Venemaa ja Prantsusmaa vastu. 1904. aastal sõlmis Suurbritannia Prantsusmaaga nn entente cordiale’i,81 mis pidi vältima tülisid koloniaalvalduste pärast ning soodustas tihedamat poliitilist koostööd. 1907. aastal kirjutas Suurbritannia alla samasugusele kokkuleppele Venemaaga. Need lepingud lõid Suurbritannia, Prantsusmaa ja Venemaa mitteametliku, kuid nähtava ühtekoondumise. Saksamaa oli võimas, aga mitte piisavalt võimas, et sellisele koalitsioonile vastu seista. Saksamaa oli alustanud laevastikuvõidurelvastumist Suurbritannia vastu, selle kaotanud ning läinud siis, 1911. aastal, üle tavapärasele võidurelvastumisele, mis haaras kaasa ka Habsburgidest liitlase.
Sel ajal kui need viis riiki oma liite moodustasid, oli kuues traditsiooniline suurriik maailmajao kaardilt kustumas. Osmanite impeerium kaotas oma territooriume Euroopas. Kui Osmanite sõjaväe ohvitserid 1908. aasta juulis reformide nimel riigipöörde korraldasid, vastas Habsburgide impeerium sama aasta oktoobris Bosnia ja Hertsegoviina annekteerimisega. Kolmkümmend aastat varem oli Habsburgidele antud lepinguga õigus okupeerida need provintsid, mis seaduslikult kuulusid Osmanite impeeriumile. Nüüd panid Habsburgid ühepoolselt maksma oma õiguse need alad annekteerida. Osmanite allakäik oli kestnud juba paar sajandit, kuid teised suurriigid olid omavahel kokku leppinud, kuidas territooriumid ümber jagatakse. Niisiis oli üks suurriik, Osmanite impeerium, kadumas ning teine, Habsburgide oma, rikkus reegleid, minnes üle okupeerimiselt otse annekteerimisele. Venemaa, kes tundis huvi Osmanite Euroopas elavate õigeusklike rahvaste vastu, tajus seda solvanguna ning lähenes Serbiale. Serbia nägi Bosniat omaenda huvisfääri ja isegi tulevase laiendatud Serbia riigi osana.82
Seejärel libises Balkani poliitika ja seega ka Euroopa poliitika initsiatiiv suurriikide käest ära. 1912. aastal ründas Balkani poolsaare nelja rahvusmonarhia, Serbia, Montenegro, Kreeka ja Bulgaaria allianss Osmanite impeeriumi ja vallutas suure osa Osmanitele Euroopas allesjäänud territooriumist. See kokkupõrge, Esimene Balkani sõda, näitas, et ka väikesed rahvad võivad Euroopa kaarti ümber kujundada ning rahvuslus võib impeeriume hävitada. Seejärel tungisid Balkani riigid 1913. aasta Teises Balkani sõjas üksteisele kallale. Kui tolm jälle maha vajus, tõusis peamise võidumehena esile Serbia, kes kahekordistas oma territooriumi ja suurendas oma elanike arvu 50 protsendi võrra. Habsburgide armee kindralstaap nõudis ennetavat sõda Serbia vastu. Kui impeerium ei tegutse piisavalt kiiresti ega vabasta end rahvuslikest nuhtlustest nagu Serbia, siis tabab Habsburge samasugune saatus nagu Osmaneid, oli nende arutluskäik. Kindralstaap oli väsinud sellest, et impeerium on Euroopa kannatlik telg. Kui võimu tuleb tasakaalustada, siis eelistasid nad taktikalise sõja nööril käimist. Nööril kõndija vähemasti tunnetab edasiliikumist. Ja tal on käes kepp. 1913. ja 1914. aastal soovitas kindralstaap sõja alustamist Serbia vastu lausa kakskümmend viis korda.83
Juba 1890. aastatel, leebematel aegadel, olid Franz Ferdinand ja Stefan koos Aadria merel purjetades arutanud Balkani-poliitikat. Bosnia annekteerimise kriisi ajal olid nad samuti kirjavahetuses, kartes sõja puhkemist. Franz Ferdinand ei uskunud, et sõda võiks Balkani küsimuse lahendada. Serbia lisamine Habsburgide valdustele võiks vaid probleeme juurde tekitada, oli tema arvamus. Serbiast oleks saada vaid „mõrtsukaid, lurjuseid ja mõned ploomipuud”. Stefan oli elanud Aadria mere ääres kaks aastakümmet ning tundis Balkani rahvastega suuremat lähedust kui Franz Ferdinand. Ta oli pannud ühele oma pojale nime Kyrillose ja Methodiose järgi, kes olid neil õigeusumaadel kõige lugupeetumad pühakud. Ent temagi mõtted käisid sarnaseid radu. 1907. aastal, enne anneksioonikriisi algust, oli ta lahkunud Balkanilt ja oma kujuteldavast Jugoslaaviast, eelistades neile Galiitsiat ja oma kujuteldavat Poolat.84
