oli midagi juhuslikku, mida keegi polnud oodanud. Tollal seda aga oodati ja tervitati vaimustusega.
„Kella ühe ajal päeval läksin ma sinna, kuhu kõik teisedki, see tähendab duuma juurde,” meenutas üks moskvalane. „Lubjanka väljakust alates nägin unustamatut vaatepilti. Teatralnaja ja Voskressenskaja väljakute poole ruttas tuhandete viisi rahvast, eriti palju oli üliõpilasi ja koolinoori. Kõigil olid erutatud, rõõmsad näod, oli tunda tõelist pidu, kõiki oli haaranud mingi heldimus. Vaat millal avaldus vendlus ja tundeühtsus. Aga mina olin kas juba vanaks jäänud, igatahes pidin ma peaaegu nutma puhkema, ei tea isegi, millest…
Ebatavalised vaatepildid: soldatitel on ühes käes kas mõõk, teises aga punane lipp; või siis nii: soldat ja tudeng lähevad kaelakuti, ja soldatil on lipp, tudengil aga püss… Kardavoisid ei paista kuskil, mitte kuskil. Elagu rahva ühinemine peatse rahu ja korra heaks meie maal! Maha vanad, arulagedad ja südametunnistuseta valitsejad, tulgu nende asemele energilised, targad ja ausad inimesed!”
Konstitutsioonilis-demokraatliku partei keskkomitee liige Ariadna Tõrkova kirjutas oma päevikus:
„3. märts. Terves linnas käivad tänavamiitingud. Mida nad räägivad, aru ei saa, nii kähedaks on jäänud kõnemeeste hääled. Soldatid kannavad punaseid plakateid: „Maa ja Vabadus”, „Demokraatlik vabariik”. Igal pool laul. Paistab karge, kirgas päike. Mingi uus, seniolematu kergus. Ma pole iial mõelnud, et võib end niiviisi tunda.”
„„Venemaa, sa pole enam ori” – see oli kõikide teadete juhtmõte,” meenutas pealtnägija. „Rahva ja sõjaväelaste vool riigiduuma juurde on täna veel vägevam. Vaata et oma pool Moskvat, seega kuni miljon inimest, päev läbi tulevad, seisavad, vehivad mütside ja rättidega, karjuvad „hurraa” ja vilistavad välja väikestes rühmades politseinikke, keda aeg-ajalt nagu vahialuseid riigiduumasse saadetakse. Mul on neist lausa hingepõhjani kahju: samasugused vene mehed, enamik on aastates perekonnainimesed, ja lähevad nagu hüljatud, nagu äraneetud…
Täna on kõikide meeleolu ülevalt pidulik, reibas ja rõõmus, on märgata üleüldist üksmeelt. Tundub, et vanast ei ole kellelgi kahju ega usuta, et see tagasi tuleb. Hämmastab kord. Rahvas on täitnud kõik kõnniteed ja sõiduteed kogu laiuses, kuid tarvitseb vaid autol või sõjameeste rühmal nähtavale ilmuda, kui see taandub jalamaid kahele poole ning tekib vaba läbikäik või läbisõidutee… Eile ei olnud rahvavõimu võidukäigus veel täit kindlust, täna aga on see vankumatu: kas saab siis miljonitesse küündivalt rahvamassilt ära võtta seda, mis talle kätte on langenud!”
Esimesena asus ajutise valitsuse etteotsa vürst Georgi Lvov. Sõja alguses oli ta valitud haigete ja haavatud sõdurite abistamise ülevenemaalise semstvote liidu ülemvolinikuks. Lvov oli lugupeetud mees, kuid võib oletada, et tal jäi puudu juhiomadustest.
„Me ei tundnud, et meie ees oli juht,” kirjutas välisminister Pavel Miljukov. „Vürst oli laveeriv ja ettevaatlik, piirdus üldiste fraasidega. Parteikaaslane küsis minu arvamust: „No mis on? Kuidas on?” Ma vastasin talle pahameelega: „Loru!” Ma olin väga pettunud. Meil oli vaja iga hinna eest tugevat võimu. Seda võimu vürst Lvov kaasa ei toonud.”
Miljukovi arvates ei jätkunud Lvovil seda võimuarmastust, ilma milleta ajalugu suuri poliitikategelasi kahjuks välja ei arenda. Võib-olla veel suuremal määral segasid Lvovi tema slavofiilne rahvaarmastus, tolstoilik mittevastupanu ja mõnevõrra anarhistlik arusaam vabadusest: „Vabadus, las kaotavad sinusse lootuse teised, mina ei löö sinus kunagi kahtlema!” Lvov pidas revolutsiooni purustavat stiihiat rahva loovuse tõusuks…
5. märtsil saatis vürst Lvov telegraafi teel laiali ringkirja – „Kõrvaldada kubernerid ja asekubernerid kohustuste täitmiselt”. Võim tuli üle anda kubermangude semstvovalitsuste esimeestele kui valitsuse komissaridele.
„Valitsus kedagi määrama ei hakka,” ütles ajakirjanikele vürst Lvov. „See on vana psühholoogia küsimus. Niisuguseid küsimusi ei pea otsustama mitte keskuses, vaid elanikkond ise. Las ise kohapeal valivad.”
