hoidis pihkude vahel kuuma šokolaadi kruusi ja tema kehas valgus laiali mõnus soojus. Kõik oleks nagu olnud jälle tavapärane: Viiendal avenüül lonkimine, vaateakende ja kuuse vaatamine oli olnud tema ja Simoni traditsioon nii kaua, kui tüdruk mäletas.
„Täpselt nagu vanasti, eks ju?” küsis poiss, justkui loeks tema mõtteid, ja toetas lõua ristatud käsivartele.
Clary vilksas tema poole vaadata. Simon kandis musta ülekuube ja salli, mis rõhutasid tema naha kahvatust. Poisi silmade ümber olevad varjud näitasid, et ta pole juba ammu verd saanud. Ta nägi välja täpselt see, kes oli – näljane väsinud vampiir.
Nojah, mõtles Clary. Peaaegu nagu vanasti. „Inimesi, kellele tuleb kingitus osta, on juurde tulnud,” lausus Clary. „Lisaks veel see igavene mida-osta-esimesteks-jõuludeks-kutile-kellega-oled-alles-hakanudkäima küsimus.”
„Mida kinkida varjukütile, kellel on kõik olemas,” lisas Simon naerdes.
„Jace’ile meeldivad põhiliselt relvad,” ütles Clary. „Raamatud meeldivad ka, aga Instituudis on tohutu suur raamatukogu. Talle meeldib klassikaline muusika…” Tüdruku nägu selgines. Simon oli ju muusik, ehkki tema bänd vahetas alatasa nime – praegu oli see Tappev Suflee –, ta oli muusikat õppinud. „Mida sa kingiksid inimesele, kes armastab mängida klaverit?”
„Klaveri.”
„Simon.”
„Hästi suure metronoomi, mida saaks üksiti kasutada relvana.”
Clary ohe väljendas nördimust.
„Noote. Rahmaninov näiteks on raske, aga talle ju meeldib end proovile panna.”
„Hea mõte. Lähen uurin, kas siin läheduses on muusikapoodi.” Claryl oli šokolaaditops tühjaks saanud, ta kägardas selle kokku, viskas prügikasti ja võttis välja telefoni. „Aga sina? Mida sa Isabelle’ile kingid?”
„Mul pole õrna aimugi,” tunnistas Simon. Nad olid hakanud kõndima avenüü poole, kus tänavaid ummistas vaateaknaid uudistavate jalakäijate katkematu vool.
„Ah mis sa räägid, Isabelle’i puhul ei pea pikalt mõtlema.”
„Oot-oot, see, kellest sa räägid, on minu tüdruk.” Simoni kulm tõmbus kipra. „Vist. Ma pole päris kindel. Me ei ole sellest rääkinud. Oma suhtest nimelt.”
„Te peate tõesti ette võtma ühe SSR-i.”
„Mille?”
„Suhete selgeksrääkimise. Mis teie vahel on, kuhu te tahate välja jõuda? Kas teie vahel on tõsine suhe, käite niisama naljapärast või on seal midagi veel keerulisemat? Millal ta kavatseb vanematele rääkida? Kas teistega tohite käia?”
Simon kahvatas. „Mis asja? Tõsiselt räägid või?”
„Tõsiselt jah. Senikaua… osta lõhnaõli!” Clary haaras Simonil hõlmast kinni ja vedas poisi kosmeetikapoodi. See oli ilmatu suur, igal pool seisid rivis läikivad pudelid. „Ja see peab olema midagi ebatavalist,” jätkas Clary, seades sammud parfüümide osakonna poole. „Isabelle ei taha lõhnata nagu iga teine. Talle meeldib lõhnata nagu viigimarjad või vetiver või…”
„Viigimarjad? Kas viigimarjadel on siis mingi lõhn?” Simon paistis olevat kohkunud; Clary tahtis teda nähes naerma pahvatada, aga siis piiksus telefon. Ema saatis sõnumi.
kus sa oled?
Clary tõstis silmad taeva poole ja toksis vastusõnumi. Jocelyn sattus ikka veel ärevusse, kui arvas, et Clary on Jace’iga väljas. Mis siis, et Clary selgitust mööda oli Jace maailma kõige usaldusväärsem peika, sest tal oli sama hästi kui keelatud 1) vihastuda, 2) teha seksuaalset laadi lähenemiskatseid ja 3) teha ülepea midagi, mis tõstab adrenaliinitaset.
