väed, mis saabuvad põhjarindelt, ning ta on sunnitud kas alla andma, põgenema või hukkuma.”
Trotski ennustus osutus täpseks.
Bolševikel õnnestus Krasnovi korpus peatada. Ka kasakad ei tahtnud just eriti sõdida ja nad leppisid punakaardi salkadega kokku, et lõpetavad kogu loo sõbralikult: nemad annavad välja Krasnovi ja Kerenski, bolševikud aga Lenini ja Trotski. Oma lubadust punakaartlased muidugi ei täitnud. Ka kasakatel ei õnnestunud Kerenskit bolševikele üle anda, aga kindral Krasnov arreteeritigi.
Pavel Dõbenko tõi ta Smolnõisse. Kindraliga rääkis silmast silma, ilma valveüksuseta, Nikolai Krõlenko. Kindral Krasnov lubas nõukogude võimu vastu enam mitte sõdida, mispeale ta lasti tulema. Bolševikud ei tahtnud minna riidu kasakaväeosadega, kes nõudsid, et populaarne kindral lahti lastaks. Oma lubadusest kindral Krasnov kinni ei pidanud.
Petrogradis läks võimu võtmine praktiliselt veretult. Kuid juba Moskvas surusid bolševikud vastupanu julmalt maha. 3. novembri õhtul arutati Smolnõis lahingute käiku vanas pealinnas, kus valati verd ja kus tulistati Kremlit. Kõige tundelisemad bolševikud olid šokeeritud.
Rahvakomissaride nõukogu sekretär Nikolai Gorbunov pani kirja:
„Jutt oli mõnede töötajate pessimismist, kellele Moskva sündmused jätsid mulje kui kõikide kultuuriväärtuste hävitamisest (näiteks kuuldused Vassili Blažennõi kiriku purustustest).
Ma mäletan Iljitši lauset: „Mis siis ikka – revolutsioon läheb neist mööda.””
Lenin ilmutas täielikku enesevalitsust. Peaasi oli võimu hoida. Küsimus, kui palju see maksma läheb, ei olnud tähtis.
Bolševikud hoidsid Petrogradi ja Moskvat enda käes. Ometi mõistsid nad, et Talvepalee ja Kremli vallutamisega võitlus ei piirdu. Sai selgeks, kui tähtis on saada enda poolele relvajõud.
„Armee,” meenutas Krõlenko, „oli Petrogradist ära lõigatud kogu aeg kuni uue kõrgema ülemjuhataja määramiseni 12. novembril, või õigemini isegi kuni 21. novembrini – kuni vallutati peakorter ja koos sellega ka kogu rinnetega side pidamise teenistuse tehniline aparaat.”
Sõdurite mass teadis Petrogradis toimuvast vähe ning allus edasi oma komandöridele ja ajutise valitsuse komissaridele. Jõudude vahekord rindeväeosades ei olnud ilmselt nõukogude võimu kasuks.
„Põhjarinne,” kirjutas Krõlenko, „mille keskus oli Pihkvas, ja mis oli Petrogradile kõige lähemal, saatis juba II ülevenemaalise nõukogude kongressi avapäeva puhul radiogrammi, et on valinud enda hulgast sõja-revolutsioonikomitee, ühineb täielikult pöördega ja võtab tarvitusele kõik abinõud, et mitte lubada reaktsioonilistel vägedel Petrogradi peale liikuda.
Läänerinne, mille keskus oli Minskis, asus soosivale seisukohale.
Edelarinne eraldas väed Petrogradi mahasurumiseks.
Rumeenia rinne jäi kuni lõpuni kindral Štšerbatšovi tagurlaste pesaks.
Kaukaasia rinne jäi revolutsiooni mõjusfäärist väljapoole ning elas, nii nagu Pärsia rinnegi, kogu teise revolutsiooni üle iseseisvalt, omamata keskusega mingit sidet.”
Sõdida keegi ei tahtnud, kuid ka bolševikke toetama rindemehed ei kiirustanud.
Rahvakomissaride nõukogu pöördus raadio kaudu armee komiteede poole, teatades, et nõukogude valitsus seab endale kaks ülesannet: varustada armee kõige vajalikuga („lähematel päevadel tuuakse teile vajalikud varud”) ja sõlmida võimalikult kiiresti rahu. Rahu sõlmimist aga segavad Kerenski ja peakorter:
„Need armee komiteed, kes üritavad toetada rahvavaenlasi võitluses nõukogude võimuga, tuleb otsekohe laiali saata, vastupanu korral aga arreteerida. Kogu armee peab koonduma nõukogude võimu ümber võitluseks rahu ja leiva eest.”
Sõjaväeosad hakkasid saatma Petrogradi oma delegaate, et välja uurida, mis nimelt on pealinnas juhtunud. Delegaadid, nagu meenutas Krõlenko, võttis vastu Lenin, kes selgitas neile, mida nad peavad tegema rindel, kuidas peavad võtma oma kätte võimu ja juhtimise sõjaväes, kõrvaldades ja arreteerides need ohvitserid, kes sellele vastu hakkavad.
