„Keegi vanemas eas talumees, kes harjunud vara tõusma, avastab oma rapsipõllult tundmatu naise. Ta püüab naist hüüda, minema ajada, kuna ei taha, et raps saaks maha tallatud. Naine peidab ennast ära, et ikka jälle tagasi pöörduda. Hilisel pärastlõunal helistab mees meile. Ma sõidan kohale, kuna meie patrullid tegelevad liiklusõnnetustega. Kui päris täpselt öelda, siis on mul esialgu raske vanameest tõsiselt võtta. Otsustan minema sõita ja võtta ühendust sotsiaalametiga, kuna Salomonsson jätab mulje, nagu oleks ta peast segane. Siis ilmub naine äkitselt uuesti rapsi sees nähtavale. Püüan temaga kontakti võtta. Tema aga tõmbub eemale. Tõstab siis plastnõu pea kohale, kallab ennast bensiiniga üle ja paneb end välgumihkli abil põlema. Ülejäänut te teate. Ta oli üksi, tal oli bensiininõu kaasas ja ta võttis endalt elu.”
Ta vaikis järsult, nagu ei teaks, mida veel öelda. Hetke pärast ta jätkas.
„Me ei tea, kes ta on,” ütles ta. „Me ei tea, miks ta ennast tappis. Ma olen võimeline andma temast päris hea kirjelduse. Aga see on ka kõik.”
Ann-Britt Höglund otsis ühest kapist välja mõrased kohvitassid. Martinsson läks õue pissile. Kui ta tagasi tuli, jätkas Wallander oma ebakindlaid katseid võtta kokku kõik, mis nad teadsid, ja määrata kindlaks, mis tuleks ette võtta.
„Me peame teada saama, kes ta oli,” jätkas Wallander. „See on mõistagi kõige olulisem. Õieti ongi see ainus asi, mida meilt saab nõuda. Peame tagaotsitavad isikud läbi vaatama. Ma panen ta tunnused kirja. Kuna mul on tunne, et ta oli tõmmunahaline, siis vahest tasub meil pöörata pisut rohkem tähelepanu põgenikele ja laagritele. Seejärel tuleb ära oodata ekspertide töötulemused.”
„Igatahes me teame, et mingit kuritegu pole toime pandud,” lausus Hansson. „Niisiis on meie ülesanne kindlaks teha, kes ta oli.”
„Ta pidi kuskilt tulema,” tähendas Ann-Britt Höglund. „Tuli ta nimelt siia? Kas ta tuli jalgrattaga? Sõitis ta siia? Kust ta bensiininõu võttis? Küsimusi on palju.”
„Miks just siin?” lisas Martinsson. „Miks nimelt Salomonssoni rapsipõllul? Talu asub suurematest teedest üsna kaugel.”
Küsimused jäid õhku rippuma. Kööki tuli Norén teatega, et on tulnud mõned ajakirjanikud, kes tahaksid teada, mis on juhtunud. Wallander tundis, et peab ennast liigutama, ning tõusis püsti.
„Ma räägin nendega,” lubas ta.
„Ütle neile nii, nagu asi on,” sõnas Hansson.
„Mida muud ma peaksin ütlema?” küsis Wallander üllatunult.
Ta astus õue ja tundis otsemaid mõlemad ajakirjanikud ära. Üks oli noor naine, kes töötas Ystads Allehanda juures, teine, vanem mees oli Arbeteti toimetusest.
„Näeb välja nagu filmivõtetel,” tähendas naine, osutades prožektoritele põlenud põllul.
„Seda see küll ei ole,” sõnas Wallander.
Ta jutustas, mis oli juhtunud. Üks naine oli tules surma saanud. Kuriteokahtlustused puuduvad. Kuna nad veel ei tea, kellega on tegemist, ei saa ta esialgu midagi rohkemat öelda.
„Kas pilti võib teha?” küsis Arbeteti mees.
„Võid võtta pilte, palju ise tahad,” vastas Wallander. „Aga ainult siitsamast. Põllule ei lähe keegi.”
Ajakirjanikud jäid sellega rahule ning kadusid oma autodesse. Wallander pidi just kööki tagasi pöörduma, kui nägi üht põllul ringi roomavaist ekspertidest endale viipamas. Wallander läks mehele vastu. Ta püüdis mitte vaadata tõstetud kätega naise maiste jäänuste poole. Viibanud mees oli Sven Nyberg, nende kuri, ent üldtunnustatult asjatundlik tehniline ekspert. Nad seisatasid helgiheitjate valgustatud ala piiril. Mere poolt puhus nõrk tuul üle põlenud rapsipõllu.
„Ma usun, et me leidsime midagi,” sõnas Sven Nyberg.
