hai, lõuad laiali.
Kuid ilmselt ei olnud kassil niigi palju oidu, et trepist kaugemale pääseda. Bleecker passis terrassi serval nagu tunnimees, uljas paksuke, reamees Hiirekuningas. Kui ma juurdesõiduteele keerasin, ilmus Carl oma trepile ning ma tundsin, kuidas nad mõlemad, kass ja vanamees mind pilguga saadavad, kuni, kuidas ma autost välja ronin ja maja poole astun, kahel pool jalgrada pojengid nagu üleküpsenud viljad, mis lausa anuvad saagikoristust.
Kavatsesin just kassil põgenemisteed ära lõigates ta kinni võtta, kui märkasin lahtist eesust. Carl oli seda küll maininud, aga oma silmaga näha oli midagi muud. See polnud mingi viin-prügi-välja-tulen-kohetagasi lahtijätmine. See oli kurjakuulutavalt-pärani-lahti variant.
Carl oli jäänud teisele poole teed vahtima, mis ma nüüd teen, ja mina leidsin end etendamas Mureliku Abikaasa rolli nagu mingis masendavas happening’is. Jäin trepi keskele korraks seisma ja kulmu kortsutama, kuid jooksin siis kähku üles, kaks astet korraga, oma naise nime hüüdes.
Vaikus.
„Amy, oled sa kodus?”
Tormasin ülemisele korrusele. Amyt ei kusagil. Triikimislaud oli lahti tehtud, triikraud ikka veel vooluvõrgus, kleit silumist ootamas.
„Amy!”
Jälle trepist alla joostes nägin Carli endiselt seismas tema maja avatud eesukse raamistikus, käed puusas, jälgimas minu tegevust. Sööstsin teravalt kurvi võttes elutuppa ja tardusin paigale. Vaibal läikisid klaasikillud, diivanilaud oli puruks löödud. Nurgalauad küljele püsti lükatud, raamatud mööda põrandat laiali nagu kaardipakk. Isegi raske antiikne tumba oli kummuli, neli väikest jalga turritamas nagu närtsinud varred. Kogu selle segaduse keskel lebasid teravad käärid.
„Amy!”
Hakkasin jooksma, kisendasin ta nime. Läbi köögist, kus vesi kannus kees, alla keldrikorrusele, kus võõrastetuba seisis tühjalt, siis juba tagauksest välja. Kihutasin tuhatnelja läbi majataguse aia kitsukesele paadisillale, mis sirutus jõe kohale. Kummardusin üle serva vaatama, lootes näha teda meie aerupaadis. Olin ükskord varem ta sealt leidnud – paat kai küljes kinni, vaikselt õõtsumas, Amy nägu päikese poole pööratud, silmad kinni. Jäin tookord seda nõiduslikku vetepeeglit ja Amy kaunist liikumatut nägu põrnitsema, kui tema järsku oma sinised silmad lahti lõi, ilma et oleks mulle midagi öelnud, mispeale ma sõnatult tagasi majja kõndisin.
„Amy!”
Jõel teda polnud, majas samuti mitte. Amyt ei olnud kusagil.
Amy oli kadunud.
Amy Elliott
Päeviku sissekanne
Mõelda vaid, kes on tagasi! Nick Dunne, Brooklyni peolõvi, salapäraselt kadumaläinud suhkrupilve-suudleja. Kaheksa kuud, kaks nädalat ja mõni päev peale – mitte sõnagi ning järsku on ta tagasi, nagu see olekski olnud osa tema plaanist. Tuleb välja, et ta kaotas mu numbri ära. Mobiili aku oli tühi, ta oli kirjutanud numbri paberitükile. Selle oli ta torganud teksaste taskusse ja teksased omakorda pesumasinasse, kus paberitükk oli muutunud tselluloosiks. Ta oli püüdnud sealt siiski numbreid välja lugeda, kuid suutnud dešifreerida ainult ühe kolme ja ühe kaheksa. (Nii ta igatahes väidab.)
Ja siis vajus töö talle laviinina kaela ja järsku oli juba märtsikuu ja piinlikult hilja, et mind üles otsida. (Nii ta igatahes väidab.)
Muidugi ma vihastasin. Muidugi olin ma tema peale viha kandnud. Aga mitte enam. Las ma maalin sellest pildi. (Ütles temake.) Tänane päev. Septembrikuu tuuleiilid. Mina jalutan Seitsmendal avenüül, libistan lõunasöögiaegse pilgu üle veinibaaride kõnniteele tõstetud väljapaneku – lõputu rivi plastmasskandikuid kantaluupide ja melonitega jääkuubikutel nagu päeva kalasaak –, kui ma korraga tajun, et mingi mees ujub mulle vaikselt külje alla. Piilun oma ahistajat vargsi silmanurgast ja taipan, kellega on tegemist. See on tema. Ma-sain-tuttavaks-ühe-poisiga poiss!
