keskmisele rajale ninaga sõidusuunas, nende vastas teepervel oli samuti kaks ja siis tuli veel kaks, seekord uuesti risti, mis sundis kõiki tegema järsku ja ebamugavat pööret vasakule, risti üle sõiduradade kõige vasakpoolsemale rajale, misjärel oli lubatud kiirus üles võtta ja mistahes rada mööda edasi tõtata, kuhu kellelgi vaja.
Hästikorraldatud operatsioon, mõtles Reacher. Kahe raja sulgemine tagas aeglase lähenemise ja järsk vasakpööre tagas aeglase liikumise läbi sulukoha. Pikk ja kitsas koridor kahe keskmisele rajale ning kahe teepervele pargitud auto vahel võimaldas kõik autod hoolikalt ja põhjalikult läbi vaadata. Seda asja siin ei ajanud algajad.
Kuid mis oli põhjus? Kaheksa politseiautot tähendas, et asi on tõsine. Ja Reacher märkas automaate. See polnud mingi „Kõik puhuvad” üritus. Ega turvavööde või numbrimärkide kontroll. „Kas te vahepeal raadiot olete kuulanud? Kas on midagi hullu juhtunud?”
„Rahu,” vastas King. „Seda juhtub ikka. Tavaliselt mõni põgenenud vang. Siit lääne poole on mitu suurt kinnipidamiskohta. Alatihti laseb keegi sealt jalga. Päris jabur, kas pole? Ma tahan öelda, et see pole ju mingi raketiteadus. Ustel on lukud ees, eks keeraku kinni.”
McQueen heitis Reacherile peegli kaudu pilgu. „Ma loodan, et see pole teie.”
„Kes ma ei ole?” küsis Reacher.
„See, kes vanglast plehku pani.”
Ta ütles seda naljatoonil.
„Ei,” vastas Reacher. „Päris kindlasti mitte.”
„Siis on hästi,” leidis McQueen, „sest muidu tuleks meil kõigil pahandusi.”
Nad venisid kärsitute juhtide rodus edasi. Läbi mitmest ees- ja tagaklaasist hakitud tunneli nägi Reacher politseinikke tegutsemas. Neil olid vormimütsid peas. Automaate hoiti all, Maglite’i taskulampe õla kõrgusel. Valgusvihk kompas läbi ühe auto teise järel – eest, tagant, ülevalt, alt, lugedes kokku pead, vaadates üle põrandad, mõnikord ka pagasiruumid. Kui ülevaatus tehtud, viibati juhile lahkumise märguandeks ja võeti ette järgmine.
„Ära muretse, Karen,” lausus King pead pööramata. „Varsti oled kodus.”
Delfuenso ei vastanud.
King heitis pilgu Reacherile ja ütles selgituseks: „Talle see sõitmine ei meeldi.”
Reacher vaikis.
Nad roomasid edasi. Eespool toimiv rutiin ei muutunud. Lõpuks mõistis Reacher süsteemi. Pagasiruumi uuriti vaid juhul, kui autos ei olnud kedagi peale meessoost juhi. See kummutas Kingi põgenenud vangi teooria. Pole mingit põhjust, miks põgenik ei võiks ennast varjata kahe, kolme või nelja sõitjaga auto pagasiruumis. Või miks sõitjaid ei võiks olla viis, kuus või terve bussitäis. Märksa tõenäolisem oli, et politseinikud on saanud vihje üksiku mehe kohta, kes veab midagi suurt ja paha. Uimasteid, relvi, pomme, varastatud kaupa. Mida tahes.
Tollhaaval edasi. Nüüd olid nad kolmandad. Kahes esimeses autos oli rooli taga üksik mees. Mõlema pagasiruumid vaadati läbi. Mõlemale anti luba edasi sõita. McQueen veeres edasi ja peatus näidatud kohas. Üks võmm astus auto ette ja lasi valgusvihul üle numbriplaadi libiseda. Kummaltki poolt astus ligi veel kaks meest, nad valgustasid auto sisemust nii eest kui ka tagant ja lugesid sõitjad üle. Siis astus auto ees seisnud võmm kõrvale ja McQueenile lähim mees andis otse tema silmade kõrguselt käskiva käeliigutusega märku edasi sõita.
McQueen võttis paigalt, keeras rooli, tegi järsu vasakpöörde, seejärel sama järsu parempöörde ning tema ees avanes tuhat miili vaba tühjust. Ta tõmbas hinge ja sättis ennast mugavamalt istuma, ning King tema kõrval tõmbas samuti hinge ja sättis ennast mugavamalt istuma. McQueen andis gaasi, auto kogus kiirust ja kihutas itta, nagu poleks tal hetkegi kaotada.
Minut hiljem nägi Reacher teisel pool barjääri üht autot sama kiiresti vastassuunas kihutavat. Tume Ford Crown Victoria, sinised tuled iluvõre tagant välkumas. Ilmselgelt föderaalvalitsuse auto, mis tõttas mingit eriti tõsist olukorda lahendama.
