oli? Vaatan selle viimase sõnumi igaks juhuks üle.
<Vabandust tõesti üheksa Egiptuse nuhtluse eest ja naermise eest. Lasen enne meie järgmist kokkusaamist terve maja ja kõik asukad üle suitsutada. Oled kombes?>
Masendusest kössis. Mitte ainult et küsimus – mu sõnum ei lõppenud lihtsalt küsimusega, vaid vaieldamatult enesekindla eeldusega, et saan Roxsteriga veel kokku.
18.00 Läksin alla kööki, et varjata emotsionaalset kokkuvarisemist Billy ja Mabeli eest (kes olid õnneks, kuna käes on nädalalõpp, süvenenud ekraanide jälgimisse, ühel käsil „Taimed zombide vastu” ja teisel „Beverly Hillsi chihuahua” II osa) ning soojendada ühtlasi Bologna kastmega spagette (tegelikult küll ainult kastmega juustu, sest spagetid ja üldse kõik makaronitooted viskas Grazina minema). Kui õhtusöök läbi, murdis nõudepesumasina täitmine ühtäkki mu vaimu, nii et läkitasin Roxsterile sõnumi: <Nädalalõpp juuuuuuuuu!>
Seejärel langesin hirmsasse hingepiina, nii hullu, et pidin laskma Billyl taimi zombide abil edasi tappa ja Mabelil seitsmendat korda „Beverly Hillsi chihuahua” teist osa vaadata, et lapsed midagi ei märkaks. Mõistsin, et olen lapsevanemana laisk ja vastutustundetu, kuid leidsin, et see pole ikka nii paha kui emotsionaalne kahjustus, mille kutsuks esile arusaamine, et ema varises sisemiselt kokku sellise inimese pärast, kes on vanuselt lähemal pigem … Aaaah! Kas Roxster on tõesti vanuselt Mabelile lähemal kui minule? Ei, aga Billyle äkki tõesti. Oi jumal. Mida ma õigupoolest mõtlen? Mõni ime, et ta mulle enam sõnumeid ei saada.
21.15 Ikka veel ei mingit sõnumit. Viimaks ometi avaneb vähemalt võimalus langeda kurvastuse kaevu, ebakindlasse olekusse, kui emotsionaalne turvapadi on jalge alt ära tõmmatud, jne. Endast noorema mehega käies on asi selles, et tekib tunne, nagu oleks sul õnnestunud võluväel aega tagasi kerida. Mõnikord, kui oleme vannitoa toolil ja ma meid juhtumisi peeglist näen, siis ma lihtsalt ei usu, et see seal olen mina, kes oma vanuse juures seal Roxsteriga selliseid asju teeb. Aga nüüd, kui kõik on läbi, plahvatan lõhki nagu mull. Äkki kasutan ma kogu seda värki ainult selleks, et blokkida eksistentsiaalset meeleheidet, mille kutsub esile vananemine, ja hirmu, et võib-olla saan südamerabanduse, ja mis siisBillyst jaMabelist saab?
Kui nad alles tited olid, siis oli asi veel hullem. Mind valdas pidev hirm, et võin une pealt ära surra või trepist alla kukkuda, ja kedagi ei tule, lapsed on täitsa üksi ja peavad mind lõpuks ära sööma. Aga teisalt ütles Jude: „Ikka parem kui üksinda surra ja lasta end lambakoeral ära närida.”
21.30 Pean meeles pidama, kuidas öeldakse raamatus „Zen ja armumise kunst”: kui mees tuleb, võtame ta avasüli vastu, kui ta läheb, laseme tal minna. Ja sedagi, et kui zen-õpilased istuvad Padjal, saavad nad sõbraks Üksildusega, mis on midagi muud kui Üksindus. Üksildus on Põgus Kaduvik, see, kuidas inimesed, keda me armastame, meie ellu tulevad ja sealt taas lähevad, mis on lihtsalt Elu osa, või oli see hoopis Üksindus, ja Üksildus on see, et … Ikka veel ei mingit sõnumit.
23.00 Und ei tule.
23.15 Oh, Mark, Mark. Teadagi elasin ma kõike seda „kas ta helistab või ei helista?”-pabinat läbi ka meie käimise ajal, enne seda, kui abiellusime. Aga ikkagi oli see siis teisiti. Marki tundsin ma nii hästi, juba titest saadik, kui ma tema vanemate aiamurul porgandpaljalt ringi lippasin.
Magades pidas Mark minuga pikad jutud maha. Niimoodi saingi teada, mida ta sisimas tegelikult tunneb.
„Mark?” See tõmmu ilus nägu padjal, magav nägu. „Kas sa oled kallis?”
Ohe läbi une, kurb ilme, häbi, pearaputus.
„Kas su emme armastab sind?”
Nüüd juba väga kurb, püüab läbi une ei öelda. Mark Darcy, võimas inimõiguste advokaat, sisimas aga väike muserdatud poiss, kes saadeti juba seitsmeaastaselt internaatkooli.
„Kas mina armastan sind?” küsisin siis. Ja tema naeratas seepeale läbi une, õnnelik ja uhke, noogutas, tõmbas mind kaissu, seadis mind mõnusasti oma käsivarre alla.
