hingest?”
„Näha tema sõnades nõrkuse ja tahtejõuetuse ilmingut võivad ainult moraalsed värdjad,” märkis kaasaegne. Kuidas jätta võrdlemata Kerenski reaktsiooni aplausidega, mis saatsid nõukogude ajal loendamatute surmaotsuste langetamist!
24. oktoobril, päev enne Oktoobrirevolutsiooni, esines Kerenski Maria palees vabariigi nõukogus – see oli niinimetatud eelparlament, mis oli moodustatud eri parteide ja ühiskondlike organisatsioonide esindajatest. Vabariigi nõukogu pidi tegutsema kuni asutava kogu kokkukutsumiseni. Kerenski nimetas Lenini partei tegevust äraandmiseks ja riigireetmiseks. Ta ütles, et on andnud korralduse alustada vastavat kohtulikku uurimist ning panna toime arreteerimised. Hilja!
Oli ju tema see, kes oma populaarsust säästmata paiskas revolutsioonilisse rahvamassi oma kuulsad sõnad mässu tõstnud orjadest:
„Kas tõesti on vaba Vene riik mässu tõstnud orjade riik?! Ma kahetsen, et ei surnud kaks kuud tagasi. Ma oleksin surnud suure unistusega, et me oskame valitseda oma riiki ilma piitsa ja malakata.”
Mitte tema süü, vaid tema õnnetus oli selles, et niisuguse maa nagu meie maa valitsejad tehakse teisest, hoopis karmimast materjalist. See-eest ei valanud ta verd, ei läinud ajalukku timukana, vangivalvurina ega omaenda rahva hävitajana. Emad ei valanud pisaraid oma poegade haudadel tema süü pärast. Ja kui on olemas kõige kõrgem kohus, siis niisugused patud nagu kuulsusejanu, edevus ja natuke ülespuhutust antakse talle andeks.
„Aleksandr Kerenski kaotas võimuvõitluse, kaotas revolutsiooni ja kaotas Venemaa,” kirjutas üks tema võitluskaaslane. „Ja ometi ma jään selle juurde, et Kerenski suund oli ainuõige… Kerenski süü ei olnud mitte selles, et ta juhtis Venemaad mööda vale teed, vaid et ta ei juhtinud küllalt energiliselt mööda õiget teed.”
Petrogradis avati 14. septembril demokraatlik nõupidamine, mis pidi moodustama uue koalitsioonivalitsuse. Aga keegi ei tahtnud kokku leppida. Eesistuja oli sotsiaaldemokraat Nikolai Tšheidze, kes lausus kibedusega:
„Selle asemel, et hüpata vabaduseriiki, karati anarhiariiki.”
„Kõige peamine ja kõige hullem on rahvamass,” kirjutas Maksim Gorki oma naisele Jekaterina Peškovale. „See on arg ja ajudeta lurjus, kellel pole tilkagi, mitte kübetki enesest lugupidamist, kes ei mõista, milleks ta tänavale ronis, mida tal tarvis on, kes teda juhib ja kuhu. Oleksid sa näinud, kuidas sõdurid roodude kaupa esimese paugu juures püssid ja lipud maha viskasid ning peakoludega poodide aknaid ja uksi peksid, pugedes sisse igast praost! See on revolutsiooniline armee, revolutsiooniline vaba rahvas!”
Kriisiaegadel väsivad inimesed poliitikast ja hakkavad nägema kurja poliitikas endas. Pikaajaliste demokraatlike traditsioonidega ühiskondades suhtutakse poliitikasse teisiti – rahulikult ja ilma tormiliste emotsioonideta. Kuid selleni oli Venemaal veel pikk tee. Vastikust äratasid viljatud diskussioonid ja miitingud, raevu ja vastastikuse vihkamise puhangud saadikute hulgas. Majandusprobleemides süüdistasid inimesed demokraatiat kui niisugust, vastutus argipäevaste ja eluoluliste segaduste eest pandi demokraatidele. Sealjuures unustati, et kõik majandusraskused oli Venemaa saanud päranduseks tsaarirežiimilt. Vabariik aga lihtsalt ei suutnud nii kiiresti kõiki probleeme lahendada.
„Tauria paleesse oli kogunenud kogu Venemaa,” oli hämmingus rindelt saabunud ohvitser, „ajutine valitsus, riigiduuma täitevkomitee ning tööliste ja soldatite saadikute nõukogu… Liikuda ja hingata oli raske. Õhk oli higi ja mahorka lõhnast paks. Jalge all oli libe, räpane, sihvkasid ja konisid täis sülitatud põrand… „Nõukogude” puhvet oli kitsas, umbne ja täissuitsetatud, kuid kõigile anti ilma rahata kapsasuppi ja tohutuid võileibu. Süüa oli palju, nõusid vähe ja teenindust mitte mingisugust.”
Ühiskond pöördus kergesti tagasi juhitavasse seisundisse, kus inimesed alluvad meelsasti ülemustele, julgemata sõnagi vastu öelda, võisteldes truualamlikkuse ilmutamises. Ja kõik räägivad alandlikult: „Jah, niisugused me oleme, meil on tarvis tugevat peremeest, ilma ülemuseta on meil halb.”
