahti teinud. „Ta ise ütles mulle nõnda. Ta uskus, et kui deemonitaudist teada saadakse, jääb perekonna nimele plekk; oletan, et tal on plaanis tulla lagedale teistsuguse looga lootuses, et kannate