Ta hoidis käes väikest kilekotikest, mille ta Wallanderile andis. Too nihkus paari sammu võrra prožektoritele lähemale. Kilekotis lebas väike kuldehe.
„Selle peal on kiri,” tähendas Sven Nyberg. „Tähed D. M. S. See on jumalaema kujutis.”
„Miks see ära ei sulanud?” päris Wallander.
„Põllutulekahju ei tekita niisugust kuumust, et paneks ehted sulama,” kostis Sven Nyberg. Wallander kuulis ta häälest väsimust.
„See on täpselt see, mida vajame,” ütles Wallander. „Me ei tea, kes ta on, aga nüüd on meil vähemalt mingid tähed olemas.”
„Me oleme varsti valmis, et teda minema viia,” lausus Sven Nyberg ja noogutas põllu veeres ootel seisva musta surnuauto poole.
„Kuidas seal välja näeb?” küsis Wallander ettevaatlikult.
Nyberg kehitas õlgu.
„Vahest võivad hambad midagi anda. Patoloogid on osavad. Võid teada saada, kui vana ta oli. Küllap nad oskavad uuema geenitehnika abiga sulle sedagi öelda, kas ta oli sündinud rootsi vanemate lapsena siin meil või oli tulnud kuskilt mujalt.”
„Köögis on kohvi,” ütles Wallander.
„Parem mitte,” vastas Nyberg. „Ma tahaksin nii ruttu kui võimalik valmis jõuda. Homme hommikul käime terve põllu üle. Kuna kuritegu pole toime pandud, kannatab sinnamaani oodata.”
Wallander pöördus tagasi kööki. Ta pani kilekotikese ehtega lauale.
„Nüüd on meil vähemalt midagi, millele toetuda,” ütles ta. „Jumalaema kujutisega ehe. Sissegraveeritud tähed: D. M. S. Ma teen ettepaneku, et te sõidaksite nüüd kõik koju. Mina jään veel natukeseks siia.”
„Homme kell üheksa,” lausus Hansson püsti tõustes.
„Tahaksin teada, kes ta niisugune oli,” sõnas Martinsson. „Hoolimata sellest, et kuritegu pole toime pandud, on see siiski just nagu mõrv. Nagu oleks ta ise ennast mõrvanud.”
Wallander noogutas.
„Ennast mõrvata ja sooritada enesetapp pole mitte alati üks ja sama,” lausus ta. „Mõtlesid sa seda nõnda?”
„Jah,” kostis Martinsson. „Aga see ei tähenda loomulikult midagi. Meie rootsi suvi on liiga lühike ja liiga ilus selleks, et sihukesi asju sündima peaks.”
Nad läksid lahku õuel. Ann-Britt Höglund viivitas lahkumisega.
„Ma olen tänulik, et pääsesin selle nägemisest,” lausus ta. „Arvan, et mõistan, kuidas sa ennast tunned.”
Wallander ei vastanud midagi.
„Homme näeme,” ütles ta.
Kui autod olid kadunud, istus ta majatrepile. Helgiheitjad valgustasid justkui tühja lava, millel etendus mingi vaatemäng, ja tema oli selle ainus pealtvaataja.
Tuul oli tõusnud. Suvesoojust andis ikka veel oodata. Õhk oli külm. Wallander märkas, et külmetab trepil istudes. Ta tajus intensiivset igatsust sooja järele. Lootis, et see peagi saabub.
Natukese aja pärast ajas ta ennast jalule, läks majja ning pesi kohvitassid puhtaks.
4
Wallander võpatas unes. Ta tundis, kuidas keegi püüdis ta ühte jalga küljest kiskuda. Kui ta silmad lahti lõi, nägi ta, et oli jäänud jalgapidi voodiotsa ja katkise voodipõhja vahele. Et lahti pääseda, oli ta sunnitud ennast külili pöörama. Seejärel lamas ta täiesti liikumatult. Aovalgus tungis läbi lohakalt alla tõmmatud ruloo. Wallander heitis pilgu voodi juures laual seisvale kellale. Osutid näitasid pool viis. Ta oli maganud kõigest mõne tunni ja tundis suurt väsimust. Taas viibis ta tollel rapsipõllul. Enda meelest nägi ta nüüd tüdrukut sootuks selgemini. Mitte minu ees polnud ta hirmul, mõtles ta. Ta ei peitnud ennast ei minu ega Salomonssoni eest. See oli keegi teine.
Voodist tõusnud, suundus ta jalgu lohistades kööki. Kohvi valmimise ootuses läks ta koristamata elutuppa ja heitis pilgu automaatvastajale. Punane lamp vilkus. Ta vajutas kuuldeklahvile. Algul oli see