ei ühte ega teist. Talvepalees valitses kaos. Ohvitserid ei usaldanud üksteist, sest ühed olid juba valmis bolševike poole üle minema, teised jõid ennast täis, kolmandad tahtsid lihtsalt jalga lasta, et oma elu mitte ohtu seada.
„Neeva piimjas udus,” meenutas kunstnik Juri Annenkov, „paistis Aurora kahvatu siluett, korstnad vaevu suitsemas. Nikolai sillalt jooksid rutuga laiali viimased ajutist valitsust kaitsnud junkrud. Juba laskus linnale rõske, lörtsist nõretav öö, kui kärgatasid Aurora tühilasud. See oli lõpusignaal.
Vabatahtlik naispataljon, kes oli juurdepääsu Talvepaleele tõkestanud, varjudes puuhalgudest barrikaadi taha, löödi puruks. Halud lendasid laiali. Ma nägin, kuidas ministreid paleest väljakule toodi, kuidas relvituid tütarlapsi ja nende juurde jäänud junkruid püssipäradega poolsurnuks peksti…”
Talvepalee läks bolševike kätte ilma lahinguta. Petrogradi linnaduuma komisjon tegi hiljem kindlaks, et ohvriks oli langenud kolm vägistatud naissõdurit, ja veel üks, kes oli lõpetanud elu enesetapuga.
Polkovnik Ananjev ütles ühele oma ohvitserile vabandaval toonil:
„Ma olen sunnitud palee ära andma. Jookse ruttu ajutise valitsuse juurde ja hoiata… Ütle, et junkrutele on lubatud elu. See on kõik, mis ma olen seni välja kaubelnud. Valitsuse heaks ei saa ma midagi teha. Sellest ei lasta rääkidagi.”
Tühjas koridoris vedelesid põrandal vintpüssid, granaadid ja madratsid. Vaid mõned junkrud kaitsesid valitsust edasi. Kuid kõik oli lõppenud. Palee oli langenud bolševike kätte. Pealtnägija kirjeldust mööda ilmus „väike kitsa näoga kuju, seljas tume rätsepaülikond, peas vana lai kaabulott nagu kunstnikel”. See oli Petrogradi sõja-revolutsioonikomitee sekretär lipnik Vladimir Antonov-Ovsejenko. 1917. aasta oktoober oli tema tähetund. Sõjandusalased teadmised ja energia tõstsid ta Oktoobrirevolutsiooni peategelaste hulka.
Vladimir Antonov-Ovsejenko sündis 9. märtsil 1883. aastal Tšernigovis ohvitseri, jalaväe reservpolgu porutšiku perekonnas. Isa, kes oli aadlik (vaesunud, nagu Antonov-Ovsejenko oma autobiograafiates alati täpsustas), teenis välja kapteni auastme ja suri varakult, 1902. aastal. Aasta enne isa surma, 1901. aastal, lõpetas noormees Voroneži kadetikorpuse ning astus Nikolai sõjaväeinseneride kooli. Kuid juba kuu aja pärast sai ta üksteist ööpäeva aresti ning anti isa käendusele, kuna keeldus vandumast truudust tsaarile ja isamaale. Vandetõotusest keeldumist põhjendas ta „sõjaväevaimu loomupärase vihkamisega”, mida oli eriti huvitav kuulda tulevaselt sõjaministrilt.
1901. aasta talvel astus Vladimir Antonov-Ovsejenko Varssavis sotsiaaldemokraatliku üliõpilasringi liikmeks. Järgmise aasta kevadel lahkus ta kodunt ning töötas Piiteri Aleksandri sadamas mustatöölisena ja hiljem loomakaitseühingus kutsarina. Sügisel astus ta siiski Petrogradi junkrukooli. Bulgaaria revolutsionäär Boriss Stomonjakov, kellest Nõukogude Venemaal saab välisasjade rahvakomissari asetäitja, viis ta 1903. aastal kokku bolševikega. 1904. aasta augustis arreteeriti Antonov-Ovsejenko keelatud kirjanduse laadungiga.
Ta istus kõigest kümme päeva. Suurvürst Konstantin Konstantinovitši korraldusel lasti junkur vabaks – suurvürst, kelle liberaalsus oli teada, kaitses noori sõjaväelasi. Antonov-Ovsejenko lõpetas kooli ning saadeti ohvitseriks 40. Kolõvani jalaväepolku, mis asus Varssavis. Aga suurt kasu temast armeele ei olnud. Sõjaväeline karjäär teda ei huvitanud. Antonov-Ovsejenko unistas revolutsioonist, sotsiaaldemokraatidele aga pakkus ta huvi kui üks väheseid nendega ühinenud ohvitsere.
1904. aasta sügisel lõi Antonov-Ovsejenko VSDTP Varssavi sõjakomitee. 1905. aasta kevadel viidi ta üle Kaug-Itta, kus käis sõda Jaapaniga. Rindele Antonov-Ovsejenko ei sõitnud, vaid põgenes väeosast ja läks põranda alla. Ta arreteeriti juunis Kroonlinnas. Tema ülesandja oli edukas ohranka agent Dobroskok, hüüdnimega Nikolai Kuldprill. Kuid oktoobris välja kuulutatud amnestia tegi Antonov-Ovsejenkost jälle vaba mehe.
