selliseid, kes pole varem osa võtnud ühestki tõelisest lahingust. Leidub ka neid, kel on tulnud osaleda juba liiga paljudes. Ning mitte ükski neist pole valmis tapma vaenlast, kellel on ees nende poja, armsama, sõbra või parabatai nägu.” Sõna parabatai naine lausa sülitas üle huulte. „Klaav ei mõista meie Sebastianit ega tema vägesid ning tapetakse, enne kui jõuab teda tundma õppida.”
„Kust nad välja ilmusid?” nõudis Clary. „Kõik need tumestatud. Klaav ütles, et neid on kõigest kahekümne ringis, ja Sebastianil polnud mingit võimalust nende arvu varjata. Kuidas…”
Amatis heitis pea kuklasse ja puhkes naerma. „Sa ei arva ju ometi, et ma seda sulle ütleksin. Sebastianil leidub liitlasi kohtades, kust sa ei oska neid otsidagi, pisike.”
„Amatis.” Clary sundis end väevõimuga rahulikuks. „Sa kuulud meie hulka. Oled nefilim. Sa oled Luke’i õde.”
„Ta on allilmlane – ma ei tunnista niisugust venda. Kui Valentine käskis tal end tappa, oleks ta pidanud seda tegema.”
„Sa ei mõtle seda tõsiselt. Kui tulime sinu majja, oli sul hea meel teda näha. Ma tean seda.”
Sedapuhku ei valmistanud abaluude vahele surutud mõõgateravik ainult ebameeldivust – see tegi valu. „Toona olin lõksus,” vastas Amatis. „Mõtlesin, et pean teenima ära Klaavi ja nõukogu heakskiidu. Nefilimid on röövinud minult kõik.” Naine pöördus ja silmitses tsitadelli, pilgus viha. „Raudsed Õed võtsid mult ema. Üks Raudne Õde juhatas mu lahutusprotsessi. Nad lõikasid mu abielumärgid pooleks, nii et karjusin valust. Neil ei ole südant, on üksnes adamas; seesama kehtib Vaikivate Vendade kohta. Sina arvad, et nad on lahked; arvad, et nefilimid on lahked, sest seisavad headuse poolel, aga headus ja lahkus ei ole üks ja seesama ning pole midagi julmemat kui vooruslikkus.”
„Meile on ju antud võimalus valida,” lausus Clary – aga kuidas suutnuks ta seletada sellele, kes on enese teadmata valikuvabadusest ilma jäetud, et eksisteerib midagi niisugust nagu vaba tahe?
„Põrgu päralt, pea ometi suu…” Amatis jäi vait ja tõmbus üleni kangeks.
Clary vaatas sinnapoole, kuhu oli suunatud naise pilk. Läks natuke aega, enne kui ta mõistis, mida naine silmitseb. Ta nägi võitluskeerist, verest läbiimbunud lund, mõõkadelt peegelduvat tähevalgust ja tsitadelli kalki kuma. Siis märkas ta, et lahing on hakanud kulgema veidra skeemi järgi: mingi jõud pressis võitlejad kahte lehte, rajades nende vahel teed, just nagu laev lõikab laineid, jättes ahtri taha pulbitseva kaose. See oli mustades rõivastes varjukütt, sale ja säravate juustega, kes liikus edasi sama kiiresti kui ühest ladvast teise kanduv metsatulekahju, mis paneb oma teel kõik põlema.
Ainult et sedapuhku moodustasid metsa Sebastiani sõdalased; tumestatud niideti üksteise järel jalust. Nad langesid nii kiiresti, et ei jõudnud relva tõmmatagi, saati siis seda tõsta. Sedamööda kuidas neid loogu langes, hakkasid teised taganema, jahmunud ja ebalevad, nii et Clary nägi lahinguvälja keskele moodustunud lagedat platsi ja sedagi, kes seal seisis.
Kõigest hoolimata kerkis tüdruku näole naeratus. „Jace.”
Amatis ahmis jahmunult õhku; tema tähelepanu hälbis ainult hetkeks, aga rohkem polnud Claryl vajagi, et viskuda edasi, haakida jalg naise pahkluu taha, nagu Jace oli õpetanud, ning tõmmata tal jalad alt. Amatis kukkus, mõõk lendas tal käest ja libises mööda külmunud maapinda eemale. Naine tõmbas end vibuna looka, et hüpata jälle püsti, aga Clary ei lasknud sel sündida: mitte ehk just graatsiline, aga tõhus hoop paiskas Amatise tagasi lumme. Amatis andis talle omakorda hoobi, mis pani Claryl pea vappuma, aga juba oli tüdruku käsi vanema naise vööl, rapsas sealt Heosphorose ja surus habemenoana terava mõõgaotsa Amatisele kõrile.
Lamaja tardus paigale.
„Nõndaviisi jah,” ütles Clary. „Ära mõtlegi end liigutada.”
„Lase minust lahti!” karjus Isabelle isale. „Luba mul minna!”
