sinuga nõus,” vastas Jace. „Sellepärast tõingi sulle selle.”
Poiss ulatas Claryle mõõgatupe – must nahk, millel oli hõbedastest tähtedest muster.
„Sa ei saa käia tänaval ringi paljastatud relvaga,” lisas ta. „Seda et… tegelikult saad küll, aga tõenäoliselt hakatakse meid imelikult vaatama.”
Clary võttis pakutu vastu, libistas mõõga tuppe, kinnitas selle vööle ja laskis mantlihõlmal alla vajuda. „Sobib?”
Jace pühkis tema näolt punase juuksesalgu. „See on sinu esimene tõeline relv – niisugune, mis kuulub päriselt sulle. Morgensternide nimel ei lasu needust, Clary. See on vana auväärne nimi, mida varjukütid on kandnud sadu aastaid. Koidutäht.”
„Koidutäht ei olegi õigupoolest täht,” ütles Clary tusaselt. „See on planeet. Meile õpetati seda astronoomiatunnis.”
„Maapealsete haridus on kahetsusväärselt proosaline,” lausus Jace. „Vaata,” ütles ta ja osutas üles. Clary vaataski, aga mitte taevasse. Ta vaatas noormeest, tema heledaid juukseid, millel mängles päikesevalgus, ja huuli, mis kaardusid, kui Jace naeratas. „Kunagi ammu, kui inimesed ei teadnud veel planeetidest midagi, arvasid nad, et öö kangasse on rebitud säravad augud. Tähed. Nad teadsid, et üks neist tõuseb idakaarest puhte ajal, ja nimetasid selle hommikutäheks, valgusetoojaks, koidukuulutajaks. Kas selles on midagi paha? Kas on halb tuua maailmale valgus?”
Clary tõusis loomusunniliselt kikivarvule ja suudles poisi põske. „Olgu,” lausus ta. „See oli tõesti poeetilisem kui astronoomiatund.”
Jace laskis käe alla ja naeratas talle. „Tore,” ütles ta. „Nüüd teeme veel midagi poeetilist. Tule, tahan sulle midagi näidata.”
Simon virgus sellest, et keegi puudutas külmade sõrmedega tema meelekohti. „Tee silmad lahti, Valguses Kõndija,” lausus kellegi kärsitu hääl. „Meil pole siin aastakaupa aega.”
Simon kargas nii järsult istukile, et see, kes seisis tema vastas, põrkas sähisedes tagasi. Poiss jäi jahmunult vaatama. Tema ümber olid ikka Maureeni puuri varvad; ta viibis endiselt Dumorti hotelli lagunevas toas. Tema ees oli Raphael. Noormees kandis valget nööpidega särki ja teksasid, tema kurgu all välgatas midagi kuldset. Aga siiski… Simon oli seni näinud Raphaeli üksnes hoolikalt säetuna, riided pressitud, just nagu hakkaks ta minema ärikohtumisele. Praegu olid noormehe tumedad juuksed sassis ning valge särk oli lõhki rebitud ja määrdunud.
„Tere hommikust, Valguses Kõndija,” ütles Raphael.
„Mida sina siit otsid?” kähvas Simon. Ta oli räpane ja vihane ning tal oli süda paha. Ning ta kandis ikka veel puhvis särki. „Kas praegu on päriselt ka hommik?”
„Sa magasid ning nüüd oled ärkvel – on ju hommik.” Raphael näis olevat lausa loomuvastaselt heas tujus. „Et mida ma siin teen? Tulin sind vaatama muidugi.”
Simon nõjatus vastu puurivarbu. „Mida sa sellega öelda tahad? Ja üleüldse, kuidas sa siia sisse pääsesid?”
Raphael vaatas teda, pilgus haletsus. „Puuri lukku saab väljastpoolt avada. Nii et sisse saada ei olnud mul sugugi raske.”
„Noh, tundsid ennast siis üksildasena ja igatsesid tunda enda kõrval sõbra õlga või?” uuris Simon. „Meie viimasel kohtumisel kutsusid mind endale ihukaitsjaks ja andsid pärast seda, kui olin sulle ära öelnud, üsna selgesõnaliselt mõista, et tapad mu, kui peaksin kunagi Kaini märgist ilma jääma.”
Raphael vaatas teda ja naeratas.
„Tahad öelda, et see tund on nüüd tulnud?” küsis Simon. „Pean ütlema, et nii hõlpsasti ei pruugi see minna. Arvatavasti jääd oma teoga vahele.”
„Jah,” vastas Raphael mõtlikult. „Maureenile teeks sinu lahkumine suurt tuska. Juhtusin kord üksnes mokaotsast mainima, et sind võiks müüa kuritegelikele sortsidele, aga see mõte ei tundunud talle põrmugi naljakas. Kahju küll. Valguses Kõndija verel on tervendavad omadused, selle eest makstaks head hinda.” Ta ohkas. „See oleks olnud suurepärane võimalus. Paraku on Maureen liiga rumal, et jagada minu seisukohti. Tema eelistab riietada sind nagu nukku ja hoida puuris. Aga mis parata, ta on peast segi.”
