seda veel üks kord.”
„Ta väitis, et see on Gustaf Wetterstedt. Justiitsminister. Ja ta ütles veel üht asja. Ta ütles, et näeb välja nii, nagu oleks mees skalpeeritud.”
Nad vahtisid teineteisele täielikus mõistmatuses otsa.
Puudus kaks minutit viiest, oli kolmapäev, 22. juuni.
6
Kui nad rannale jõudsid, oli vihm tugevnenud. Wallander oli oodanud, kuni Martinsson käis majast kuube toomas. Autosõidu ajal olid nad teineteisega väga vähe rääkinud. Martinsson oli seletanud, kuidas sõita. Nad keerasid väikesele teele tenniseväljakute taga. Wallander mõtles, mis neid ees ootas. Oli juhtunud midagi sellist, mida ta kõige vähem oli soovinud. Wallander mõistis, et kui see peaks paika pidama, mis politseisse helistanud mees rääkis, on ta puhkus ohus. Hansson hakkab paluma, et ta puhkuse edasi lükkaks, ning ta peab lõpuks järele andma. Lootus, et ta kirjutuslauda kuni juuni lõpuni enam ükski raskem juhtum ei koorma, ei pidanud täituma.
Nad nägid ees liivaluiteid ja peatusid. Neile tuli vastu mees, kes ilmselt oli neid oodanud ja automürinat kuulnud. Wallanderi üllatuseks ei paistnud ta olevat üle kolmekümne. Kui nüüd surnu on tõesti Wetterstedt, ei võinud see mees tema errumineku ajal olla rohkem kui kümnene, ja seejärel kadus endine justiitsminister inimeste teadvusest. Wallander ise oli olnud nooruke kriminaalassistent, kui see toimus. Autos oli ta püüdnud Wetterstedti välimust meelde tuletada. Mehel olid olnud lühikeseks pöetud juuksed ja ilma raamita prillid. Wallanderi mälus kumises ebamääraselt tema hääl, mis oli olnud vägev, alati enesekindel, mitte kunagi nõus eksimusi tunnistama. Sellisena arvas ta ennast meest mäletavat.
Vastutulija esitles ennast Göran Lindgrenina. Tal oli seljas õhuke pullover ja jalas lühikesed püksid. Ta jättis väga erutatud mulje. Nad järgnesid mehele randa. Nüüd, kus oli hakanud vihma sadama, tundus see mahajäetuna. Göran Lindgren juhatas nad suure kummulikeeratud sõudepaadi juurde. Külje peal jäi paadireelingu ja liiva vahele lai pragu.
„Ta lamab seal all,” lausus Göran Lindgren ebakindlal häälel.
Wallander ja Martinsson vaatasid teineteisele otsa, justkui loodaksid ikka veel, et tegemist on lihtsalt kujutlusega. Siis laskusid nad põlvili ja kiikasid paadi alla. Valgust oli napilt. Kuid ometigi suutsid nad raskusteta eristada paadi all lebavat keha.
Keerame paadi ringi,” lausus Martinsson summutatud häälel, otsekui kardaks, et surnu võiks seda kuulda.
„Ei,” väitis Wallander. „Me ei hakka midagi ringi keerama.”
Seejärel ajas ta ennast kiiresti jalule ja pöördus Göran Lindgreni poole.
„Ma oletan, et sul on olemas taskulamp,” ütles ta. „Muidu poleks sa mingeid üksikasju seletanud.”
Mees noogutas jahmunult ning võttis paadi kõrval seisvast kilekotist pika taskulambi. Wallander laskus kükakile ja näitas valgust.
„Ptüi, kurat,” sõnas Martinsson ta kõrval.
Surnu nägu oli kaetud verega. Ometigi võisid nad näha, et peanahk oli otsmikust kuni pealaeni ära kistud, ja Göran Lindgrenil oli olnud õigus. Paadi all lamas Wetterstedt. Nad tõusid püsti. Wallander andis taskulambi tagasi.
„Kust sa teadsid, et see on Wetterstedt?” küsis ta.
„Ta ju elab siin,” kostis Göran Lindgren, osutades paadist vasakule jääva villa poole. „Pealegi oli ta tuntud inimene, Poliitik, kes on sagedasti teleris esinenud, tuleb ju kohe meelde.”
Wallander noogutas kõhklemisi.
„Tuleb anda üldine häire,” ütles ta Martinssonile. „Mine, helista. Ma ootan siin.”
