ei kuhugi. Kuni ma neid jälgisin, tõstis üks neist järsku pilgu ja vaatas vastu, nägu varjus nagu must ovaal. Pöörasin pea ära.
Tundsin ühtäkki tungivat vajadust nelja seina vahele pääseda. Läbinud kuus tühist meetrit, oli mu kukal juba higist märg. Päike oli endiselt taeva kuri silm. Sind on nähtud.
Mul hakkas kõhus keerama, kiirendasin sammu. Ruttu klaas pihku.
Amy Elliott
Päeviku sissekanne
Tra-la-la! Seda kirjutades on mul suu kõrvuni nagu äsja lapsendatud orvul. Lausa piinlik, kuidas ma rõõmustan, nagu mingi Technicolori koomiksi teismeline tüdruk telefoniga rääkimas, juuksed hobusesabasse seotud ja kõnemull pea kohal: ma sain tuttavaks ühe poisiga!
Aga tõsi ta on. Tehniliselt täpne empiiriline tõsiasi. Ma sain tuttavaks ühe poisiga, vapustava, vaimustava tüübiga, kes ajab mind naerma ja on lihtsalt nii lahe. Aga las ma selgitan kõigepealt tausta, sest see sündmus väärib tulevastele põlvedele jäädvustamist (oi ei, ma pole ju ometi mingi muld – tulevastele põlvedele, tänan väga!) Ja ikkagi. Aasta ei ole enam päris uus, aga uue moega kindlasti. Käes on talv – lühikesed päevad ja käre pakane.
Carmen, mu uuemapoolne sõber, õieti ainult pooleldi sõber, kui üldse, selline sõber, kellele ei saa „ei” ütelda, – rääkis mulle augu pähe, et ma tuleksin temaga Brooklynisse kirjanike peole. Ja mina jumaldan kirjanike pidusid, jumaldan kirjanikke, ise samuti kirjanik ja kirjanike laps. Mulle pakub ikka veel pinget selle sõna kirjutamine – KIRJA-NIK –, kui mõni ankeet või dokument nõuab andmeid su ameti kohta. Heakene küll, ma koostan a-b-c variandiga teste, mis peaksid aitama naisteajakirjade lugejatel end paremini tundma õppida, ma ei lahka pikalt ja põhjalikult Olulise Tähtsusega Päevakajalisi Sündmusi, aga julgen ennast siiski kirjanikuks pidada. Kasutan seda päevikut oma oskuste lihvimiseks, harjutan üksikasjade märkamist ja tähelepanekute tegemist. Et mismoodi antakse edasi mõtet, mis pole puust ja punane, üldse kogu kirjanikuks olemise värki. (See äsja adopteeritud orvu naeratus – no kuulge, polnud ju paha, mis?) Päriselt ka, need minu iseloomutestid peaksid tagama mulle vähemalt kirjaniku õpipoisi staatuse. Eks ju?
Peol ümbritsevad sind andekad päriskirjanikud, kes teevad kaastööd tõsiseltvõetavatele kõrgelt hinnatud ajalehtedele ja ajakirjadele.
Sina oled see, kes treib naistelehtedele iseloomuteste. Kui keegi pärib su elukutse järele, siis sina:
a) satud pabinasse ja vastad häbelikult, et „ah, mis nüüd mina, ma ainult koostan naistelehtede jaoks teste, see on tegelikult nii tobe.”
b) leiad, et parim kaitse on rünnak: „Ma olen praegu veel ajakirjanik, aga loodan tulevikus teha tööd, mis on väärikam ja eeldab suuremat vaimset võimekust. Mis ametit te ise peate?”
c) tunned uhkust oma seniste saavutuste üle: „Ma olen testikoostaja, psühholoogi diplomist on sealjuures tublisti kasu. Ah jaa, olgu veel öeldud, et lisaks sellele olen ma ka ühe populaarse lasteraamatute sarja inspiratsiooniallikas, te olete kindlasti kuulnud – „Imeline Amy”. Vaat nii, härra Tõeline Kirjanik, eks mäluge seda!
Õige vastus: c, raudselt variant c.
Igatahes on selle peo peremees keegi Carmeni hea sõber, kes kirjutab ühele filmiajakirjale arvustusi, Carmeni sõnul on ta üle mõistuse vaimukas. Hetkeks tekib mul hirm, et ta püüab mind tüübiga paari panna – mulle üldse ei meeldi, kui mind kellelegi ette söödetakse. Mind peab salaja varitsema ja ootamatult tabama nagu metsikut armušaakalit. Sest muidu olen ma lihtsalt liiga kohmetu. Tunnen kohustust jätta endast hea mulje ja siis näen ehmatusega kõrvalt, kuidas ma selle nimel pingutan ja see paneb mind veelgi enam pingutama, et võltsitud head muljet tõeliselt hea muljega tasa teha, kuni meeleheitlik meeldidatahtmine on teinud minust Liza Minelli: sukatripid, litrid ja palun-armasta-mind tants. Kõvakübar ja džässileedi käed ja üleloomulikult lai naeratus.
Kui Carmen ei suuda selle mehe kiitmist kuidagi lõpetada, taipan õige pea, et seekord ma siiski eksisin. Ta ise on tüübile pilgu peale visanud. Jumal tänatud!
