Taevase tule linn. Surmav arsenal. VI raamat. Cassandra Clare

Clary pärast,” jätkas Sebastian halastamatult. „Täpselt samamoodi ei suutnud Clary sinu pärast tappa mind. Üks ja sama tants kogu aeg. Kumbki ei taha tuua ohvrit.” Ta andis Jace’ile külje pealt hoobi. Jace pareeris, ehkki Sebastiani löök oli nii võimas, et käsi sai kõvasti põrutada. „Arvestades seda, kui innukad te olete tegema head, võiks ju arvata, et üks teist loobub teisest kõrgema eesmärgi nimel. Aga ei. Nii nagu armastus on juba loomu poolest isekas, nõnda olete isekad ka teie kaks.”

      „Sa ei tunne meid kumbagi,” ähkis Jace; ta hingas nüüd raskelt ja teadis, et piirdub üksnes enese kaitsmisega – ei ründa enam, vaid tõrjub tagasi Sebastiani rünnakuid. Käsivarrele tehtud jõu ruun tulitas, märk oli hakanud läbi põlema ja andis endast viimast. See oli halb.

      „Ma tunnen oma õde,” vastas Sebastian. „Ja praegu ehk veel mitte, aga üsna varsti tunnen teda nii, nagu üldse on võimalik tunda.” Tema näole ilmus taas kiskjalik irve. Samasugune ilme oli Sebastianil olnud tol ammusel suveööl Gardi juures, kui ta ütles: Või ajab sind tegelikult vihale hoopis see, et ma suudlesin sinu õde. Sest ta tahtis mind.

      Jace tundis iiveldust – iiveldust ja raevu – ning sööstis Sebastianile kallale, unustades korraks mõõgavõitluse reeglid, unustades, kuidas ühtlustada haaret, unustades tasakaalu ja täpsuse, kõik peale vihkamise, ning Sebastian, näol üha laienev irve, astus rünnaku eest kõrvale ja lõi Jace’il jala alt.

      Jace prantsatas raskelt pikali; hoop, mille ta sai, langedes selili jäisele pinnasele, lõi tal hinge kinni. Ta kuulis vilinat juba enne, kui nägi tera langemas, ja veeretas end kõrvale, kui Morgensternide mõõk raksatas maha kohas, kus sekund varem oli lamanud tema. Tähed keerlesid pea kohal pöörases ringmängus, hõbedased mustal taustal; siis seisis Sebastian tema kohal, samuti must ja hõbedane, mõõk vihises uuesti alla ning Jace veeretas end taas kõrvale, aga kiirusest jäi sedapuhku puudu ja ta tundis, kuidas tera temasse tungis.

      Mõõk läbistas õla ning agoonia oli silmapilkne, selge ja puhas. Oli, nagu saanuks ta elektrilöögi: Jace’i keha paiskus täis valu, lihased tõmbusid kokku, selg kiskus looka ja kerkis maast. Temas ringles kuumus, otsekui oleksid luud ühendatud põletusahjuga. Leek kogus jõudu, tuhises läbi soonte, kerkis mööda selgroogu üles…

      Jace nägi, kuidas Sebastiani silmad pärani läksid, ning nende pimedusest vaatas poisile vastu tema enda peegelpilt: selili punamustal maapinnal, õlg leekides. Haavast nälpsas välja tulekeeli nagu verd. Taeva poole lendas sädemeid, üks neist sööstis mööda Morgensternide mõõga tera üles, lahvatas ja tungis selle pidemesse.

      Sebastian tõi kuuldavale vandesõna ning tõmbas käe järsult tagasi, justkui oleks saanud noahoobi. Relv langes kõlinal maha; noormees tõstis käe ja vaatas seda. Isegi läbi pilku ähmastava valu märkas Jace sellel musta märki: üle Sebastiani pihu jooksis mõõga käepideme kujuline põletushaav.

      Jace püüdis end vaevaliselt küünarnukkide najale upitada, aga iga liigutus saatis õlga nii ränga valulaine, et ta kartis end minestavat. Poisil läks silme ees mustaks; kui ta jälle midagi nägi, seisis Sebastian tema kohal, nägu raevust moondunud; käes hoidis ta jälle Morgensternide mõõka ning nende kahe ümber oli moodustunud ring. Seal seisid naised, kes kandsid valgeid rõivaid nagu Kreeka oraaklid ja kelle silmis hüplesid oranžid leegid. Naiste maskitaolised näod olid kaetud tätoveeringutega, peente ja keerduvatega nagu väänkasvud. Nad olid ilusad ja hirmsad. Nad olid Raudsed Õed.

      Iga naine hoidis, teravik allapoole, käes adamas’est mõõka. Nad seisid vaikides, suu surutud kitsaks triibuks. Kahe Raudse Õe vahel seisis Vaikiv Vend, keda Jace oli ennist näinud tasandikul võitlemas, käes puidust sau.

      „Kuussada aastat ei ole me oma tsitadellist lahkunud,” lausus üks Raudne Õde, pikk naine, kelle juuksed langesid mustade nööridena vööni. Tema silmad hõõgusid pimeduses nagu kaks sulatusahju. „Aga taevane tuli kutsus meid ja siin me oleme. Astu Jace Lightwoodist eemale, Valentine’i poeg. Kui peaksid teda veel puutuma, siis hävitame su.”