, milleni küünivad vähesed.
Vladimir Iljitš Lenin oli kahtlemata kõige väljapaistvam Venemaa võrgutaja XX sajandil. Sündinud poliitikuna oli tal külluslikult energiat, kirge ja mõistust. Ta pühendas kogu elu ühele eesmärgile – võtta riigis võim, oodata ära maailmarevolutsioon ning ehitada üles kommunistlik ühiskond.
Mitte keegi ei osanud nii täpselt olukorda hinnata, masside meeleolusid tabada ja oma poliitikat muuta. Ta ei häbenenud tunnistada endale oma vigu, ei kartnud kõrvalekaldeid ja järske kursimuutusi – vahel lausa sada kaheksakümmend kraadi. Igatahes dogmaatik ta küll ei olnud! Nagu ütles kunagi Ungari filosoof György Lukács: „Leninism on marksismi sobitamine keskkomitee järjekordse pleenumi otsustega.”
Veel üks Lenini edu komponent oli tema erakordne võime veenda ümbritsevaid inimesi oma õigsuses ja värvata liitlasi. 1917. aasta sügisel lubas ta Venemaale just seda, millest unistas rahva enamik. Ühtedele rahu, ja otsekohe. Teistele maad, ja tasuta. Kolmandatele – korda ja tugevat võimu selle kaose ja hävingu asemele, mis oli tulnud pärast Veebruarirevolutsiooni. Ja kõigile kokku – elu korraldamist võrdsuse ja õigluse alusel. Nende loosungite võluväele oli võimatu vastu seista.
Kuid siin tekib küsimus. Venemaa on talentidest rikas. Seitsmeteistkümnendal aastal tegutses poliitikamaastikul palju silmapaistvaid tegelasi, andekaid riigimehi, kellele riigi saatus muret tegi. Ka need teised poliitikud said aru, mida nimelt ootab ja vajab revolutsiooniline Venemaa. Miks nad siis Leninist ette ei jõudnud? Miks nad ei pakkunud ise kevadel või suvel vene rahvale seda, mille oktoobris kuulutas välja Vladimir Iljitš, kui oli oma eelkäijad jõuga kukutanud?
Mitte ükski vastutustundlik Vene poliitik ei pidanud võimalikuks anda täiesti teostamatuid lubadusi. Nad mõistsid, et vene elu ümberkorraldamine nõuab palju aastaid pingelist tööd, see on aeglane ja raske. Ülesanded saavad lahendatud järk-järgult, sammhaaval.
Kui käib sõda, siis ei saa lihtsalt tääki maasse lüüa ja koju minna. Tarvis on sõlmida rahu ühel ajal liitlastega, kellega koos on kolm aastat ühise vaenlase vastu võideldud…
Maareformiks ei olnud aeg mitte küps, vaid üliküps! Aga mis põhimõtetel maa ümber jagada? Ära võtta seda ei saanud – see oleks olnud seadusvastane.
Välja osta? Aga mis raha eest? Ja kuidas reformi käigus Venemaa üpris edukat põllumajandust mitte ära hävitada?..
Kõik see nõudis tõsist uurimist ja pikki arutelusid, lõpliku vastuse aga pidi andma parlament, asutav kogu, mida sõja ajal polnud samuti lihtne kokku kutsuda…
Kuid keegi ei läbenud oodata! Kärsitus oli see, mis seitsmeteistkümnendal aastal kirgi küttis. Ja Lenin kustutas selle janu, lubades muuta kõike korraga. Ei tea, kas ta ka ise uskus, et kui võtta pankuritelt raha, mõisnikelt maa ja vabrikantidelt tehased ning kehtestada turu asemel plaan, saab jalamaid elu muuta ja maa õnnelikuks teha, kuid teisi ta pani seda uskuma küll!
Lenini geniaalne võrgutamiskunst selles seisneski. Ta lubas seda, mida ei julgenud keegi teine – lahendada kõik probleemid otsekohe! Tema lubadused kutsusid esile tänuliku vaimustuse laine. Need, kes talle järgnesid ja kes teda kui juhti austasid, ei mõelnud üldse, kas see kõik on ka teostatav.
Ja sellest, mida ta oli lubanud, ei läinudki ju midagi täide. I maailmasõja asemel puhkes verine ja veel julmem kodusõda. Maa võeti talupoegadelt jälle ära – tõsi küll, juba pärast Leninit – ja kõik aeti kolhoosidesse, ning tegelikult kehtestati miski, mis meenutas pärisorjust. Ka võrdsust ja õiglust ei jõudnud nõukogude inimesed ära oodata. Aga kui nad hakkasid sellest aru saama, oli juba hilja. Nõukogude süsteem ei sallinud proteste ega mässe ning karistas karmilt mistahes rahulolematuseavaldust.
Pealegi tekkis uus võrgutus. Kaks revolutsiooni, kodusõda ja massiline emigratsioon tekitasid hulganisti vabu töökohti. Bolševike kehtestatud režiim lõi oma sotsiaalsete liftide süsteemi. Klassipositsioonilt lähtumine muutis edutamise põhimõtteid. Õiguse olla elus edukas ja teha väljapaistvat karjääri said need, kes konkurentsis vaevalt läbi oleksid löönud. Selgus, et kui sa oled süsteemi osa, siis sa elad paremini kui teised. Süsteemile tekkisid kaitsjad, kes olid selle säilimisest eluliselt huvitatud.
Kuid seegi oli vaid osa suurest võrgutusest.
