Tagaotsitav. Lee Child

mees?”

      „Ülemus ei täpsustanud.”

      „Kui vastutav eriagent on keset ööd üleval ja räägib telefoniga, siis see mees oli tähtis,” lausus Mitchell. „Või kuidas teile tundub?”

      „Kus ta teenis? Mis regioonis? Millistel ametikohtadel?” päris Dawson.

      „Ülemus ei täpsustanud. Ma ei usu, et talle seda öeldi. Mis võib tähendada sensitiivseid kohti või asjaolusid.”

      See särk on ostetud Pakistanist, võib-olla ka Lähis-Idast.

      „Mis ta siin tegi?” küsis Dawson.

      „Ma ei tea.”

      Dawson pööras pilgu Lesterile ja esitas sama küsimuse.

      „Ma ei tea, mida ta siin tegi,” kostis Lester.

      „Tõesti?”

      „Jah, tõesti. Sellepärast ma siin olengi. Sest me ei tea.”

      Nüüd hakkas helisema šerif Goodmani telefon, mis asus küll sügavale taskusse surutult kahekümne jala kaugusel, kuid oli öövaikuses selgelt kuulda. Kõik neli improviseeritud konverentsi osalist pöörasid ennast helina suunas. Goodman võttis vastu, kuulas, tema silmad otsisid Sorensoni ja ta hakkas otsekui instinktiivselt või refleksi sunnil tema poole tulema, lõpetades poolel teel kõne ja laksates telefoni umbes kümne jala kaugusel kokku, kuid ei avanud suud enne, kui oli päris ligi.

      „Minu dispetšer helistas,” ütles ta. „Tunnistaja on kadunud. See mees, kellega te täna rääkisite. Ta ei ole koju jõudnud.”

      Lühike jutuajamine McQueeniga oli võtnud nii aega kui ka maad, mistõttu Reacheril läks mahasõiduteele keeramisega kiireks. Pöörde järel tuli järsu kurvi tõttu kohe pidurdada. Sekundi murdosa jooksul ta kaalus, kas mitte anda löök Alan Kingi kõrisõlme pihta. Reacher oli sobivas asendis, parem jalg tugevalt pedaalil ja vasak käsi kõvasti vastu rooli. Järsust pöördest ja pidurdamisest häiritud King ajas parajasti silmi lahti. Oli üsna tõenäoline, et ta kael on sobival hetkel sobivas asendis.