Sõduritele sisendati, et nende ülesanne on luua revolutsioonikomiteed kõigis väeosades, valida endale ise komandörid ja alustada sakslastega viivitamatult rahuläbirääkimisi.
„Isegi kõige ustavamad seltsimehed,” meenutas Krõlenko, „põrkasid esimesel hetkel uuest võimust tagasi, kui ilmus käsk, et iga polk ja iga diviis peab alustama vaenlasega rahuläbirääkimisi iseseisvalt, omal riisikol.
Samas oli see kahtlemata õige samm, mis polnud mõeldud mitte niivõrd läbirääkimistel vahetute praktiliste tulemuste saamiseks, kui uue võimu täieliku ja vaieldamatu ülekaalu kehtestamiseks rindel. Alates hetkest, mil polkudele ja diviisidele anti see õigus ja käsk õiendada arved kõigiga, kes julgevad läbirääkimisi takistada, oli revolutsiooni üritus sõjaväes võitnud… Ja polnud põhjust karta, et rindel tekib kaos. Sellega halvati sõda: ka sakslased ei pidanud muretsema – nad pidid jääma äraootavale seisukohale, ja seda nad ka tegid.”
Nikolai Krõlenko kirjutas väga avameelselt: „Peaasi on hoida võimu.” Selle nimel oldi valmis kõigeks, sealhulgas faktiliselt avama rinnet Saksa vägedele, kellega oli sõditud üle kolme aasta.
Vene armee juhtkond ei tahtnud anda käsku separaatrahuläbirääkimisteks, pidades seda reetmiseks.
„Tuli pöörduda soldatite poole,” meenutas Krõlenko, „ja kasutada erilisi radiogramme, mis polnud adresseeritud mitte rinnete juhtivkoosseisule, vaid raadiotelegrafistidele ja ümberkirjutajatele, ning kohustada neid levitama kõikidel rinnetel käsku lõpetada tulevahetus koos samaaegse käsuga õiendada kohapeal arved iga ohvitseriga, kes söandab käsust üle astuda.”
1917. aastal varises Venemaal kõik kokku. Sealhulgas relvajõud. Võimule tulnud bolševikud lubasid luua uue rahvaarmee – vabatahtlikest töölistest ja valitavate komandöridega. 16. detsembril 1917 ilmusid Lenini allkirjaga dekreedid „Kõikide sõjaväelaste õiguste võrdsustamisest” ja „Valitavast juhtkonnast ja võimu organiseerimisest sõjaväes”.
Kaotati kõik sõjaväelised auastmed ja nimetused ning välised erinevused, s.t pagunid ja lõkmed, samuti ordenid ja medalid ning nende kavaleridele antavad privileegid. Kuid Georgi riste ja medaleid lubati kanda. Kõik sõjaväelased said revolutsiooniarmee sõduri auastme.
Ohvitserid jäid ilma mistahes võimust. See läks üle soldatite komiteedele, kes said õiguse valida ja maha võtta komandöre, viia neid madalamasse ametisse või alandada lausa reameheks.
„Enne revolutsiooni,” meenutas kindral Zalesski, „oli kaks inimtõugu: härra ja lihtinimene, mužik. Härra ei olnud mitte ainult see, kes oli võimul, mitte ainult mõisnik ja rikas mees, vaid iga korralikult riides inimene, kusjuures muidugi kirjaoskaja. Mužik kui tema vastand oli talupoeg, tööline või teenija, kogu see harimatu mass, kelle hulgas lugev ja kirjutav inimene oli haruldus.”
Ohvitseride katsed ületada seisuslikke vahesid ja läheneda sõduritele pididki läbi kukkuma. Üks ohvitser kirjutas 1917. aastal:
„Meie ja nende (ohvitseride ja sõdurite) vahel on ületamatu kuristik. Kuidas nad ka üksikutesse ohvitseridesse isiklikult ei suhtuks, jääme me nende silmis isandateks. Neis räägivad sajandite kestel tasumata jäänud solvangud.”
„Pikad aastad talupoja õigusetust ja viletsust,” arvas kindral Anton Denikin, „ja mis peamine, seda kohutavat vaimupimedust, milles võim ja valitsevad klassid talupoegade massi hoidsid, ilma et nad selle harimiseks midagi oleksid teinud, ei saanud jätta välja kutsumata ajaloolist kättemaksu.”
See kättemaksuhimu küttis vastasseisu pinget.
„Mulle on sügavalt vastumeelne paljude emigrantide vaatepunkt,” kirjutas filosoof Nikolai Berdjajev, „mille kohaselt bolševistliku revolutsiooni panid toime mingid kuritegelikud jõud, peaaegu et käputäis kurjategijaid… Ma olen ammu pidanud revolutsiooni Venemaal vältimatuks ja õiglaseks… Selle häda oli, et ta jäi hiljaks. Vene