Radikaalselt meelestatud Ameerika ajakirjanik Joseph Lincoln Steffens ütles revolutsiooniliselt Venemaalt naastes oma kuulsaks saanud sõnad: „Ma olen näinud tulevikku, ja see toimib.”
Paljud inimesed, kes olid kogu maailma ülekohtust nördinud, nägid Lenini ideedes väljapääsu ummikust.
„Ma ei astunud kommunistlikku parteisse üksnes selle pärast, et mind päästis Punaarmee,” kirjutas üks saksa kirjanik. „Ma otsisin pelgupaika, ulualust, ja leidsin selle tolles ülemaailmses mõttekaaslaste ühtsuses, universaalses ideoloogias, mis lubas lahendada kõik maailma probleemid. Tundus, et tõotatud maa serv juba paistab. Kuid see oli kõigest miraaž, silmapete.”
Miraaž aga ei hajunud kohe. Ja mitte kõigi silmis. Mõnda aega innustas kommunismiidee miljoneid inimesi kogu maailmas. Pole siis ime, et Venemaal endal jäid nii paljud inimesed Leninit uskuma.
Mulle tähendavad seitsmeteistkümnes aasta ja Lenini roll Venemaa saatuses ka minu perekonna lugu. Minu vanaisa Vladimir Mihhailovitš Mletšin võitles kodusõjas ning astus rindel bolševike parteisse. Tema märkmete hulgast leidsin ma selle eluteevaliku kohta väga siirad sõnad:
„Ma võtsin vintpüssi kätte, et sõdida nõukogude võimu eest, 1917. aasta sügisel Jekaterinoslavis (praegu Dnepropetrovsk). Ma olin kuusteist aastat vana. Nõukogus olid enamuses bolševikud, kuid linn kubises ohvitseridest, anarhistidest ja Ukraina natsionalistidest ning lihtsalt kriminaalkurjategijatest. Minu vanemad sõbrad olid ägedad bolševike pooldajad. Me kaitsesime nõukogude hoonet, endist kuberneripaleed, võitlesime anarhistide ja murdvarastega. Iseäranis uhke olin ma selle üle, et käisin igal õhtul revolutsioonikomitees parooli ja tunnussõna saamas. Ma kahtlustan, et see ülesanne anti meelega mulle kui kõige nooremale ja parema mäluga poisile – oma kasvu ja peaaegu lapseliku välimuse poolest ei kõlvanud ma paremtiivameheks mitte ainult grenaderipolgus, vaid ka meie salgas, kus oli mitu pikakasvulist töölist, sealhulgas lätlased.
Mul oli tookord palju võimalusi oma lühike maine teekond lõpuni käia. Öösiti meie patrullide pihta tulistati. Kaks korda pääsesin ma imekombel anarhistide kuulist, kes olid raevus pärast seda, kui üks nende urgas oli kahjutuks tehtud. Ükskord ilmutas ime end Jekaterinoslavi revolutsioonikomitee liikme kujul, kes jõudis anarhisti lasust ette. Teinekord Jekaterinoslavi anarhistide tuntud ninamehe lihase õe neitsilikul kujul.
1919. aasta hilissügisel astusin ma Punaarmeesse, mind arvati 15. armee koosseisu. Hiljem viidi mind üle lõunarinde jaoks formeeritud 4. armeesse.
Lapsepõlves ja noorukieas, mis minul langes kokku revolutsiooni ja kodusõja aastatega, sain ma vaid kahel korral tunda tõelist hirmu. Kord läksime meie, lapsed, hilisel sügisööl tihedas trobikonnas mööda unustamatut Suraži peateed Vitebskis, mööda laia viletsalt sillutatud maanteed, mida kahelt poolt ääristasid tohutud veelombid. Ja järsku kerkis meie ette hiiglaslik valge kummitus. Keegi vembumees oli roninud, nagu ma nüüd arvan, kõmpide peale, tõmmanud endal lina üle pea, ning ilmus äkitselt ebausku ja muinasjutte täis tuubitud laste ette. Kõiki haaras õud, lapsed tardusid paigale, siis algas hädakisa ja nutt. Siis aga jõudsid kohale maha jäänud, peomeeleolus täiskasvanud, kes ei märganud pimedas midagi, rahustasid lapsi ja võtsid väiksemad sülle. Ning palju aastaid hiljem tundsin ma Poola rindel Lida all lausa füüsiliselt, kuidas mu juuksed tõusevad püsti…
Kui need vääramatust jõust tingitud episoodid välja arvata, ei mäleta ma juhtumeid, kus ma ähvardava ohu korral oleksin ilmutanud panikmacher’likke kalduvusi, kuigi ma olen oma nina all näinud mahnolase nagaani kirpu, olen näinud minu poole suunatud bandiidi vintpüssi toru, ükskord aga „teenisin ära” minu öömaja aknasse visatud granaadi.
Mida ka ei räägitaks, minu põlvkond on saanud kõvasti vatti. Mina ei olnud oma eakaaslastest ei parem ega halvem. Elasin täisverelist elu, hingasin, nagu öeldakse, täie rinnaga, lõin kaasa igas kakluses – kas siis rusikate, või hiljem ideedega, kui pidasin asja õigeks. Ega ma siis ilmaaegu juba poisikesena Dvina jääl iidset rusikavõitluse kunsti polnud treeninud. Õppisin koos neljakümne võrukaelaga, sünge äärelinna pojaga. Ning kasvasin üles „kõige agulimas agulis” koos nahaparkalite, väikeste tellisetehaste ja algeliste linaropsimisvabrikute