Ma isegi ei aeglustanud sammu, ainult pöörasin pead ja ütlesin talle:
a) „Kas ma tunnen teid?” (manipuleeriv, väljakutsuv)
b) „Oh, ah, mul on nii hea meel sind jälle kohata!” (innukas, uksematilik)
c) „Keri õige põrgu.” (agressiivne, kibestunud)
d) „Ennäe imet, Nick, sul pole ilmselt kombeks ülearu kiirustada?” (ükskõikne, mänguline, muretu)
Õige vastus: d.
Ja nüüd me oleme koos. Koos, koos. Nii lihtne see ongi.
Põnev lugu selle ajastusega. Kui soovite, nimetame seda füüsikaseaduseks. (Ja mina nimetan.) Just eelmisel õhtul korraldasid mu vanemad raamatuesitluse. „Imeline Amy ja tema suur päev”. Jajah, Rand ja Marybeth lihtsalt ei suutnud kiusatusele vastu panna. Nad andsid mu nimekaimule selle, mida neil tütrele anda pole õnnestunud – abikaasa! Täpselt nii, sarja kahekümnendas raamatus saab Imeline Amy mehele! Elaguuuuuu! Kellele see korda läheb? Mitte keegi ei tahtnud isegi seda, et Imeline Amy üldse suureks kasvaks, mina kõige vähem. Nad oleksid võinud jättagi ta põlvikuid kandma ja patse plettima ja lasta hoopis minul suureks saada, ilma et minuga lohiseks kaasa kirjanduslik alter ego, mu paberköites parem mina, see, kes ma peaksin olema.
Aga Amy on Elliottide leivateenija, ta on meid alati ausalt teeninud, minust ei oleks ilus keelata talle täiuslikku abieluõnne. Ta läheb mehele vanale heale Asjalikule Andyle, kellele siis veel. Neist saab just samasugune paar nagu minu vanematest – õnnelik-õnnelik.
Kirjastuse väljakuulutatud väike tiraaž oli mõnevõrra ehmatav. Kaheksakümnendatel küündis iga uue „Imelise Amy” esmatrükk saja tuhandeni. Nüüd siis kümme tuhat. Ka peos polnud midagi suurelist. Õhkkond oli kuidagi pingutatud. Sest kuidas sa korraldad peo väljamõeldud tegelasele, kes alustas kunagi varaküpse kuueaastase ninatargana ja nüüd, kolmekümnese pruudina, räägib abiellumise eelõhtul täpselt samamoodi nagu lapsepõlves? („Isver,” mõtles Amy, „mu kallis peig oskab olla ikka paras jonnipurikas, kui ta oma tahtmist ei saa…” Ja see on täpne tsitaat. Tekstiga tutvunud, tekkis mul kange tahtmine anda Amyle üks korralik nätakas tema lolli täiusliku tupe pihta.) Raamat on kirjutatud nostalgilises võtmes, suunatud naistele, kes on „Imelise Amyga” üles kasvanud, kuigi ma ei saa aru, kes võiks tahta seda lugeda. Mina muidugi lugesin uue üllitise läbi. Andsin teosele oma õnnistuse, ikka uuesti ja uuesti. Rand ja Marybeth nimelt kartsid, et ma võiksin näha Amy abiellumises õelat vihjet oma muutumatult vallalise seisuse aadressil. („Mina näiteks leian, et naine ei peaks abielluma enne kolmekümne viiendat eluaastat,” kuulutas ema, kes ise läks isale mehele, kui ta oli kakskümmend kolm.)
Mu vanemad on alati kartnud, et ma võtan Amyt liiga isiklikult, nad muudkui rõhutavad, et ärgu ma sinna omalt poolt midagi juurde mõelgu. Ja ometi ei saa ma vaadata mööda tõsiasjast, et iga kord, kui mina midagi valesti tegin, tegi Amy sama asja raamatus õigesti: kui ma kaheteistaastaselt viimaks viiuliõpingud pooleli jätsin, osutus Amy järgmises raamatus tõeliseks imelapseks. („Isver, küll see viiulimängu õppimine on ikka kõva töö, aga see on vajalik, kui tahad midagi hästi osata!”) Kui ma kuueteistkümneselt jätsin minemata noorte tennisekarika turniirile, et selle asemel nädalavahetusel sõpradega pidutseda, otsustas Amy tõsisema pühendumise kasuks. („Isver, muidugi oleks vahva sõpradega välja minna, aga kui ma sellele turniirile ei lähe, vean ma alt nii iseennast kui teisi.”) Alguses ajas see mind hulluks, aga pärast õpingute alustamist Harvardis (ja Amy otsustas muidugi mu vanemate ülikooli kasuks), leidsin viimaks, et kogu see värk on lihtsalt liiga naeruväärne, et sellega oma pead vaevata. Tõsiasi, et minu vanemad, kaks lastepsühholoogi, valisid oma lapse passiiv-agressiivseks mõjutamiseks just sellise meetodi, oli mitte ainult perversne, vaid ka totter ja imelik ja omamoodi kentsakas. Olgu siis pealegi nii.
Raamatuesitlus kujunes sama skisofreeniliseks nagu raamat ise. Me pidasime seda Unioni väljaku äärses Bluenighti salongis, sellises hämarate nurkade, nikerdatud toolide ja art deco peeglitega interjööris, kus sa peaksid tundma ennast Noore Tõusva Tähena.