laskesektori Lindmani nüüd juba täiesti elutu keha juurde. Eemalt pargist kostis sosinaid, üle muru tulid sammud. Mahmoudi käsi puudutas pingi kõrval midagi õhukest ja pehmet. Lindmani rahakott. Pikemalt juurdlemata pistis ta selle taskusse. Käed kobasid Lindmani jalgu, ta sai pihku kaaslase sõjaväejope hõlma, liikus üles, käte suunas. Aeg seisis paigal. Ta rebis Lindmani käest, püüdes teda pingilt maha muru peale kiskuda. Püüdes teda kuidagimoodi turvalisemasse kohta saada, ehkki teadis, et see on mõttetu.
Enne kui see tal õnnestus, nägi ta uuesti lasersihikut üle Lindmani vaevatud näo libisemas. Seejärel Lindman võpatas, tema pea paiskus kõrvale. Midagi sooja ja märga pritsis Mahmoudi põskedele. Ta lasi Lindmani käe otsekohe lahti ja viskus pea ees väikese metsatuka juures kasvavasse põõsastikku.
„Veri,” oli ta ainus mõte. „Mu näo peal on tema veri.”
Kuid ka seekord ei olnud ta lasku kuulnud. Siis nägi ta uuesti väikest punast laiku. Hetkeks peatus see tema ees puutüvel. Otsekui aegluubis nägi ta, kuidas puukoor hääletult pulbriks muutus ja kuul puusse tungis. Nad tulistavad mind, mõtles ta üllatuse ja hämmeldusega. Nad tulistavad mind summutiga relvast. Ta tõmbus küüru ja jooksis elu eest metsatukka. Maapind jalge all oli pehme ja sile. Raagus puude vahelt nägi ta Tervurenisse viivate tänavate tulesid. Näolt tilkus ta tumehalli mantli peale Lindmani veri.
Taksoga tagasi Brüsseli poole sõites ei suutnud ta meenutada, kuidas ta pargist välja sai. Ta mäletas ainult ähmaselt, et oli enda taga jooksjate samme kuulnud. Praksuvad puuoksad ja ameeriklaste hääled. Suust paiskuvad aurupilved ja tilkuv veri. Tal olid mälestuskillud sellest, kuidas ta oli tee peale jõudnud, selle ületanud ja mööda aedadevahelisi väikesi tänavaid edasi tormanud, kuni jõudis Tervureni vanasse keskusesse. Tal polnud aimugi, kuidas ta takso sai. Kõik, mis seni oli juhtunud, oli käinud otsekui autopiloodil. Ellu jääda. Mitte miski pole ellujäämisest tähtsam.
Mahmoud toetas selja vastu istet ja pani silmad kinni. Tohutu väsimuselaine uhkas temast üle. Suletud laugude taga nägi ta ikka ja jälle, kuidas punane täpp tantsib Lindmani ajamata habeme peal põsel ja kuidas nägu sodiks lastakse. Kuidas neil õnnestus talle muuseumisse järgneda? Ettevaatusabinõud polnud siiski piisavad. See oli tema, kes nad Lindmani juurde juhatas. Lindmani surm jääb tema hingele.
Mahmoud pani taksos mängivat raadiot tähele alles siis, kui muusika vaikis ja asendus madala tõsise mehehäälega. Uudised. Mahmoud vaatas randmelt kella. 20.51. Esimene mõte oli, et kaks tundi on möödas sellest, kui ta Lindmaniga kokku sai. Peaaegu kaks tundi on möödunud hetkest, mil ta elu pea peale keerati. Oli ta siis nii kaua ennast Tervureni väikestes tagaaedades varjanud? Siis mõtles ta, mis kummaline uudistesaade see küll on, mis algab üheksa minutit enne täistundi? Ja siis teritas ta kõrvu. Püüdis aru saada Belgia prantsuse keele ühtlasest kiirest sõnadevoost. Üksikud sõnad olid tuttavad. Assassiner. Tervuren. Extrêmement dangereux7.
Sõnad said tähendada vaid üht: ta on Lindmani tapmise eest tagaotsitav. Tundus, justkui oleks auto tema ümber väiksemaks muutunud, lagi tasapisi allapoole laskunud ja õhk otsa saamas. Ta nägi, kuidas araablasest taksojuht jaama vahetada püüdes paaniliselt raadionuppu krutib. Nägi tahavaatepeeglis mehe hirmunud pilke. Ja talle meenus iga Karlsborgis õpitud pisiasi. Talle meenus tähtsaim: „Tegutse loovalt, reageeri õigeaegselt!”
Enne kui taksojuht arugi sai, mis juhtus, istus Mahmoud juba tema kõrval esiistmel, pastakas mehe tuksleva kaelasoone vastu surutud. Mahmoud tundis end kummaliselt rahulikuna, tuimana, justkui polekski see tema ise.
„Mitte kuradi piuksugi, okei?” ütles ta vaikselt araabia keeles. „Vannun, et lõikan sul kõri läbi. Ma vannun seda.”
Taksojuhi nägu kattev higi, paanika mehe silmades. Ta on mul peos, oli Mahmoudi ainuke mõte. Ta on mul täiesti peos.