Willy mõistis oma isa kava ega olnud temast vähem kujutlus- ja muutumisvõimeline. Tema isa põlvkond ehk ei näe ukrainlasi rahvusena, kuid ka rahvuse definitsioon muutus. Oli demokraatia-ajastu, mil rahva arvukus sai niisama tähtsaks kui jõukus; ja teaduse ajastu, mil demograafia suutis rahvaarvu näilise täpsusega välja arvutada. Willy võis pidada ukrainlasi sama staatuse ja õigustega rahvuseks nagu poolakaidki. Nende poliitika populistlik loomus võis olla vaid ligitõmbav noorele mehele, kes ka ise pidas end lihtinimeste sõbraks. See, et ukrainlased olid „mitteajalooline rahvus”, nagu tol ajal öeldi, mõjus tema nooruslikule vaimule kütkestavalt. Ukrainlased on loomulik rahvas, arvas Willy, kevaderahvas, noor puu, mis võib tuules painduda. Poolakad kuulusid kõduneva tsivilisatsiooni hulka. Nagu ta mõned aastad hiljem ütles: „Poola! Jah, poolakad olid kord kõrge kultuuriga rahvas, seda pean ma tõepoolest möönma, aga nüüd on nende sügis kätte jõudnud. Nüüd tuleb ülikülluse kultuur, nüüd tuleb dekadents.”85
Habsburgide ajalugu näitab, et dekadents võib kesta väga pikka aega. Umbes kolm sajandit varem oli Willy esiisa keiser Maximilian II rahastanud Arcimboldo kuulsaid maale neljast aastaajast: rohelistes ja punastes toonides puu- ja aedviljadest koosnev kevad, kõrvitsate, mugulate ja viinamarjade rohkusest ülevoolav sügis – mõlemad inimesekujulise portreena. Mitte keegi pole kujutanud aja kulgemist meeldivamalt ja dekadentlikumalt. Kuid hoolimata nende portreede individuaalsusest kujutavad nad aega aastaaegade lõputu tsüklina. Habsburgid olid tõepoolest jõudnud pöördepunkti, ringjoone puutepunkti, hetke, mil igavene dünastiline aeg andis maad hävingu ja vabanemise drastilistele piltidele.
1914. aasta suvi, mil Habsburgid alustasid sõda, lahutas kevade sügisest, isa pojast, ühe ajastu teisest, ning vanale Euroopale tehti lõpp. Kuid 1913. aastal ei väljendanud Stefani ja Willy valikud ei mingit vaenulikkust teineteise ega ebalojaalsust oma dünastia suhtes. Kui Habsburgide armee peaks vallutussõda Serbia vastu, nagu kindralstaap soovis, siis peaksid tema sõjaväed kokku põrkama ka Venemaaga. Võit venelaste üle tõenäoliselt suurendaks Habsburgide valdustes elavate poolakate ja ukrainlaste arvu miljonitest kümnete miljoniteni. Kui Habsburgid sellise sõja võidaksid ning laieneksid põhja ja ida poole, võiksid ertshertsogid tõepoolest valitseda suuri Poola või Ukraina kroonimaid oma keisri lojaalsete regentidena.
Stefan ja Willy astusid samme, mis olid mõistetavad kahel ajastul – nende enda omal ja sellel, mis oli tulemas. Ja seda tehes võtsid nad vaikimisi omaks uue ajamääratluse: mitte sellise arusaama ajast, millesse nad sündisid – et aeg annab igavese dünastia unenäopiltide daatumid ja detailid –, vaid arusaama, millesse nad ise ennast kasvatasid – et aastad toovad rahvusele edasimineku. Stefan hakkas poolakaks, oodates uue kroonimaa tekkimist. Wilhelm hakkas ukrainlaseks, oodates uue rahvuse esiletõusu. Ent just need samad oskused ja reputatsioon, mis võimaldasid neil aidata monarhiat, valmistasid neid ette ka ilma impeeriumita Euroopa jaoks, milles Poolast ja Ukrainast on saanud iseseisvad riigid. Ehkki Willy ja Stefan ei rääkinud Habsburgide monarhia langemisest ning iseseisva Poola ja Ukraina tekkimisest, pidid nende poolakatest ja ukrainlastest järgijad seda möödapääsmatult tegema ja tegidki.
1913. aastal, 18aastasena, ei suutnud Willy lahti harutada enda ambitsioone oma perekonna suurusest. Ühtaegu süütu ja blaseerununa oli tal see luksus, et ta võis mässata just nende traditsioonide vastu, mida ta kehastas. Tema isa oli otsustanud teha temast poolaka, seepärast otsustas ta ise hakata ukrainlaseks. Isa oli tahtnud, et ta oleks ohvitser, ja nüüd oli ta kadett, kes valmistas ennast ette hävitavaks sõjaks. Stefan oli ette näinud rahvuste päralt olevat maailma, ja nüüd oli see maailm kätte jõudnud. Willy oli valinud endale rahva, mis oli talle tuttav vaid mängudest, reisidelt ja raamatutest – rahvuse, mis oli niisama noor ja roheline nagu ta isegi.
Need kaks – isa ja poeg – olid selleks, mis järgmisena juhtus, nii ette valmistatud, kui üks Habsburg üldse võis olla.
PUNANE
Lahinguvalmis prints
Kroonprints Franz Ferdinand von Habsburgil oli 28. juunil 1914 Sarajevos üks aastapäev, mida tähistada. Täpselt neliteist aastat enne seda oli keiser lubanud tal abielluda tema armastatu, Sophie Chotekiga. Sophie oli olnud selle naise õuedaam, kellega Franz Ferdinand oleks pidanud abielluma; kuna see partii oli ebavõrdne, pidi kroonprints lahti ütlema oma järeltulijate valitsemisõigusest. Ka Sophie jaoks oli see abielu ebamugav. Isegi troonipärija abikaasana oli tema seisus madalam kui kõigil ertshertsogitel ja ertshertsoginnadel, kaasa arvatud lastel. Hofburgi