astus tolmuimeja kõrval asuva prügikasti juurde ja viskas pappkandiku minema. Don McQueen avas talle veidi tseremoniaalselt juhiukse. Ta istus sisse ja asetas oma joogi topsihoidjasse. McQueen istus ta selja taha. Reacher otsis üles vastava kangi ja nihutas istet tahapoole, et jalgadel ruumi oleks. Iste müksas vastu McQueeni põlvi. Reacher pööras pilgu Alan Kingile ja küsis: „Miks te McQueeniga kohti ei vaheta? Meil on praegu kaks kõige pikemat teineteise taga.”
„Ma istun alati ees,” vastas King.
„Alati?”
„Eranditult.”
Reacher kehitas õlgu, sättis peeglit, pani turvavöö kinni ja leidis mugava asendi. Siis lükkas ta käigukangi asendisse drive, andis gaasi ja pööras kaherealisele teele. Ta sõitis sada jalga, läbis pealesõidutee ja jõudis tagasi suurele maanteele.
Veel üks tõend, et nad ei olnud sõitnud kolme tundi.
Mitte keegi ei kasutanud tualetti.
Šerif Goodman vajutas telefoni kinni ja ütles: „Nüüd on madam Smithi telefon välja lülitatud.”
„Kell on palju,” noogutas Sorenson. „Kodanikud magavad. Kas te teate, kus ta elab?”
Goodman ei vastanud, vaid vaikis valvsalt.
„Küllap teate,” lausus Sorenson. „Ta on eluaeg siin olnud. Naine, keda kõik tunnevad. Me peame minema ja tema uksele kolkima, enne kui saame minna ettekandja uksele kolkima.”
„Madam Smithi uksele ei tohi kolkida,” ütles Goodman. „Vähemalt mitte keset ööd.”
Sorenson ei vastanud. Ta oli veidi kõrvale astunud, Mazda juhipoolsest küljest vasemale, ja vaatas läbi kokteilibaari ja tuhaplokkidest baari vahele jääva vahe. „Ma näen siit bensiinijaama,” märkis ta. „Teisel pool teed.”
„Ja siis?” küsis Goodman.
„Sealt võiks igaüks näha ka mind.”
„Te mõtlete tunnistajate peale? Meil peaks siis küll kõvasti õnne olema, kui mõni treilerijuht just sel minutil oma paake täitis, kui meie poisid siia jõudsid ja siit lahkusid. Ja et ta vaatas just õiges suunas ning pööras neile tähelepanu, selle asemel et lihtsalt tagumikku sügada. Ja lõpuks – kuidas me ta üles peaks leidma?”
„Ei, ma mõtlen hoopis seda, et bensiinijaamas võivad olla turvakaamerad. Võib-olla on nad laia nurgaga. Nagu kalasilmad. Sellised võivad siia ära näha.”
Goodman vaikis.
„Kas bensiinijaamas on kaamerad?”
„Ma ei tea,” kostis Goodman.
„Võivad olla,” ütles Sorenson. „Mõni neist suurtest masinatest võtab korraga oma sada gallonit. Ja praegu on rasked ajad. Juhil võib tekkida kiusatus maksmise asemel gaasi anda. Naftakompaniidele see ei meeldiks. On võimalik, et nad rakendavad vastumeetmeid.”
„Peaksime minema ja järele uurima.”
„Lähemegi,” otsustas Sorenson. „Ja siis kolksame madam Smithi uksele. Ärge lootkegi, et ei kolksa. Too küps neiuke saab veidi kauem magada, aga mitte igavesti.”
Reacher oskas autoga sõita, aga enamaks seda nimetada ei saanud. Füüsilises mõttes töötas ta keha vaid kahes režiimis: kas äärmiselt aeglaselt või äärmiselt kiiresti. Enamiku ajast tuias ta ringi pikakasvulisele mehele tüüpilise aeglusega, jättes sageli vaikse ja laisa mulje, vahel lausa nagu koomasse langedes. Kuid vajalikul hetkel võis ta plahvatada ja nii kauaks kui tarvis raevukalt tegevusse söösta, käed-jalad veskitiibadena vihisemas, et seejärel tagasi apaatsusse vajuda. Keskmine režiim tal puudus, kuid auto juhtimisel on tarvis just seda keskmist. Siin peavad liigutused ja reaktsioonid olema õigeaegsed, kuid kontrollitud, ärksad, kuid mõõdukad, kiired, kuid läbimõeldud, ning Reacheri jaoks oli sellise vahepealse seisundi saavutamine raske. Tüüpiline oli, et ta leidis ennast kas närviliselt tõmblemas juba mitusada jardi enne ohukohta või siis ignoreeris seda täielikult, eeldades, et oht kaob ise. Ta ei olnud autoga kunagi kedagi tapnud ega vigastanud – välja arvatud siis, kui ta seda meelega tegi –, aga realistina ei püüdnudki ta ennast petta: tema sõiduoskused olid tunduvalt alla keskmise.
