suutsid saata võrdlemisi väikesearvulised rahvad. Saadikute hulgas oli kolmekümne rahvuse esindajaid: 372 venelast, 138 ukrainlast, 81 juuti, 18 kasahhi, 16 armeenlast, 16 valgevenelast, 15 lätlast, 14 poolakat, 12 grusiini, 11 aserit, 11 baškiiri, 10 tatarlast, 9 eestlast, 8 usbekki, 5 sakslast, 5 tšuvašši, 5 moldaavlast…
„Eile täitsin oma kodanikukohuse,” kirjutas päevikus üks moskvalane,
„andsin ära linnaduuma valimiste sedeli. Toetasin kadette. Möödunud nädala jooksul kleebiti ja külvati Moskva aeroplaanidelt ja autodelt täis seitsme partei reklaame, ja meil oli nagu päris Euroopas. Koguni naised lõid lärmi ja ei loopinud õhku mitte enam mütsikesi, vaid oma lemmiknimekirju: kodanlasenaised number ühte, kadettide oma, köögitüdrukud aga kõige mürgisemat, number viit, bolševike oma. Miitingutel ei olnud otsa ega äärt.”
Moskva linnaduuma valimised võitsid sotsialistid-revolutsionäärid, kes said 58 protsenti häältest. Samasugused olid meeleolud kogu riigis. Selgus, et Vene esimeste vabade parlamendivalimiste tulemused ei olnud bolševike kasuks.
Kavas oli valida 820 saadikut. Valiti 767. Ametlik valimistulemus: saadikumandaadi said 370 esseeri, 175 bolševikku, 40 vasakesseeri, 16 menševikku, 17 kadetti, 2 rahvasotsialisti ja 80 rahvuslike parteide esindajat. Leninlased said asutavas kogus, mis pidi otsustama Venemaa saatuse, alla veerandi häältest – 175 mandaati 707-st. Enamik talupoegliku Venemaa rahvast hääletas sotsialistide-revolutsionääride partei poolt, kes lubas talumeestele maad.
„Just talurahvas,” märgib professor Lev Protassov, kapitaalse asutavat kogu käsitleva töö autor, „hääletas kõige aktiivsemalt ja tagas oma aktiivsusega Venemaa kõrge valimisaktiivsuse – umbes 65 protsenti. See asjaolu, et needsamad talupojad suhtusid kaks kuud hiljem passiivselt, et mitte öelda ükskõikselt, asutava kogu laialiajamisse, annab ilmselt tunnistust, et nende teadvus kirjutas neile ette võtta kõrgemalt poolt tulevaid muutusi kui paratamatust, kui neist sõltumatut loodusnähtust.”
Võis tunduda, et võim peab minema üle paremtsentristlikele parteidele (esmajoones kadettidele), kes soovisid järkjärgulisi reforme ning kellel oli poliitilist kogemust. Kuid liberaalid said 1917. aastal pidevalt lüüa. Seda on märgata asutava kogu valimistulemustest.
Muidugi, poliitilise traditsiooni ja kultuuri puudumisel osutusid atraktiivsemateks populistlike loosungitega demagoogid. Vene ühiskond hääletas sotsialistlike parteide poolt, lastes end ahvatleda nende radikaalsetest nõudmistest, lubadusest jagada maad ja lõpetada sõda. Kuid iseloomulik on ka muu: hääletati küll poliitiliste ekstremistide poolt, kuid mitte ekstremismi poolt poliitikas. Vastupidi, asutava kogu kokkukutsumine oli katse lahendada probleemid seadusandlikul teel.
1917. aasta augustis pidasid bolševikud asutavat kogu „tõeliseks rahvaesinduseks” ja „ainsaks vene rahva esindajaks” ning süüdistasid ajutist valitsust ja kodanlust, et nood üritavad asutava kogu kokkukutsumist läbi kukutada. 12. augustil öeldi VSDT(b)P KK avalduses: „Kodanlus teab, et asutavalt kogult, kus enamuse moodustavad talupojad, ei saavuta ta ei tunnustust ega kontrrevolutsioonilise poliitika heakskiitmist.”
Kuid kuni toimusid Venemaa ajaloo esimesed demokraatlikud valimised üldise, võrdse, otsese ja salajase hääletamise põhimõttel, olukord muutus. Bolševikud olid võtnud juba võimu. Milleks neile enam asutav kogu? Otsustati saadikud kokku võtta ja esitada neile ultimaatum: kas tunnistate nõukogude võimu, või muidu…
„28. november 1917,” kirjutas päevikusse Zinaida Hippius. „Ärkasin muusika peale (mul on õhuaken pea kohal lahti). Külma on kümme kraadi, aga on valge nagu kevadel. Lõputu lippudega rongkäik – Tauria palee juurde, asutava kogu juurde (mida ei ole). Ometi ei ole see kevad: rahvamass plakatiga „Kogu võim asutavale kogule!” – on vapustaval kombel mitte sõjaväeline ja isegi mitte proletaarne, vaid demokraatlik. Sammus töötav demokraatia. Vägede osavõtu olid bolševikud ära keelanud…”
29. novembril arutati bolševike partei keskkomitee istungil juba küsimust, kas on üldse tarvis asutavat kogu kokku kutsuda. Trotski meenutas, et juba esimestel päevadel, kui mitte tundidel pärast pööret püstitas Lenin küsimuse asutavast kogust:
„Valimised tuleb edasi lükata. Tuleb laiendada valimisõigust, andes selle kaheksateistaastastele. Tuleb anda võimalus valimisnimekirju ajakohastada. Meie enda nimekirjad ei kõlba kuskile… Kornilovlased ja kadetid tuleb kuulutada väljaspool seadust olevaiks.”
