esimeheks. Krõlenko, nii nagu ka teised bolševikud, püüdis võita sõdurite poolehoidu nõudmisega lõpetada otsekohe sõda ja sõlmida rahu.
Vennastumine, see tähendab Vene ja Saksa sõdurite kohtumised vaikusehetkel neutraalses tsoonis, algas juba 1915. aasta ülestõusmispühade ajal. Lenini silmis oli vennastumine vana armee lammutamiseks ja sõja lõpetamiseks õige tee. Ta kirjutas 28. aprillil 1917 Pravdas, et vennastumine „hakkab murdma sõdurite „oma” ohvitseridele ja kindralitele allumise neetud distsipliini”.
Lipnik Krõlenko kutsuti staapi, et teda vaenlasega peetud kuritegelike kontaktide eest näidiskorras karistada, kuid soldatid astusid tema kaitseks välja. Ta oli armees juba üpris populaarne isik. 15. aprillil 1917. aastal avas just Krõlenko 11. armee soldatite saadikute kongressi. See oli tõsine sündmus, Petrogradist sõitsid kongressile duumasaadikud. Kohal oli ka armee juhtkond, kes ei teadnud, kuidas allumast lakanud reasõduritega käituda.
Krõlenko valiti I ülevenemaalise nõukogude kongressi delegaadiks. 9. juunil 1917. aastal bolševike fraktsiooni nimel esinedes luges Krõlenko ette väeosade resolutsiooni:
„Me ei taha surra, kui hinge hiilib kahtlus, et me oleme jälle tõmmatud kapitalistide tapatalgutesse. Ei ole jõudu kerge südamega edasi liikuda – enne surma peab olema kindel, et me sureme rahva ürituse nimel, selleks on aga tarvis, et kogu võim oleks tööliste ja soldatite saadikute nõukogude käes…”
Krõlenko valiti esimese ülevenemaalise tööliste ja soldatite saadikute nõukogu kesktäitevkomitee koosseisu. Nii et tagasi rindele ta enam ei läinud.
Oktoobris määrati Krõlenko üheks kolmest sõja- ja sõjamereasjade rahvakomissarist. Ta oli pühendunud bolševik, kes oli armees populaarne ning kellel oli nii soldatite ja madrustega töötamise kogemus kui ka sõjaline kogemus.
Tema ees seisis üks ülesanne – sõlmida rahu Saksamaaga. Krõlenko nõudis, et peakorter katkestaks otsekohe tulevahetuse kogu rindejoonel. Kindral Duhhonin keeldus: ta pidas võimatuks lõpetada lahingutegevus keiserliku armee vastu, kellega Venemaa oli sõdinud kolm aastat.
Siis kuulutas Krõlenko, et nõukogude võimul on kolm vaenlast:
„Esimene on välisvaenlane. See ei ole ohtlik, sellega saab sõlmida vaherahu. Teine vaenlane on nälg, mille vältimise eest hoolitseb rahvakomissaride valitsus. Kolmas vaenlane on kontrrevolutsiooniline juhtivkoosseis eesotsas kornilovlase Duhhoniniga. Temaga tuleb kõige vihasem võitlus!”
Niisiis ei olnud peavaenlased mitte sakslased, vaid omad! Vaat millega bolševikud Venemaa poliitikaelu rikastasid. Krõlenko kuulutas Duhhonini rahvavaenlaseks. Lenin käskis Krõlenkol formeerida bolševikele ustavatest soldatitest ja madrustest võitlussalk, sõita rindele, alustada sakslastega vaherahuläbirääkimisi, ühtlasi aga vallutada peakorter. Krõlenko rong Balti laevastiku madrustega asus teele Mogiljovi poole.
Krõlenko oli üks väheseid bolševikke, kellel oli mingisugunegi sõjaline kogemus. Ta esines hästi ja oli sõdurite hulgas populaarne. Kindral Duhhonin pidas lipniku ülemjuhatajaks määramist kohatuks naljaks või tunnistuseks bolševike täielikust avantürismist.
Duhhonin püüdis päästa Moskvat sakslaste tõenäolise pealetungi ja soldatite masside eest, et hoida ära kodusõda. Ta andis põhjarinde staabile käsu: „Teil tuleb rahvuslikule aule ustavate vägedega katta Moskva juurdepääsuteid. Mehi, kes omavoliliselt rindelt lahkuvad, ärge laske relva jõul Sise-Venemaale, või tehke nad enne relvituks. Me peame päästma Venemaa kodusõjast.”
Duhhonin pöördus sõdurite poole nõudmisega jätkata sõda:
„Andke tõelisele Vene demokraatiale aega kujundada võim ja valitsus, ja ta annab meile kohese rahu koos liitlastega.”
Seda aega tal aga enam ei jäänud! Ja ka väed muutusid allumatuks. Duhhonin tahtis vältida vennatapusõda Vene armee sõdurite vahel ning käskis talle ustavatel löögipataljonidel Mogiljovist lahkuda.