1906. aasta aprilli alguses sõjaväeliste organisatsioonide konverentsi ajal Moskvas arreteeriti ta uuesti – koos Jemeljan Jaroslavskiga, tulevase keskkomitee sekretäriga, Rozalija Zemljatškaga, kellest saab Stalini asetäitja valitsuses, ja paljude teiste väljapaistvate bolševikega. Arreteerituid ei valvatud just eriti hoolsalt, mistõttu ta põgenes viie päeva pärast koos Jaroslavskiga Suštšovo politseimajast läbi seina sisse murtud augu. Kuu aja pärast siirdus Antonov-Ovsejenko Sevastoopolisse valmistama ette relvastatud ülestõusu, mis juunis tõepoolest puhkeski.
Vabadusse ei jäänud Antonov-Ovsejenko kauaks. Kui ta uuesti arreteeriti, siis ei öelnud ta ettenägelikult oma õiget nime, vaid esines kellegi Kabanovina. Kuid prokuratuur ja kohus ei lasknud end sellest häirida. Pärast ligi aasta kestnud uurimist mõisteti talle surmanuhtlus, mis peagi asendati kahekümneaastase sunnitööga. Muide, täpselt kuu aja pärast (juunis 1907), enne Sevastoopolist sunnitööle saatmist, põgenes ta koos kahekümne vahialusega. Moskva seltsimehed korraldasid suurejoonelise põgenemise – vangimaja müür lasti õhku, tunnimehele aga tõmmati tuli peale.
Antonov-Ovsejenko saadeti õnnelikult Soome, kus talle tehti uued ja täiesti kindlad dokumendid, ning ta võis Moskvasse tagasi pöörduda. Esimene Vene revolutsioon oli lõppenud ning käes oli aeg usinasti töölisi agiteerida. Ta organiseeris mõned tööliskooperatiivid, tegutses trükkalite ametiühingus, aitas bolševikel kehtestada kontrolli kohaliku karskusseltsi üle ning asutas mõistliku meelelahutuse klubi, mida kasutati revolutsioonilise tegevuse kattevarjuna.
1909. aastal andis ohranka peaagent bolševike hulgas, keskkomitee liige Roman Malinovski ta välja. Antonov-Ovsejenko arreteeriti, kuid lasti kolme päeva pärast eksikombel lahti. Ta sõitis Kiievisse, kuid ka seal olid käimas arreteerimised. Siis pöördus ta kiiruga Moskvasse tagasi ja võeti seal jälle kinni. Pool aastat istus ta võõra nime all vangis. Parteikaaslased aitasid ta välja, korraldades näilise isikutuvastamise – palgatud tunnistajad kinnitasid, et tunnevad teda kui Anton Guki, kes pole kunagi midagi keelatut teinud. 1910. aasta veebruaris lasti „Anton Guk” vabaks.
Pidevad sissekukkumised sundisid Antonov-Ovsejenko sama aasta juulis välismaale sõitma. Tõsi küll, Saksamaal arreteerisid ta juba Saksa sandarmid, kuid Venemaale teda välja ei antud, kuna tema eest kostsid mõjukad Saksa sotsiaaldemokraadid. Sellest hoolimata tuli ümber asuda Pariisi. 1914. aastal lõi Antonov-Ovsejenko menševikest lahku. 1917. aasta mais, olles saanud ajutiselt valitsuselt amnestia, pöördus ta tagasi Venemaale, astus otsekohe bolševike parteisse ja hakkas sõjaväelaste hulgas propagandat tegema.
Talvepalees kuulutas Antonov-Ovsejenko valju häälega:
„Seltsimehed, kapitalistlik võim, kodanluse võim on meie jalge ees! Seltsimehed, proletariaadi jalge ees! Ja nüüd olete teie, seltsimehed proletaarlased, kohustatud üles näitama revolutsioonilise distsipliini kogu kindlust! Ma nõuan täielikku rahu!”
Kaubandus- ja tööstusministri asetäitja, ühtlasi ajutise valitsuse pealinnas korra jalule seadmise voliniku abi Pjotr Paltšinski, kes oli elukutselt mäeinsener, tegi junkrutele teatavaks ministrite otsuse: anda alla ilma mingite tingimusteta, alludes jõule.
Mõned junkrud ei tahtnud relva ära anda:
„Käskige avada tuli!”
„Te saate sihitult ja mõttetult hukka,” järgnes vastus.
Porutšik Aleksandr Sinegub, Petrogradi insenerivägede lipnikekooli õppejõud, viskas nagaani maha ja rebis mõõga käepidemelt Anna ordeni lindi. Ministrid jätkasid läbirääkimisi. Üks neist tuhnis kiiruga mingites paberites, pöördus siis näoga seina poole, peitis kuskile ühe lehe, misjärel võttis kergendustundega istet.
Antonov-Ovsejenko käratas:
„Seltsimehed, valige enda hulgast kakskümmend viis kõige paremat relvastatud seltsimeest, et viia meile alistunud kapitaliteenrid vastavasse kohta ülekuulamisele.”
Antonov-Ovsejenko poolt arreteeritud ajutise valitsuse ministrid saadeti Petropavlovski kindlusesse. Vanglas viibides kirjutasid ministrid avalduse, et nad ei tunnista anastajate võimu, panevad oma volitused maha ja annavad need üle asutavale kogule.
Ministrite hulgas oli sotsialiste. Ja mõned nõukogude kongressi delegaadid olid selle üle nördinud. Neile vastas Trotski:
„See