Ent nagu lubatud, oli osariikidevaheline maantee sirge ja lai, taas kummaski suunas kolmerealine, ja suur pehme Chevrolet püsis hästi teel. Öine liiklus oli väga hõre ja liigutusi ning reaktsioone oli harva tarvis. Tegelikult seisnes kõige suurem probleem ärkvelpüsimises, aga see oli Reacheri tugev külg. Ta suutis mingisuguse teadvuse säilitada peaaegu alaliselt. Ta hoidis mõlemad käed roolil, kella kümne ja kahe juures, ning heitis umbes iga kahekümne sekundi tagant pilgu peeglitesse – kõigepealt paremasse, siis tahavaatepeeglisse, siis vasemasse ja lõpuks uuesti tahavaatepeeglisse. Tema parema õla taga istus vaikiv, kuid ärkvel Karen Delfuenso, pinges ja murelik, ning tema kõrvalt kostis McQueeni aeglast hingamist, mis osutas, et ta küll ei maganud, aga polnud ka päris ärkvel. Alan King eesistmel oli üleval, vaikis kuidagi süngelt ja näis olevat hõivatud. Ta pea oli veidi viltu, nii et ta nägi nii teed kui ka Reacherit – ja ühtlasi spidomeetrit, mõtles Reacher.
Reacher jätkas sõitu enam-vähem lubatud kiiruse piiril. Süütevõtme küljes rippuv kristall pendeldas auto õõtsumise ja kiikumise taktis vastu ta põlve.
Selgus, et bensiinijaama on üles seatud neli turvakaamerat, kõik mustvalged, ei ühtki värvilist. Nende pilt jõudis kõvakettasalvestajasse, mis seisis kassapidaja kabiinis konditsioneeri taga riiulil, kohe sigarettide kõrval. Kõik neli erinevat kaameravaadet kuvati reaalajas neljaväljalisele plasmaekraanile, mis asus kassasahtli juures.
Kolm kaamerat Sorensonile huvi ei pakkunud. Esimene ja teine asetsesid madalal ja olid paigutatud autonumbrite salvestamiseks sisse- ja väljasõidu juurde. Nende pilt oli liiga peale suumitud, et mingit tagaplaani näidata. Kolmas kaamera asus sealsamas kabiini katusel, kassiiri parema õla taga, et viimane tanklat paljaks ei varastaks. Sularahaarvelduste puhul tavaline praktika. Usalda, aga kontrolli.
Kuid neljas kaamera oli parem. Veidi. See kujutas endast reklaamtulba poolele kõrgusele, vastava kronsteini külge monteeritud tumedast klaasist poolkera. See oli viimseni tagasi suumitud, et saada ülevaade kogu tanklast. Kindlustusprobleemide lahendamiseks, seletas kassiir. Kui kaks treilerit juhtusid näiteks tagurdama ja kokku põrkasid, siis oli kasulik teada, kumb liikus esimesena. Kui keegi varastas bensiini või diislit, tasus kohtule näidata tervet lugu – sisenejat ja tema numbrimärki, siis tankimist, rooli istumist ning lõpuks lahkujat ja tema numbrimärki.
Neljanda kaamera pildiväli oli piisavalt lai, et näidata maakonnasisest kaherealist maanteed nii põhja kui lõunasse sirutumas, teeservaga külgnevat kruusast platsi tuhaplokkidest baari ees, baarihoonet ennast ja jupikest madam Smithi kokteilibaarist – ning vahemikku nende vahel. Klaaskuuliefekt moonutas pilti nii, et näis, nagu vaataks kaamera sellesse vahesse enam-vähem horisontaalselt. Otsepildi paremal serval olid näha eredad valguslaigud; need olid šerifiabide autode tuled.
Pildi kvaliteet polnud just kõige parem. Öine maailm ilmus vaataja ette arvukates hallides varjundites. Mööduvate autode valgus helkis, peegeldas, voogas laiali ja lõpuks hääbus vastavalt oma allika liikumisele.
Kuid see oli parem kui mitte midagi.
Maksimaalne jõupingutus. Risk.
„Olgu,” ütles Sorenson. „Näidake, kuidas seda asjandust tagasi kerida.”
KAKSTEIST
Tankla öine kassiir oli abivalmis noor kutt, üsna nutikas ja päris kindlasti küllalt noor, et olla kodus arvutiasjanduses. Ta vajutas nuppu ja neljanda kaamera pilt täitis kogu plasmaekraani. Siis vajutas ta teist nuppu ja tekitas ajakoodi kõrvale pluss- ja miinusmärgid. Ta näitas Sorensonile, milline nupp klaviatuuril vastab kummalegi märgile. Kui oli vaja, et pilt hüppaks edasi või tagasi viieteistminutiste juppide kaupa, tuli neid all hoida; kui aga oli soov, et pilt jookseks edasi või tagasi normaalkiirusega, lihtsalt korra vajutada.
Sorenson alustas veerandtunniste tagasihüpetega, kuni jõudis eelmise ööpäeva lõppu. Siis lasi ta pildi tavakiirusel jooksma. Nad