Linnas teatas bolševikest ja vasakesseeridest moodustatud revolutsioonikomitee, et paneb Dohhonini koduaresti. Ülemjuhataja jäi täiesti üksi. Mitte keegi ei tulnud talle appi, isegi peakorterit kaitsnud Georgi risti kavaleride pataljon läks punaste poole üle, ning siis ütles kindral kibedusega:
„Mul oli ja on tuhat võimalust pakku minna, ma tean, et Krõlenko mu arreteerib, ja võib-olla laseb koguni maha, kuid see on sõduri surm.”
Võib-olla Duhhonin siiski ei mõistnud, milliseks muutub lausa ta oma silma all tema armee. Kuigi peakorteri sõjapoliitika osakond kandis ette meeleoludest vägedes: „Armee kujutab endast tohutut, väsinud, halvasti riides, vaevu toitlustatavat, tigestunud inimeste massi, keda ühendab rahuigatsus ja üleüldine sügav pettumus.”
Ametist tagandatud kindral Duhhonin võeti kinni tema enda salongvagunis. Tema saatus otsustati päeval, mil jaama saabus rong sõjaasjade rahvakomissari Krõlenkoga. Arreteeritud Duhhonin viidi Krõlenko rongi, seejärel jäi tal veel vähe elada. Kindral pidi saadetama Petrogradi, ja Krõlenko oli käskinud teda hoolikalt kaitsta. Kuid omaenese võimu tajumisest joobunud madrused nõudsid, et Duhhonin neile kohtumõistmiseks ja arveteõiendamiseks välja antaks. See kõik võttis mõne minuti. Kogunes tohutu rahvamass: verejanulised madrused ja jalaväelased. Esialgu toodi välja kindral Duhhonini pagunid, mass oleks nagu maha rahunenud, siis aga hakati nõudma, et ta tuleks välja nende juurde – ja kui ta tuli, siis rebis rahvamass ta lõhki.
„Edasine on teada… peakorter on vallutatud ja juhtimise kogu tehniline aparaat on uue võimu käes,” kirjutas Krõlenko oma mälestustes rahulolevalt.
Ta teatas Petrogradi:
„Tingimata on tarvis asi juriidiliselt vormistada. Kui anda asi kohtu-uurijale, on nõutav lahkamine. Teen ettepaneku lõpetada asi riigivõimu määrusega… Kohtuasja algatamine madruste sundusliku ülekuulamisega on vaevalt otstarbekas.”
Ülemjuhataja mõrv jäi karistamata.
Kodusõja aastail muutus väljend „staapi Duhhonini juurde saatma” lendsõnaks ja tähendas ilma kohtu ja juurdluseta hukkamist. Krõlenko ise ei avaldanud Duhhonini, mitte milleski süüdi olnud inimese hukkumise puhul kunagi kahetsust. Võimalik, et Nikolai Vassiljevitš oleks suhtunud sellesse traagilisse juhtumisse teisiti, kui ta oleks ette näinud, et temaga käitutakse kunagi täpselt samuti.
Pärast kodusõda määrati Krõlenko alguses prokuröriks, hiljem kohtu rahvakomissariks. Juurapõllul rügades pälvis Nikolai Vassiljevitš halva maine.
Lev Tolstoi tütar Aleksandra Lvovna, kes sattus tšekistide kätte, kirjeldas Krõlenkot protsessil nii:
„Omaette laua taga istub paremal pool suure, peaaegu kiila pea ja tugevalt arenenud kiskjalõuapäraga prokurör Krõlenko. Ta meenutab tigedat koera, säärast, keda tänaval jalutatakse suukorviga. On tunda, et selle inimese verejanu kustutada pole võimalik, ta januneb veel ja veel, nõuab uusi ohvreid, uusi mahalaskmisi. Tema klirisev hääl tungib kõige kaugematesse saalinurkadesse, ja sellest läbilõikavast, kiledast häälest tuleb kananahk ihule.
Niisugune kohus pole mitte lihtsalt kohus, vaid katsumus. Surm hõljus inimeste peade kohal… Vahel ei suutnud isegi Krõlenko varjata oma põlgust, kui mõni vastas tema küsimustele lipitsevalt arglikult, ilmselt meeldida püüdes, või oma sõpru reetis…”
Veel võikamalt mõjub Krõlenko siis, kui teda kirjeldab silmapaistev näitleja, Moskva Kunstiteatri II Stuudiot juhtinud Mihhail Tšehhov, kes julges ühe õnnetu terroriohvri kaitseks välja astuda:
„Uks läks lahti ja nähtavale tuli väike, jässakas, paljaks aetud peaga ja valgete, ümmarguste, otsekui kunstsilmadega mees.
„Mis tarvis on?” pistis ta juba oma kabineti lävel seistes hüsteeriliselt ja tigedalt karjuma.
Mees tõmbas ja rebis parema käega oma vasakut kätt. Ta kargas minu juurde ning hakkas oma karjumisega mind kurdistades minu õlgade juures rusikatega õhku peksma, ajas kaela õieli, nagu tahtes mind puskida ja niiviisi ukse taha lüüa, pööritas ja välgutas metsikult oma tühje silmavalgeid, ning ilma et oleks minu tulemise põhjust teada saanud, röögatas: „Ei!” ning sööstis uuesti