See abinõu oli Miljukovi arvates mõtlematu ja kergemeelne. See tekitas kaose. Inimesed ei olnud valmis ennast organiseerima ja korraldama elu uutel alustel. Oldi harjutud lootma kõrgema võimu peale, kes kõike juhib. Tagajärg oli, et võim riigis kadus, nagu oli kadunud politsei. Võimu võttis see, kes sai. Vintpüss sünnitas võimu. Ja verd. Kuid Lvov ei tahtnud selles kaasa teha. Ajutise valitsuse esimene koosseis avaldas seitsmeteistkümnenda aasta mais deklaratsiooni:
„Riigi poliitilise juhtimise aluseks on ajutine valitsus valinud mitte sunduse ja vägivalla, vaid vabade kodanike vabatahtliku allumise… Ajutine valitsus ei ole valanud tilkagi rahva verd.”
Ajutise valitsuse juhid rääkisid siiralt:
„Me ei hoia seda võimu mitte hetkegi pärast seda, kui vabad, rahva poolt valitud esindajad on meile öelnud, et nad tahavad meie asemel näha inimesi, kes väärivad rohkem usaldust. Härrased, võimu ei võeta neil päevil mitte sellepärast, et võim on magus. See ei ole mitte autasu ega nauding, vaid teene ja ohver.”
Ning vürst Lvov lahkus omal soovil valitsusest. Pärast tagasiastumist külastas teda tuntud ajakirjanik:
„Ma ei tundnud Georgi Jevgenjevitši kohe äragi. Minu ees istus lumivalge peaga, madalale vajunud vanake, tema liigutused olid aeglased ja harvad… Ta tundus olevat täiesti kurnatud. Ta ütles:
„Mul ei jäänud muud üle. Et olukorda päästa, oleks tulnud nõukogud laiali lüüa ja tulistada rahvast. Ma ei suutnud seda teha. Aga Kerenski suudab.”
Elu lõpul süüdistas vürst Lvov kõiges peamiselt iseennast.
„Mina ju tegin revolutsiooni, mina tapsin tsaari ja kõik… ikka mina,” rääkis ta Pariisis oma lapsepõlvesõbrale.
„Tuppa jooksis siilisoenguga ja aetud habemega mees, kellel oli eakohatult loppis kollakas nägu” – nii kirjeldas Kerenskit Fjodor Stepun. Torkas silma deputaadi harukordne lühinägelikkus. Ta läks inimese juurde, ja kui ta teda kohe ära ei tundnud, jäi ta tundmatut keskendunult põrnitsema. Kui ära tundis, siis sirutas hetk hiljem rõõmsalt käe, silus kortsud otsaesisel siledaks, ning ta nägu selgines haruldaselt lahkeks naeratuseks…
Mind rabas tema hääl: vägev, erutav, metalne, tõelise tribuuni hääl… Ta rääkis valjult ja kindlalt, sõnu iseloomulikult silbiliselt liigendades ja skandeerides. Tema kõnes oli käredust ja hoogu.”
Kerenskist sai selle ikka veel alahinnatava valitsuse teine ja viimane juht. Ometi kuulutas ajutine valitsus välja amnestia kõigis, nii poliitilistes kui ka religioossetes kohtuasjades, ühingute ja koosolekute vabaduse, trüki-, sõna- ja streigivabaduse. Kaotas kõik seisuslikud, usulised ja rahvuslikud piirangud. Alustas ettevalmistusi, et üldise, võrdse, otsese ja salajase hääletamise alusel kutsuda kokku asutav kogu, mis pidi kehtestama valitsemisvormi ja võtma vastu riigi konstitutsiooni.
Veebruarirevolutsiooni peetakse tänini kõigest oktoobrisündmuste eelmänguks. Kuid veebruar vabastas riigi arhailisest valitsemissüsteemist. Kui oleks jäänud püsima kodanlik demokraatlik vabariik, oleks Venemaast saanud maailma suurim industriaalriik, ilma et ta oleks maksnud säärast hirmsat hinda, nagu teda sundisid maksma bolševikud. Miks siis ei jäänud 1917. aasta veebruari revolutsioonilisest vaimustusest ja lootustest kõigest poole aastaga jälgegi?
Seitsmeteistkümnendal aastal lahutas kuristik Venemaa juba kahte leeri. Võib-olla ainult Kerenski uskus veel, et köis, mida mööda ta tasakaalu hoides kuristiku kohal liugleb, ongi see tee, mida mööda kulgeb revolutsioon… Kerenski püüdis leida üksmeelt ühiskonnas ning kulutas sellele ühinemisele kogu oma jõu, teda kutsutigi „ülemkeelitajaks”.
„Tema kõnes oli tunda elavat, kõikelepitavat usku Venemaasse, revolutsiooni ja õiglasse maailma,” kirjutas oma päevikus kaasaegne. „Peamiselt aga oli temas tunda püha, kuid naiivset vene-liberaalset usku sõnasse, võimalusse kõike selgitada, kõiki veenda ja kõiki lepitada.”
Iga päevaga jäi ta tormiliselt arenevatest sündmustest üha rohkem maha ning kaotas toetust. On teada, kuidas vene intelligentsile meeldib lasta end uutel poliitikategelastel