Talle vaieldi vastu:
„Praegu ei sobi edasi lükata. Seda mõistetaks kui asutava kogu likvideerimist, seda enam, et me ise süüdistasime ajutist valitsust asutava koguga venitamises.”
„Miks ei sobi?” vaidles Lenin vastu. „Aga kui asutav kogu juhtub tulema kadetlik-menševistlik-esseerlik, kas see sobiks?”
Hääletustulemused viisid ta endast välja.
„Kolmandat teed ei ole,” väitis ta. „Kas rikaste avksentjevlaste, tšernovlaste ja maslovlaste verine hävitamine. Või nende nõusolek talurahva saadikud asutavasse kogusse ümber valida.”
Avksentjev, Tšernov ja Maslov, keda Vladimir Iljitš kavatses veriselt hävitada, ei olnud sugugi mõisnikud ja kapitalistid.
Nikolai Avksentjev, esseeride partei keskkomitee liige ja ülevenemaalise talurahva saadikute nõukogu täitevkomitee esimees, oli 1917. aasta juulis-augustis ajutise valitsuse siseminister, seejärel eelparlamendi esimees.
Viktor Tšernov oli üks sotsialistide-revolutsionääride partei asutajaid, selle teoreetik. 1917. aasta mais-augustis ajutise valitsuse põllutööminister.
Semjon Maslov kuulus samuti esseeride parteisse. Ülevenemaalise talurahva saadikute nõukogu täitevkomitee liige, tõsiste agraarküsimuse käsitluste autor, oli lühikest aega ajutise valitsuse põllutööminister.
19. novembril tegi Stalin rahvakomissaride nõukogu istungil ettepaneku asutava kogu kokkukutsumine edasi lükata. Järgmisel päeval tegid bolševikud otsuse võtta oma kätte ülevenemaaline asutava kogu valimiskomisjon. 23. novembril arreteeriti komisjoni kuulunud kadetid ja parempoolsed esseerid otse Tauria palees toimunud istungil. Ilma et selleks oleks olnud mingit alust! Lihtsalt põhjusel, et nad kuulusid nendesse parteidesse! Uus võim demonstreeris, et seadus ja seaduslikkus pole tähtsad.
Stalin selgitas talle omase oskusega musta valgeks rääkida:
„Meid huvitab vähe, kuidas meisse suhtub komisjon, ja valitsuse mittetunnistamise eest poleks me komisjoni liikmeid arreteerinud… Asi on palju tõsisem. Komisjon on teinud võltsimisi, falsifitseerinud valimisi. See on põhjus, miks nad arreteeriti.”
Alust niisugusteks süüdistusteks ei leitud. 27. novembril tuli komisjoni liikmed vabastada. Niisuguse arveteõiendamisega ei olnud ühiskond veel harjunud, ning bolševikud, kes ei tundnud ennast veel kindlalt, vabastasid arreteeritud.
Lenini valitsus otsustas:
„Teha Petrovskile ja Stalinile ülesandeks kutsuda üks sõja-revolutsioonikomitee liige ja veel keegi, keda nad vajalikuks peavad, ning võtta oma kätte asutava kogu asjade komisjon eesmärgiga hõivata kõik asutavat kogu puudutavad dokumendid…”
Rahvakomissaride nõukogu määras valimiskomisjoni oma komissari. Kui komisjon keeldus temaga koos töötamast, saadeti see laiali.
„Kas „kogu võim asutavale kogule”, ja siis langevad bolševikud, või „kogu võim nõukogudele”, ja siis langeb asutav kogu,” kirjeldas olukorda Zinaida Hippius. „Kuid asutava kogu idee on bolševikud juba õõnestanud. Juba on pööbli ajud valmistatud ette asutavat kogu sedavõrd põlgama, et nüüd on ka täägijõul laialikihutamine lihtsamast lihtsam. Kui esseeridel ei ole reaalset jõudu, kes teda toetaks, siis ilmselt nii juhtubki…”
Lenin rääkis ärritatult:
„Võim on meil juba võetud, kuid samal ajal oleme pannud end olukorda, et oleme sunnitud rakendama sõjalisi abinõusid, et võtta see uuesti.”
Ülevenemaalise asutava kogu esimene istung toimus Tauria palees 5. jaanuaril 1918. aastal, kui võim oli juba bolševike käes. Palee ise oli täis relvastatud madruseid ja bolševikele ustavaid