Tõuseme keerdtreppi mööda kolmandale korrusele, kus meid tervitab pahvak suleseppade ihusoojust ja kirjanduslikke pürgimusi: lai valik musta raamiga prille ja korratuid kahupäid, järeleaimatud kauboisärke ja tokerdunud pullovere. Diivanile heidetud mustad villased poolmantlid valguvad üle seljatoe põrandale, ühte mahakooruva värviga seina ehib Saksa filmi poster – „Põgenemine” – Ihre Chance war gleich Null!1 Muusikakeskus mängib Franz Ferdinandi: Take Me Out.2
Kamp mehi seisab kobaras ümber kaardilaua, kuhu on laotud pudelid. Teravalt teadlikud varude nappusest, kallavad nad endale pärast iga sõõmu lisa. Nihkun lähemale, sirutan plasttopsi hoidva käe välja nagu tänavamuusik ja nunnu näoga noormees, kes kannab tulnukate rünnaku teemalist T-särki, kallab mulle klõbinal jääkuubikuid ja sortsu vodkat.
Õige pea oleme sunnitud avama kangesti mürki meenutava rohelise õuna likööri, peoperemehe iroonilise ostu, kui just keegi külalistest ei võta vaevaks minna lisa tooma – erilist lootust ei tasu hellitada, sest nad kõik justkui mäletaksid, et viimane kord käisin mina, las nüüd läheb keegi teine. Tüüpiline jaanuaripidu, seltskond on jõulupühadejärgselt ülesöönud ja suhkruga liialdamisest laksu all, pidutsejad on ühtaegu laisad ja kergesti ärrituvad. See on pidu, kus juuakse liiga palju, noritakse vaimukalt tüli ja puhutakse suitsu aknast välja, kuigi võõrustaja palus sees mitte suitsetada. Seljataga tuhat samasugust pidu, kus me oleme üksteisele kõik oma lood juba ära rääkinud ja nüüd pole enam millestki kõnelda, meil on kollektiivselt igav, aga me lihtsalt ei taha minna välja jaanuarikuise pakase kätte, sest metrootreppide külm hingus kummitab ikka veel kontides.
Olen kaotanud Carmeni meie võrratule võõrustajale – nad vestlevad keskendunult kööginurgas, mõlemal pea õlgade vahel, näod teineteise poole kallutatud, nagu kaks südant õnnitluskaardil. Tore. Mõtlen, et peaks vist midagi sööma, see oleks vähemalt mingi tegevus, muidu seisan siin keset tuba ja naeratan nagu uus õpilane suurel vahetunnil. Kahjuks on peaaegu kõik juba nahka pandud. Hiiglasliku Tupperware-kausi põhjale on jäänud mõni üksik kartulikrõps. Diivanilauale on ununenud supermarketis valmispakitud limase dipikastme, karvaste porgandite ja pahklike sellerivartega sekser, puutumata jäänud toidu seas suitsukonid nagu veel mingi juurvili, mille ostja sai kauba peale. Mängin impulsimängu, mille ma kunagi ise leiutasin: mis oleks, kui hüppaksin praegu teatri rõdult alla? Mis oleks, kui ma langeksin kaela sellele kodutule mehele, kes metroorongis mu vastas istub, ja kukuksin teda kirglikult suudlema? Mis oleks, kui ma istuksin siinsamas põrandale ja vohmiksin sisse kogu selle sekseri, konid kaasa arvatud?
„Palun ärge sööge midagi, mida te siin näete,” ütleb mees. See on tema (põks-põks-PÕMAKI!), kuigi ma veel ei tea, et see on tema (põks-põks-põks). Tean ainult, et see mees tuli minuga juttu puhuma, ta kannab oma liialdatud enesekindlust nagu irooniliste kirjadega T-särki, ainult see sobib talle paremini. Ta on just seda tüüpi mees, kes oskab jätta mulje, nagu ta skooriks alati, kui vaid tahab, just selline, kes armastab naisi, just selline, kes kepiks mind nii, nagu ma tahan. Mulle meeldib mõte oskaja mehega keppimisest! Olen seni komistanud ikka ja jälle kolme tüüpi meeste otsa: meie parimate ülikoolide kasvandikud, kes ilmselt kujutavad ette, et nad on mõne Fitzgeraldi romaani tegelased, Wall Streeti voolujoonelised finantshaid, dollarimärgid virvendamas silme ees, ummistamas kuuldekanalit ja takistamas kõnevoolu, ja lõpuks tundelised tarkpead, kes on nii komplekside küüsis, et naer tuleb vägisi peale. Fitzgeraldi-poistel on pornograafilisi ambitsioone, mida nad ei oska teostada, palju melu ja akrobaatikat, aga tulemus kipub jääma kesiseks. Pangapoistel on kalduvus raevukalt alustada ja lõpus ära vajuda. Imelapsed kepivad, nagu komponeeriksid matemaatilist rokki: see käsi näpib natuke siit ja siis see sõrm toob sisse bassirütmi… Kõlab päris litsakalt, mis? Pidasin ülelugemiseks pisut vahet – sain kokku üksteist. Pole paha. Olen alati mõelnud, et tosin oleks selline soliidne arv, millega võikski piirduda.
„Tõsiselt,”