VIIS
See tume Crown Victoria oli FBI Omaha jaoskonna patrullauto. Sealne valveagent kuulis šerif Goodmani teadet ja reageeris viivitamatult. Goodman oli kasutanud sõna professionaalid, mis tähendas FBI keeles organiseeritud kuritegevust; viimane oli aga FBI lemmikroog, sest just organiseeritud kuritegevusega võitlemine tekitas mainet ja tõi au, kuulsust ning ametikõrgendust. Niisiis saadeti viivitamatult teele alalises valmisolekus olev eriagent, teenetemärkidega üle külvatud, ülimalt kvalifitseeritud, ülimalt kogenud ja ülimalt lugupeetud kahekümneaastase staažiga FBI veteran.
Tema nimi oli Julia Sorenson, ta oli veidi alla neljakümne seitsme aasta vana ja viibinud Omahas veidi alla neljakümne seitsme väga õnneliku kuu. Omaha polnud just New York ega Washington, aga ka mitte ülemise rõdu tagarida. Ei mingi Kamtšatka. Mitte sinnapoolegi. Mingil tundmatul ajaloolisel põhjusel järgis kuritegevus raudteeliine ja Nebraska osariigi piires asusid mõned planeedi suurimad kaubajaamad. Nii et Sorensoni andeid ei raisatud. Ta ei kannatanud frustratsiooni käes, teda ei painanud rahuldamatus.
Ta valis sõites šerif Goodmani mobiilinumbri, sai ühenduse ja ütles šerifile, et ta on teel. Nad leppisid kokku, et kohtuvad tunni aja pärast kuriteopaigal.
Goodman oli kõnet vastu võttes oma autos. Üks šerifiabi valvas mõrvapaika ja lohutas pealtnägijat, kõik ülejäänud alluvad blokeerisid maakonnast väljuvaid kohalikke teid. Mistõttu ta ise oli ainus mobiilne üksus. Ta tiirutas siin ja seal, otsides erepunast autot.
Tema maakond oli suur, kuid geograafilises mõttes mitte väga keeruline. Sajandi eest joonistas keegi kaardile ruudu ja selle piirjooned olid püsima jäänud. Seda ruutu poolitas kaks joont, esiteks vasakult paremale ehk läänest itta kulgev kaherealine maantee ja teiseks alt üles ehk lõunast põhja kulgev maantee, samuti kaherealine. Need kaks teed kohtusid enam-vähem keskel, tekitades teeristi, mille ümber oli kerkinud kaheksa tuhande elanikuga linn.
Maakonda läbiv ida-läänesuunaline transiitliiklus oli hõre, sest viiskümmend miili põhja pool asuv osariikidevaheline maantee kulges sellega paralleelselt, võttes suurema koormuse enda peale. Põhja-lõunasuunaline transiit oli seevastu märksa elavam, sest ühest suunast tõmbas osariikidevaheline maantee liiklust ligi ja teises suunas paiskas seda välja. Kohalikel ärimeestel kulus umbes viis minutit selle seaduspära mõistmiseks ja nii olid nad kolm miili linnast põhja poole rajanud kaootilise bensiinijaamade, kiirsöögikohtade, motellide, baaride ja säästupoodide vööndi. Rahumeelsemad kodanikud pidasid seda lihtsalt järjekordseks äripiirkonnaks, närvilisemad kodanikud nimetasid seda Patulinnaks. Patulinnas kehtisid täpselt samad seadused, reeglid ja normatiivid kui ülejäänud maakonnas, kuid juba viiskümmend aastat rakendati neid seadusi, reegleid ja normatiive seal äärmiselt leebelt. Tulemuseks olid loterii- ja pokkerimasinad ning stripparid baarides, kuulujutud motellides lokkavast prostitutsioonist ja maksurahade voog maakonna eelarve tuludereale.
Kahesuunaline liiklus, täpselt nagu kaherealisel maanteel.
Goodman oli suuna sinnapoole võtnud. Mitte mingil kõlbelisel põhjusel, vaid lihtsalt sellepärast, et tegemist oli viimase peatuskohaga enne suurt maanteed, mis oli täis hüljatud krunte, ammu surnud ärisid ja akendeta tuhaplokkseinu. Kui sul oli tarvis kuskile peita üks põgenemisauto, nii et sellele võiks häirimatult ligi pääseda, siis oli see peaaegu ainuvõimalik paik kogu ümbruskonnas.
Ta möödus ristteedest ja jättis viisaka rajooni seljataha. Edasi tuli sojapõld, siis tuli veerand miili laiune plats, kuhu olid pargitud vanad topeltpruugitud põllumasinad. Kõik nad olid müüa, kuid enamik oli oma ostjat oodates juba läbi roostetanud. Siis tuli jälle sojauba ja seejärel hakkas paistma Patulinna kuma. Vööndi kummaski otsas asusid bensiinijaamad, nii ida- kui lääneküljel, mõlemad sama suured kui mõne staadioni parkimisplats, mõeldud kaheksateistrattalistele, mõlemaid valgustamas kõrgete mastide otsa kinnitatud tuled ja kaunistamas naftakompaniide logod, mis asusid nii kõrgel, et paistsid miilide taha. Vahepeale jäid söögikohad, motellid, baarid ja säästupoed, läbisegi ühel ja teisel pool teed, igaüks ise nurga all, mõned valgustatud ja mõned mitte, kõik omaette keset killustikuga