Inimesed on valmis rivistuma kolonnidesse ja viirgudesse käsku ootamata, kohe, kui nad on ära tabanud, et võim on valmis käiku laskma rusikad või midagi veel raskemat. See on, tõsi küll, palju sügavam traditsioon – võimu kogu hingest vihata ja seda põlata, ning samal ajal talle alluda ja tema peale loota.
Veebruarirevolutsiooni ajastu oli liiga lühike, et demokraatlikud traditsioonid oleksid jõudnud juurduda. See ei nõua mitte kuid, vaid aastakümneid. Oktoobrirevolutsiooniks olid kõik rusutud, vaevatud ja kurnatud. Riik ei pidanud vabaduseproovile vastu.
„Lenin oli ainus inimene,” märkis Fjodor Stepun, „kes ei kartnud mingeid revolutsiooni tagajärgi. Sellega, et ta hing oli kõigile revolutsioonikeeristele valla, sulas Lenin lõplikult ühte rahvamasside kõige tumedamate ja laastavamate instinktidega. Kui Lenin poleks äratanud oma haaravate esinemistega seda röövlivilet, millega tihti katkeb kurb rahvalaul, ei oleks tema marksistlik ideoloogia iialgi kütkestanud vene hinge säärase jõuga, nagu see nüüd juhtus.”
See ainult tundub nii, et Leninile järgnesid need, kelle unistus oli jätkata revolutsioonimöllu. Enamik inimesi oli harjunud lootma ülemate peale ega talunud nende puudumist. Iga inimese elu juhtinud riigiaparaadi kadumine osutus tragöödiaks. Bolševikke toetasid need, kes igatsesid kas või mingisugustki korda, kes korrutasid, et parem õudne lõpp kui lõputu õudus. Inimesed aimasid õigesti, et bolševikud kehtestavad tugeva võimu. Oluline osa ühiskonnast ei tundnud sümpaatiat bolševike vastu, kuid jõudis kõigest mõne kuuga hakata vihkama demokraatiat.
Miks näitas Vene ühiskond üles säärast radikaalsust, säärast julmust? Kas põhjuseks polnud mitte täisväärtusliku poliitikaelu puudumine tsaariajal, mil ainsatki probleemi ei lahendatud mõistlikul kombel, sest polnud kujunenud ei harjumust ega traditsiooni otsida lahendusi vägivallatul viisil? Vastupidi, oldi harjutud äärmustega. Nii haaratigi bolševike pakutud võimalusest kaotada ebaõiglus oma kätega. Demokraatia ideaalid ei jõudnud lihtsalt kanda kinnitada. Talupojad ei tundnud muud valitsemisvormi kui isevalitsuslik monarhia ja võimuvertikaal. 1917. aasta mõne kuuga ei jõudnud nad veel aru saada, mis on salajase ja ühetaolise hääletamise mõte.
Asutava kogu laialiajamine
„Me oleme lumemöllus, ja seda pole võimalik ligilähedaseltki mõista, olemata ise tema keerises,” märkis tuntud kirjanik Zinaida Hippius. „Euroopa! Suurvaimud, kes mõistavad eemalt meie üle kohut! Kui istuks mõni säherduse vaimu valdaja minu vene nahas, praegu, siin, isegi õue minemata, minu akna all, Tauria palee hangedes võreaia taga. Vaataks seda peitupugenud, hullumeelse, näljase ja verelõhnast erutatud miljonilinna tuhmi kuusina… Ja kui teada sealjuures kas või ainult seda, mida tean mina, teada, mida seal nende müüride ja kinnikaetud akende taga tormiliselt tehakse ja ette valmistatakse…”
Tauria palees otsustati Venemaa saatus. Sel ajaloolisel silmapilgul oleks saanud kodusõda ära hoida. Tauria palees oli koos asutav kogu. Sellega olid seotud tohutud lootused. Pärast seda kui tsaar oli troonist loobunud, ootas Venemaa, et asutav kogu määrab riigikorra, moodustab valitsuse ja võtab vastu uued seadused. Ajutist valitsust sellepärast nimetatigi ajutiseks, et ta pidi tegutsema kuni asutava kogu kokkukutsumiseni.
11. märtsil 1917. aastal võttis ajutine valitsus vastu oma ministrite ametivande:
„Tõotan ja vannun Kõigevägevama Jumala ja oma südametunnistuse ees, teenida tões ja vaimus Vene riiki… Tõotan rakendada kõik abinõud asutava kogu kokkukutsumiseks ja anda tema kätte võimutäius… Selle minu vandetõotuse täitmisel aidaku mind Jumal.”
„Venemaa elanike enamik,” arvavad paljud ajaloolased, „võttis asutavat kogu kui Loojat, kui kõige kõrgemat riigi, revolutsiooni, rahva ja lausa üksiku inimese saatuse juhti.”
Asutava kogu valimisi polnud sõdivas riigis lihtne korraldada. Kuid need viidi läbi peaaegu laitmatult. Hääletada said ka rindesõdurid. Valimised algasid 12. novembril 1917 ja pidid lõppema 14. novembril, kuid venisid paljudes piirkondades detsembri lõpuni. Hääletamisest kokkuvõtete tegemiseks oli jäetud kaks nädalat – 14. kuni 28. novembrini. Ülevenemaalise asutava kogu valimiskomisjon (Vsevõborõ) asus Maria