Martinsson kiirustas minema. Vihm tugevnes.
„Millal sa ta avastasid?” küsis Wallander.
„Mul pole kella kaasas,” kostis Lindgren. „Aga sellest ei ole möödas üle poole tunni.”
„Kust sa helistasid?”
Lindgren osutas kilekotile.
„Mul on telefon kaasas.”
Wallander silmitses teda tähelepanelikult.
„Ta lamab kummulikeeratud paadi all,” sõnas ta. Väljastpoolt pole teda näha. Sa pidid kummardama, et teda silmata?”
„See on minu paat,” vastas Göran Lindgren lihtsalt. „Või õigemini mu isa oma. Ma teen harilikult ikka pärast tööd tiiru randa. Et vihma sadama hakkas, mõtlesin kilekoti paadi alla pista. Kui märkasin, et sellele midagi ette jäi, siis kummardasin. Alguses arvasin, et mõni laud on alla kukkunud. Alles siis nägin, mis see tegelikult on.”
„Esialgu pole see veel minu asi,” ütles Wallander. „Aga mul tekib igal juhul küsimus, milleks sul taskulamp kaasas on?”
„Meil on Sandskogeni metsas suvila,” vastas Lindgren. „Myrgångeni juures.
Seal pole valgust, kuna me vahetame parasjagu juhtmeid. Me oleme isaga mõlemad elektrikud.”
Wallander noogutas.
„Oota nüüd natuke,” ütles ta. „Me tuleme kõigi nende küsimuste juurde veidi aja pärast tagasi. Oled sa midagi puutunud?”
Lindgren raputas pead.
Kas peale sinu veel keegi teda on näinud?”
„Ei ole.”
„Millal sina või su isa viimati paati ümber keeras?”
Göran Lindgren mõtles järele.
„Sellest on möödas üle nädala,” vastas ta siis.
Rohkem Wallanderil küsimusi polnud. Ta seisis liikumatult ning mõtles järele. Lahkus seejärel paadi juurest ja läks suure kaarega Wetterstedti maja poole. Katsus aiaväravat. Lukus. Viipas siis Göran Lindgreni ligi.
„Elad sa siin läheduses?” küsis ta.
„Ei,” kostis see. „Ma elan Åkesholmis. Mu auto on pargitud sinna tee peale.”
„Aga sa teadsid siiski, et Wetterstedt elas nimelt selles majas?”
„Ta käis tavaliselt siin rannas kõndimas. Vahel ta seisatas ja vaatas pealt, kuidas me isaga paadi kallal toimetame. Aga ta ei öelnud kunagi midagi. Oli vist veidi uhke, arvan ma.”
„Oli ta abielus?”
„Isa rääkis, et ta on lahutatud. Ta oli seda kuskilt nädalalehest lugenud.”
Wallander noogutas.
„Hüva,” lausus ta. „Ega sul kilekotis vihmariideid pole?”
„Need on mul üleval autos.”
„Võid nad ära tuua,” sõnas Wallander. „Kas sa peale politsei veel kuhugi helistasid ja sellest rääkisid?”
„Mõtlesin, et peaks isale helistama. See on ju tema paat.”
„Lase see praegu olla,” arvas Wallander. „Jäta oma telefon siia, võta vihmariided ja tule tagasi.”
Göran Lindgren tegi, nagu kästud. Wallander pöördus paadi juurde tagasi. Ta jäi seda vaatama ja püüdis ette kujutada, mis oli toimunud. Ta teadis, et esmamulje kuriteopaigalt on sageli otsustava tähtsusega. Pärastpoole, tihtipeale pika ja raske juurdluse käigus pöördub ta ikka ja jälle tagasi selle esimese mulje juurde.
Teatud asju võis ta juba praegugi nentida. Oli täiesti välistatud, et Wetterstedt oleks mõrvatud paadi all. Sinna oli ta pandud. Oli ära peidetud. Kuna Wetterstedti maja asus siinsamas, rääkis paljugi selle kasuks, et ta tapeti seal sees. Peale selle aimas Wallander, et teo toimepaneja ei saanud olla üksi. Nad pidid paati kergitama, et surnukeha sinna alla saada. Paat aga oli vanaaegne, klinkerplangutusega puupaat. See on raske.
Seejärel mõtles Wallander mahakistud peanahale. Mis sõna Martinsson oligi kasutanud? Göran Lindgren oli öelnud telefonis, et mees on skalpeeritud. Wallander püüdis mõelda, et peavigastustel võib