Hämaras polnud võimalik rohkem näha. Tunni pärast peab ta lihtsalt oma vaistu usaldama.
Poole tunni pärast võis ta nentida, et kummalisel kombel pole nii vastuolulise koloniaalajalooga riik võtnud vaevaks rajada huvitavamat muuseumi. Kõige parem kogu asja juures oli tegelikult hoone ise. Muus osas koosnes väljapanek põhiliselt kirpudest söödud kaelkirjakutopistest, väsinud moega vitriinidesse paigutatud väiksematest loomadest ja mõnest kohustuslikust Kesk-Aafrika odast ja kilbist. Ehkki tegelikult polnud ta tulnud siia ju Belgia koloniaalajalooga tutvuma.
Kümme minutit puudus seitsmest ja valjuhäälditest kostis teade, et muuseum suletakse kümne minuti pärast. Mahmoud läks aeglase sammuga tagasi ruumi, kus pidi olema avariiväljapääs. Ta oli tolmuste vitriinide keskel täiesti üksi. Üle ruumi langes hiiglasliku kaelkirjaku hirmutav vari. Mahmoud võttis ennast kokku. Aeg tegutseda. Otsustava liigutusega vajutas ta lingi alla.
Uks avanes ja Mahmoud pidi seda kinni hoidma, et tuul ust käest lahti ei rebiks. Sadu oli lakanud ja suust tõusva aurupilve järgi otsustades oli temperatuur muuseumis veedetud tunni jooksul paar kraadi langenud. Ta väristas end ja ronis mööda väikest metalltreppi porisele kruusateele. Tiik muuseumi ees oli nõrgalt valgustatud, parki selle taga oli pimedas peaaegu võimatu eristada. Igaks juhuks hoidus Mahmoud tiigi paremal küljel varju. Ta kirus ennast, et polnud Brüsselisse peale ülikonna juurde sobivate kingade muid jalanõusid kaasa võtnud; sokid olid jääkülmast vihmaveest juba läbimärjad. Kõige tähtsam on jalad kuivas hoida. Maailmas pole ühtegi sõdurit, kes sellele väitele kahe käega alla ei kirjutaks. Kuid Mahmoud oli arvanud, et tema sõduriaeg on möödas.
Helendavad numbrid tema põrutuskindlal kellal näitasid 18.53. Kokkulepitud ajani on veel seitse minutit. Varju hoides kõndis ta teisel pool tiiki läbi hõreda heki. Ta seisatas ja kuulas. Park oli täiesti vaikne. Ainsaks hääleks oli kauge liiklusmüra. Arvatavasti tipptund nende EL-i ametnike ja diplomaatide jaoks, kes olid oma elukohaks valinud Tervureni. Oma positsioonilt oli tal ülevaade tervest muuseumist. Ümbrus oli inimtühi. Teda ei jälitatud.
Kui ta ringi pööras, märkas ta peagi enda ees pimeduses kirjeldatud skulptuuri. Pronks läikis tiigilt peegelduvas nõrgas valguses. Ta keeras paremale ja läks otse üle väikese märja muruplatsi. Ees paistis mets, või miski selle sarnane. Ta läks edasi. Paari igihalja põõsa varjus oli märgata pargipingi piirjooni. Ta peatus. Pingi parempoolse otsa peal nägi ta istuva inimese kontuure.
19. detsember 2013
Brüssel, Belgia
George astus Comme chez Soi restorani uksest sisse neljapäeva õhtul täpselt kell seitse. See oli Brüsselisse saabumisest alates osa tema uuest elust. Ta oli alati täpne. Varem oli kellaaegadest kinnipidamisega veidi nii ja naa, kuid nüüd enam mitte. Ta püüdis asjatult naeratust alla suruda. Kui George oli oma tõlketöö lõpetanud, astus Appleby tema kabinetist läbi ja tegi ettepaneku, et nad arutaksid George’i aastase töö tulemusi õhtusöögil selles kahe tärni restoranis. Kuradi vinge ikka. See oli see, mida ta praeguse elu juures armastas. Ta on nõus rinda pistma igasuguste arusaamatute tööülesannete ja totakate tõlgetega, kui saaks vaid sellist elu elada.
Samal sekundil, kui ta sisse astus, võttis teda vastu kelner.
„Monsieur Lööw? Monsieur Appleby ootab teid teisel korrusel,” ütles ta prantsuse keeles.
„Merci,” vastas George ja järgnes kelnerile läbi restorani. Värviliste klaasidega aknad. Summutatud, kuid elav häältesumin. Lipsud ja raha. Väikesed pingid, kuhu daamid saavad oma käekoti panna.
George tundis, kuidas tuju aina paremaks muutub. See siin on tema element. Kenad restoranid ja kelnerid, keda on tema saabumisest teavitatud. Klaasike šampanjat ja võib-olla pisike, pisike triip kokaiini WC-s, ja ta on tippvormis.
Kui nad kitsast trepist üles jõudsid, avas kelner nähtavasti privaatsesse kabinetti viiva tahvelukse.