Kui punaseks ja kuldseks muutunud deemonitornid olid edastanud signaali, et kõik peavad kogunema Gardi, olid Isabelle ja Alec haaranud kibekähku lahingurõivad ja relvad ning kiirustanud mäest üles. Neiu süda vasardas rinnus – mitte pingutusest, vaid erutusest. Alec oli nagu alati morn ja praktiline, aga Isabelle kuulis oma piitsa lausa laulmas. Ehk oli see lõpuks käes – tõeline lahing; ehk kohtub ta Sebastianiga jälle võitlusväljal ning sedapuhku tapab ta.
Oma venna eest. Maxi eest.
Alec ja Isabelle polnud osanud oodata, et Gardi õues tungleb nii palju rahvast ning nefilime saadetakse läbi portaali nii suure kiiruga. Isabelle oli venna rahvasummas silmist kaotanud, kuid trüginud ikkagi portaali poole – ta oli näinud seal seismas Jace’i ja Claryt, kes valmistusid läbi astuma, ja lisas kiirust –, kuid korraga sirutus inimeste vahelt välja kaks kätt, mis haarasid tal käsivartest kinni.
Isa. Neiu rabeles vastu ja hüüdis Alecit, aga Jace ja Clary olid juba kadunud portaali tuulepöörisesse. Hambad ristis, püüdis Isabelle end lahti kiskuda, aga isa kasuks rääkisid pikkus, kogukus ja aastatepikkused treeningud.
Isa ei lasknud temast lahti enne, kui portaal välgatas viimast korda ja sulgus – kadus relvalao seina, nii et see oli nüüd tühi nagu varemgi. Õue jäänud nefilimid ootasid vaikides edasisi korraldusi. Jia Penhallow kinnitas, et tsitadelli juurde oli läinud küllaldane arv võitlejaid, teised mingu Gardi ja oodaku sees, juhuks kui peaks tarvis minema abiväge: pole mõtet seista väljas ja külmetada. Ta mõistab küll, kuidas kõik lahingusse kipuvad, aga tsitadelli kaitsmiseks piisab nendest, kes on juba seal; ka Alicante vajab ju sõdalasi, kes seda valvaksid.
„Kuulsid?” ütles Robert Lightwood, laiutades nõutult käsi, kui tütar ägedalt tema poole pöördus. Isabelle täheldas rõõmuga, et tema küüned olid jätnud isa randmetele veritsevaid kriime. „Sind vajatakse siin, Isabelle…”
„Pea suu,” sisistas tütar läbi hammaste. „Pea suu, sa valelik kaabakas.”
Isa oli nii üllatunud, et jäi talle juhmilt otsa vaatama. Isabelle oli Simonist ja Claryst aru saanud, et maapealsete kultuuris ongi kombeks vanemate peale aeg-ajalt karjuda, aga varjukütid ootasid, et isa ja ema austataks ning oma tundeid talitsetaks.
Ainult et Isabelle ei kavatsenudki oma tundeid talitseda. Igatahes mitte praegu.
„Isabelle…” Alec tuli jooksuga ja sai tema kõrval pidama. Neid ümbritsev rahvahulk oli hakanud hõrenema ning neiu andis endale hajameelselt aru, et suur hulk nefilime on läinud juba Gardi sisse. Need, kes olid jäänud välja, vaatasid piinlikkust tundes kõrvale. Teiste perekonnatülid ei läinud nefilimidele korda. „Isabelle, lähme tagasi majja.”
Alec tahtis võtta tal käest kinni, aga ta tõmbas selle venna pihust vihaselt välja. Isabelle armastas venda, aga kunagi varem polnud neiu tundnud nii suurt kiusatust talle vastu pead anda. „Ei,” vastas ta. „Jace ja Clary läksid sinna; meil tuleks lubada minna koos nendega.”
Robert Lightwoodi nägu reetis väsimust. „Nemad poleks ka tohtinud minna,” ütles ta. „Neid keelati, aga nad läksid ikka. See ei tähenda veel, et teie peaksite neile järgnema.”
„Nad teadsid, mida teevad,” nähvas Isabelle. „Sebastiani vastu on tarvis saata rohkem varjukütte – senistest on vähe.”
„Isabelle, mul pole praegu aega sellega tegelda,” ütles Robert, vaadates abiotsivalt Aleci poole, nagu ootaks, et poeg asub tema poolele. „Sebastianil on kaasas kõigest kakskümmend tumestatut. Me saatsime nende vastu viiskümmend varjukütti.”
„Kakskümmend nende sõdalast võrdub saja varjukütiga,” ütles Alec oma vaiksel moel. „Meie omad võidakse maha nottida.”
„Kui Jace’i ja Claryga peaks midagi juhtuma, on see sinu süü,” ütles Isabelle. „Just nagu Maxiga juhtunugi.”
Robert Lightwood põrkas tütrest eemale.
„Isabelle.” Äkki tekkinud kohutavasse vaikusse lõikus ema hääl. Isabelle pööras järsult pead ning nägi, et nende selja taha on ilmunud Maryse;