„Kas sinust pole rumal öelda niisuguseid sõnu oma valitseja, vampiiride kuninganna kohta?”
„Oli aeg, kui ihkasin su surma, Valguses Kõndija,” jätkas Raphael mõnusasti, nagu jutustaks Simonile, et oli kunagi plaaninud osta talle karbi šokolaadi. „Aga nüüd on mul suurem vaenlane. Sina ja mina oleme praegu liitlased.”
Puurivarvad soonisid Simonile ebamugavalt selga. Poiss muutis asendit. „Maureen?” pakkus ta. „Oled alati ihanud olla vampiiride pealik, ent nüüd on tema selle koha endale napsanud.”
Raphael kõverdas kurjalt huuli. „Kas arvad, et asi on ainult võimuvõitluses?” lausus ta. „Sa ei saa mitte millestki aru. Enne kui Maureen pöörati, hirmutati ja piinati teda, nii et ta läks peaaegu segaseks. Üles tõusnud, kaevas ta end küüntega hauast välja. Polnud kedagi, kes oleks teda õpetanud. Kedagi, kes oleks andnud talle esimest korda verd. Nii nagu mina andsin sulle.”
Simon jäi talle otsa vaatama. Ühtäkki meenus talle surnuaed; meenus, kuidas ta oli kraapinud end mullast välja; meenusid külm õhk, pori ja nälg, rebestav nälg; meenus, kuidas Raphael oli visanud talle esimese paki verd. Simon ei olnud seni kunagi mõelnud sellele kui heateole või teenele, aga kui talle poleks võimaldatud seda esimest söömaaega, oleks ta karanud kallale esimesele ettejuhtunud elusolendile. Ta oleks äärepealt Claryle hambad sisse löönud. Just Raphael polnud lasknud sellel sündida.
Raphael oli olnud seegi, kes kandis Simoni Dumortist Instituuti; tema asetas verest tühjaks jooksva poisi välistrepile, kust kaugemale nad minna ei tohtinud, ning seletas Simoni sõpradele, mis oli juhtunud. Küllap oleks Raphael võinud proovida juhtunut varjata; ta oleks võinud nefilimidele ka valetada, oletas Simon, aga oli sellegipoolest juhtunu üles tunnistanud, kartmata tagajärgi.
Raphael polnud kunagi käitunud Simoniga eriti meeldivalt, aga tal oli oma veider aukoodeks.
„Sa oled minu tehtud,” ütles Raphael. „Sinust tegi vampiiri minu veri, mis voolab su soontes.”
„Oled alati rõhutanud, kui kehv vampiir ma olen,” osutas Simon.
„Ma ei ootagi sinult tänu,” lausus Raphael. „Sa pole kunagi tahtnud saada selleks, kes oled. Võib arvata, et ega Maureengi tahtnud. Pööramine röövis talt mõistuse ja segane on ta seniajani. Ta tapab silmagi pilgutamata. Maureen ei mõtle, millised ohud võivad kaasneda sellega, kui mõttetult mõrvates tõmmatakse vampiiridele inimilma tähelepanu. Ta ei oska arvata, et kui vampiirid hakkavad tapma vähimagi vajaduse ja mõtteta, on ühel päeval toit ilmast otsas.”
„Inimesed,” parandas Simon. „Inimesed on ilmast otsas.”
„Sa oled tõesti kohutavalt kehv vampiir,” möönis Raphael. „Aga selles asjas oleme ühes leeris. Sina soovid kaitsta inimesi. Mina soovin kaitsta vampiire. Meie eesmärk on üks ja seesama.”
„Eks tapa siis ta,” soovitas Simon. „Tapa Maureen ja võta klanni juhtimine temalt üle.”
„Ma ei saa.” Raphaeli nägu oli sünge. „Teistele klanni lastele ta meeldib. Nemad ei oska ette näha tulevikku ja horisondil luuravat pimedust. Nemad näevad ainult seda, et neil on vabadus tappa ja tarbida, nii palju kui süda lustib. Nad ei pea painutama end Ühismeele leppe alla, ei pea järgima väljastpoolt pealesurutud Seadust. Maureen on andnud neile täiesti vabad käed ning nendega kaevavad nad iseendale hauda.” Raphaeli häälest kostis kibedust.
„Sulle läheb tõepoolest korda, mis saab klannist,” lausus Simon üllatunult. „Sinust saaks päris hea juht.”
Raphael põrnitses teda vihaselt.
„Ma ei ole siiski kindel, kas sulle sobiks luudest tiaara,” lisas Simon. „Kuule, ma saan aru, millest sa räägid, aga kuidas saan mina sind aidata? Ma olen