Appleby istus üksi kahele inimesele kaetud laua taga. Ta kirjutas keskendunult midagi oma Blackberryl, kuid viipas George’ile, et see edasi astuks. Ruumi seinad olid kaetud heledate puitpaneelidega. Rasked kardinad raamisid aknaid ja Appleby taga seinal rippus suur, mingit natüürmorti kujutav õlimaal. Ühe akna all oli kaks nahktugitooli. Mõeldud ilmselt konjaki joomiseks. Restoran polnud George’i maitse. Liiga tolmunud ja vanaaegne. George’ile meeldisid valged seinad, teras ja klaas, Wallpaperi-stiil. Pagan, aga siin valitsevat kõrgema klassi atmosfääri oli raske mitte märgata. Kuradi kallis koht.
„Tule sisse, tule sisse, istu ometi! Kuidas läheb, old boy?” Appleby armastas kasutada väljendit old boy. Arvatavasti pani see teda end rohkem britina tundma. Mõnikord võib ameeriklasel Brüsselis üsna raske olla.
„Tänan. Suurepäraselt, kõik on hästi!” vastas George.
„Garçon! Me võtame pudeli maja šampanjat.” Appleby vajutas teatraalselt telefoni „Saada”-nupule ja pani aparaadi siis oma taldriku kõrvale lauale.
Garçon, mõtles George. Ainult ameeriklased kutsuvad kelnereid nüüdsel ajal veel niimoodi.
„Noh, George, mida sa Comme chez Soi’st arvad? Kas oled siin varem käinud?”
„Jah, paar korda.”
„Suurepärane!” katkestas teda Appleby.
Tundus, et ta oli esitatud küsimuse vastu huvi kaotanud ja vehkis nüüd juba menüüga.
„Kas sa tead, mida sa tahad? Minu lemmikud on juba välja valitud.”
George avas menüü. Colchesteri austrid, merikeel homaarimedaljonidega. George nägi vaeva, et naeratust varjata. Appleby noogutas heakskiitvalt.
„Niimoodi. Nüüd jääb üle ainult otsustada, kes meie väikese koosviibimise eest maksab,” ütles ta laia naeratusega.
Appleby valged hambad särasid summutatud valguses. Sekretäridel on õigus, mõtles George. Ta näeb välja nagu hai. Suur, sile ja nõtke. Süsimustad väikesed õelad silmad. George vastas naeratusele mõnevõrra närviliselt. Ega see hull pole ometi mõelnud, et George peab maksma õhtusöögi eest, kuhu ta kutsuti? Eriti arvestades asjaolu, et Appleby palk on George’i omast, mis on küll suhteliselt suur, ilmselt veel kümneid kordi suurem.
„Tubakas või konjak,” ütles Appleby ja võttis taskust euromündi. „Kuningas Albert on Philip Morris, europool on Hennessy.”
Mõlemad firmad olid Merchant & Taylori kliendid. Appleby viskas mündi õhku. Peale jäi kuningas Albert.
„Suurepärane. Philip Morris maksab arve.” Rahulolevalt pistis ta mündi taskusse tagasi.
„Vist on kõige targem neile ka aja eest arve esitada. Õhtusöök võtab kindlasti umbes kolm tundi. Pane see homme nende kontole kirja. Ma kirjutan järgmise nädala jooksul alla.”
Tunne oli peadpööritav. Polnud kuigi ebatavaline, et aeg-ajalt pandi mõni lõunasöök kliendi arvele, ehkki see polnud alati nende kontoga otseselt seotud. Aga keevitada kahe inimese neljasajaeurone õhtusöök külmalt kliendi kontole – see oli George’i jaoks midagi uut. Liida juurde veel kolm korda kolmsada viiskümmend eurot George’i aja ja võib-olla 500 eurot tunnis Appleby eest, ning Philip Morrisele saabub tubli arve eimillegi eest. Peaaegu 25 000 Rootsi krooni õhtu eest, millega neil midagi pistmist ei ole. Niimoodi mängitakse kõrgliigas. Konkreetne värk. Las lontrused maksavad, neil raha küll.
Vestlus kulges kenasti. Appleby tahtis kuulda ülevaadet George’i suurtest klientidest ja nende kontodest. Mõne aja pärast kaldus jutt kontori klatšile ja kuulujuttudele. Õhkkond oli meeldiv, vaba.
Ometigi tekitas miski George’ile ebamugavust. Õhtusöök Comme chez Soi’s oli liiga suurejooneline koguni Merchant & Taylori mõõdupuu järgi. Tundus, nagu oleks midagi õhus, mingi pilv või udu. Millegi muu ja süngema eelaimus. See peegeldus ka Appleby silmades. Pimedust või süvamerd meenutav välgatus. Ja mehe liigutused olid kärsitud, otsekui vihjates, et õhtusöök on seni olnud vaid soojendus, kulgemine sihtpunkti poole. George jõi šampanjaklaasi tühjaks ja naeratas Applebyle enesekindlalt. Bring it on