„Sõida Brüsseli suunas,” ütles Mahmoud. „Kenasti ja rahulikult. Ilma igasuguste viguriteta.”
Taksojuhi silmad pendeldasid tee ja Mahmoudi näo vahet. Ta noogutas peaaegu märkamatult.
Mahmoud tundis liiklusrütmi muutust silmapilk enne seda, kui ta nägi vihmast märjal asfaldil siniste tulede peegeldust. Tee on kinni pandud. Loomulikult. Takso aeglustas sõitu, jõudis üha aeglasemalt liikuvasse järjekorda. Plaanid on muutunud. Tegutse loovalt ja õigeaegselt.
„Kuula mind,” ütles Mahmoud taksojuhile rahulikult. „Minu keha ümber on pomm. Päris pomm, okei? Nagu džihaadis.”
Ta võttis vaba käega taksojuhi näost kinni ja pööras selle enda poole, sundis taksojuhti tajuma tema suust ja ninast tulevat hapukat, adrenaliinist tiinet hingeõhku.
„Ja ma ei kõhkle ennast õhku laskmast. Allahu akbar. Võtan need sead seal eespool ka endaga kaasa.”
Taksojuht peaaegu ei hinganudki. Tema pulss tuksles vastu pastakat, mida Mahmoud üha kõvemini mehe kõri vastu surus. Mehe põske mööda veeres alla pisar.
„Sa võid ennast päästa,” jätkas ta. „Kui ma ütlen, siis teed ukse lahti ja jooksed siit kiiresti minema. Nii kiiresti, kui vähegi saad. Sellele ära tähelepanu pööra, kui keegi sind taga hakkab ajama. Kui sa siit kolmesaja meetri kaugusele ei jõua, siis lendad koos minu ja ülejäänud paganatega tükkideks. Saad aru?”
Taksojuht noogutas ja nuuksatas.
„Jah, jah,” ütles ta. „Palun, mul on perekond, ma olen moslem!”
„Kõik on korras, tee ainult nii, nagu ma ütlen. Ava turvavöö!”
Taksojuht kuulas kärmelt sõna. Klõpsatus, seejärel üles uksepiida sisse jooksva turvarihma sahin. Mahmoud kummardus ettepoole, uuris siniseid tulesid. Ta aimas mitut politseinikku. Taskulambid ja automaatrelvad. Nii palju kui ta nägi, oli tänaval kolm politseiautot. Nende ja takso vahel oli umbes kümmekond autot. Vara veel. Ajastus ennekõike.
„Kas näed seal seda väikest tänavat?” küsis ta.
Ta viitas diagonaalselt üle seisvate autode halvasti valgustatud tänava poole, mis viis väikeste hallide ridamajade vahele.
„Seal on sul turvaline olla. Ma loen kolmeni, sa hüppad välja ja jooksed elu eest, okei?”
Taksojuht jälgis, kuhu Mahmoudi sõrm näitab. Ta noogutas ja pöördus taas Mahmoudi poole. Mehe silmis peegeldus tänulikkus, justkui päästaks Mahmoud tõepoolest tema elu. Nende ja teetõkke vahel oli veel viis autot.
„Kas oled valmis?” küsis Mahmoud.
Suus oli metalli ja vere maitse. Pinge oli tõsine, tuntav, peaaegu otsatu.
„Jah!” Taksojuht lausa karjus. „Jah! Ma olen valmis!”
„Hästi. Üks, kaks, kolm!”
Mahmoud ei jõudnud viimast numbrit veel lõpetadagi, kui taksojuht ukse pärani paiskas ja välja hüppas. Esimesed sammud olid kobavad ja Mahmoud arvas, et mees kukub, kuid ta sai tasakaalu tagasi, jäi jalgele ning pani jooksu, nii nagu vaid surmahirmu tundev inimene suudab. Risti üle tänava, autode vahelt läbi, Mahmoudi näidatud väikese tänava poole.
Kakskümmend meetrit eemal seisvatel politseinikel kulus paar sekundit, et taibata, mis toimub. Araablane jookseb teetõkkest kõigest väest eemale. Silmapilguks tekkis üllatunud kaos, sellele järgnesid käsklused, taskulampide valgus pöörati teise suunda, kummitaldade müdin lähenes mööda asfalti.
Mahmoud ei oodanud kaua. Nii ettevaatlikult, kui ta vähegi sai, lükkas ta autoukse lahti ja kadus vastassuunas. Ta kuulis selja taga hüüdeid, taksojuhile järgnevaid raskeid samme. Kummargile hoides kadus Mahmoud heki taha, liikus mööda väiksemat tänavat teetõkkest eemale. Politseisse minek ei tundunud enam eriti hea mõttena.
Kevad 1988
Afganistan
Nii et lõpuks saatsid nad mind siia. Ilusasse, jonnakasse, kohutavasse Afganistani. Siia, kus aeg on paigal seisnud ja kus see praegugi paigal seisab.
„Sa tunned seda piirkonda,” ütlevad mu uued ülemused.
Need,