Teisest küljest ei saanud salata sedagi, et Jace oli olnud seestunud, Clary ja ema olid oma silmaga näinud, kuidas poiss vaatas pealt, kui Sebastian Luke’i ähvardas, ja laskis sel sündida. Clary polnud ikka veel rääkinud kõigest, mida ta oli näinud selle lühikese nihestunud aja jooksul, kui Jace’i ja Sebastianiga korterit jagas – asjadest, milles oli läbisegi unistusi ja õudusunenägusid. Ta oli hoidnud ema eest saladuses, et Jace oli tapnud inimese – leidus asju, mida Jocelyn ei pruukinud teada, asju millele ei tahtnud mõelda ka Clary ise.
„Selles poes on nii palju asju, mida Magnus kindlasti tahaks,” ütles Simon, võttes riiulilt klaaspudelikese, mis sisaldas sädelevat ihuõli. „Kas mõni reegel keelab ostmast kingitust kellelegi, kes on su sõbra maha jätnud?”
„Arvan, et see sõltub asjaoludest. Kummaga sa suurem sõber oled, kas Magnuse või Aleciga?”
„Alec suudab mu nime meeles pidada,” vastas Simon ja pani pudelikese käest. „Ja mul on temast kahju. Ma mõistan, miks Magnus seda tegi, aga Alec on nii õnnetu. Kui keegi sind armastab, peaks ta minu meelest andestama, kui oma tegu südamest kahetsed.”
„Küllap sõltub kõik sellest, millega sa hakkama said,” arutles Clary. „Ma ei pea silmas Alecit… räägin üldiselt. Olen kindel, et Isabelle annaks sulle kõik andeks,” lisas ta kähku.
Simon ei paistnud olevat selles päris kindel.
„Seisa paigal,” kamandas Clary ja tõstis poisi pea juurde ühe pudelikese. „Kolme minuti pärast nuusutan sinu kaela.”
„Tohhoo tonti,” ütles Simon. „Hoidsid ennast ikka pikalt tagasi, enne kui esimese sammu astusid, Fray, seda tuleb sinu kiituseks küll öelda.”
Clary ei vaevunud otsima vaimukat vastust; tüdruk mõtles ikka veel sellele, mida Simon oli öelnud andestamise kohta, ning talle meenus keegi teine, meenusid tolle teise hääl, nägu ja silmad. Sebastian istumas Pariisis teisel pool lauda tema vastas. Kas arvad, et suudad mulle andestada? Noh et kas minusuguse puhul tuleb andestus üleüldse kõne alla?
„Leidub asju, mida ei ole võimalik andestada,” lausus tüdruk. „Sebastianile ei andesta ma kunagi.”
„Teda sa ei armasta ka.”
„Ei, aga ta on mu vend. Kui asjalood oleksid teistsugused…” Aga nad ei ole teistsugused. Clary jättis selle mõtte sinnapaika ning kummardus hoopis poisi poole, et nuusutada. „Sa lõhnad viigimarjade ja aprikooside järele.”
„Kas Isabelle tõepoolest tahab lõhnata nagu kuivatatud puuviljade vaagen?”
„Võib-olla ei taha.” Clary võttis teise pudeli. „Ja mida siis sina teha kavatsed?”
„Millal?”
Clary, kes oli just endamisi arutlenud, mille poolest tuberoos erineb tavalisest roosist, tõstis pilgu ja nägi Simoni pruunides silmades hämmastunud pilku. „Noh, ega sa eluks ajaks Jordani juurde saa jääda, või mis?” ütles tüdruk. „Pead mõtlema kolledžile…”
„Sina küll kolledžisse ei lähe,” lausus poiss.
„Ei, aga mina olen varjukütt. Meie jätkame õpinguid ka pärast kaheksateistkümneseks saamist, meid lähetatakse teistesse Instituutidesse – see ongi meie kolledž.”
„Mulle ei meeldi mõte, et sa ära lähed.” Poiss torkas käed kuuetasku. „Mina ei saa kolledžisse minna,” lausus ta. „Ema selle eest ei maksa ja õppelaenu ei saa ma võtta. Ametlikult olen ma surnud. Ja pealegi: kui palju aega kuluks, enne kui koolis hakataks märkama, et teised jäävad vanemaks, aga mina mitte? Kuueteistkümneaastased ei näe välja samasugused kui kolledži vanema astme tudengid – oled võibolla märganud?”
Clary pani pudeli käest. „Simon…”
„Peaksin ehk mampsile kingituse ostma,” ütles Simon kibedalt. „Äkki midagi, millel on kirjas „Aitäh, et mind kodust välja viskasid ja teed näo, nagu oleksin surnud”?”
„Orhideed?”
Aga Simonil oli naljatuju kadunud. „Vanad head ajad on vist ikka möödas,” lausus ta. „Vanasti oleksin kinkinud sulle pliiatseid, kunstitarbeid, aga nüüd sa ju