Me tundsime ja teadsime teineteist läbi ja lõhki. Mark oli džentelmen ja ma usaldasin teda täielikult igas viimses kui asjas ja läksin sellest turvalisest paigast välja maailma. Oli, nagu uuriksin meie turvalisest allveelaevast suurt ja hirmutavat ookeanisügavikku. Ja nüüd … nüüd on kõik hirmutav, ja iial pole miski enam turvaline.
23.55 Mida ma teen? Mida ma teen? Miks ma kõike seda üldse alustasin? Miks ma ei jäänud selliseks, nagu olin? Kurvaks, üksildaseks, töötuks, sootuks, aga vähemalt emaks, ja truuks … truuks nende isale.
Hinge pime öö
Reede, 19. aprill 2013 (jätkub)
Viis aastat. Kas tõesti juba viis aastat? Alguses oli iga päev selline tunne, et õhtuni küll välja ei vea. Õnneks oli Mabel alles liiga väike, et midagi taibata, aga, oh, mälupildid Billyst, kui ta tormab majas ringi ja räägib: „Ma kaotasin issu!” Ukse juures Jeremy ja Magda, nende selja taga politseinik; nende näoilme. Jooksen vaistlikult laste juurde, tõmban nad hirmuga enda vastu. „Emme, mis juhtus? Mis juhtus?” Ametiisikud elutoas, keegi lülitab teleri sisse, uudistesaade, ekraanile ilmub Marki nägu ja tiiter:
Mälestused ähmastuvad segadikuks. Sõbrad, pereliikmed ümbritsevad mind üsana, Marki advokaatidest kolleegid kõike korda ajamas, testament, surmaga kaasnevad toimingud, uskumatu, nagu mingi film, mille tahaks kinni vajutada. Unenäod, Mark on neis ikka veel sees. Hommikud, ärkamine kell viis, murdosa sekundist on hea tunne, uni pühkis kõik minema, mõtlen, et kõik on endine, siis tuleb meelde – ja valu ajab mind vardasse, südamest oleks justkui vägev teivas läbi löödud, mis naelutab mind voodisse, ei saa liigutada, sest kui valu ärritada, valgub ta igale poole laiali; tean, et poole tunni pärast on lapsed üleval ja ma pean end käima tõmbama, mähkmed, pudelid, üritan teha nägu, et kõik on korras, hoian asju vähemalt kuidagimoodi joones, kuni keegi appi tuleb ja ma võin vannituppa ulguma minna, siis panen ripsmetušši juurde ja võtan end järjekordselt kokku.
Aga kui sul on lapsed, siis on nii, et sul pole aega kokku variseda; pead edasi tegutsema. RAE: rüga aga edasi. Billy ja hiljem ka Mabeliga aitas mul toime tulla terve armee leinanõustajaid ja psühhoterapeute: „tõe vastuvõetav variant”, „ausus”, „rääkida”, „ilma saladusteta”, „turvaline aluspõhi”, millele tuginedes asja käsitleda. Kuid soi-disant3 „turvalise aluspõhja” – ehk teisisõnu (püüdke mitte naerma hakata!) minu – vaatenurgast oli asi hoopis teisiti.
Peamine, mida ma nendelt seanssidelt mäletan, oli küsimus: „Kas tuled eluga välja?” Valikut polnud. Kõik need mõtted, mis pähe tungisid – meie viimased koos veedetud hetked, mis tunde tekitas Marki ülikond vastu mu nahka, mina öösärgis, õndsas teadmatuses vahetatud viimane hüvastijätusuudlus, püüan meelde tuletada, millise pilguga ta mind vaatas, uksekella helin, näod ukse taga, mõtted „ilmvõimatu …”, „kui ometi …” – need tuli ära blokkida. Hoolikalt dirigeeritud leinamisprotsessist, mida suunasid nukker-hooliva naeratusega mahehäälsed eksperdid, polnudki nii palju abi kui vajadusest ühtaegu mähet vahetada ja mikrolaineahjus kalapulka soojendada. Mõistsin, et üheksakümne protsendi ulatuses seisneb lahing selles, et laeva vee peal hoida, olgu ta pealegi väheke vildakas. Mark oli kõik ära korraldanud: finantsüksikasjad, kindlustuspoliisid. Tulime Holland Parki suurest mälestusi täis majast ära ja kolisime sellesse väikesesse ridaelamusse Chalk Farmis. Kooli õppemaksud, maja, arved, sissetulek – kõikide praktiliste küsimuste eest oli suurepäraselt hoolt kantud: mul polnud enam vaja tööl käia, üksnes Mabel ja Billy – minu miniatuurne Mark –, niipaljukest oli mulle veel abikaasast jäänud, et teda elavana säilitada. Ja mind ennast elus hoida. Ema, lesk, ikka jalg jala ette. Seesmiselt aga tühi kest, laastatud, mitte enam mina ise.
Nii möödus neli aastat, siis aga ei jaksanud sõbrad sellega kauem leppida.
ESIMENE OSA
Jälle neitsi