armust Austria keiserlik printsess ja ertshertsoginna, Ungari ja Tšehhi kuninglik printsess” – ja nii edasi. Tema peigmees oli pärit ida poolt ühest teisest Poola vürstisuguvõsast, kes oli säilitanud oma rikkuse ja kuulsuse pärast Poola riigi lõppu. Olgierd Czartoryski pidi läbi tegema samasuguse tüütu tee nagu Hieronymus Radziwiłł. Kuna Poola riiki polnud olemas, ei saanud ükski Poola kohus tema vürstitiitlit kinnitada.58
Teise Habsburgi printsessi abiellumine teise Poola vürstiga suurendas Poola kuninglikku perekonda. Stefani ettevõtmine omandas veelgi suurema kõlapinna ja tunnustuse. Kui noorpaar 11. jaanuaril 1913 laulatati, kandis tseremooniat juhtinud Poola piiskop Krakówi kuningalossist pärit ajaloolist rüüd. Keiser Franz Joseph saatis oma esindaja ning teemantkaelakee. Hispaania kuninganna María Cristina, Stefani õde ja pruudi tädi, saatis teemantide ja safiiridega ehitud prossi. Paavst saatis kahe suure katoliku perekonna ühinemise puhuks õnnistuse, mille ta oli oma käega kirjutanud pärgamendile, mis kandis Habsburgide vappi ja Czartoryski deviisi „Tulgu, mis tuleb!”59 60
Willy vaatas kosjasobitamise ja kurameerimise käiku pealt; ta tundis end ehk üksildasena, aga ta polnud ainus. Willy vanem ja armastatuim õde Eleanora näis olevat küllatulevate härrasmeeste suhtes vastuvõtmatu. 1912. aasta sügisel, kui juba teine tema noorem õde valmistus altari ette minema, algas sosistamine: 24aastasel Eleanoral on oht jääda vanatüdrukuks. Ilusal Eleanoral oli saladus. 9 aastat tagasi, 15aastasena, oli ta lubanud oma südame ühele meremehele. Lapsepõlvereisidel oma perega oli ta armunud isa jahtlaeva kaptenisse, mereväeohvitser Alfons Klossi. Sel ajal kui Mechtildis pulmadeks valmistus, märkis Eleanora ühes kirjas nagu muuseas, et ta on Klossiga kihlatud. Nii nagu ta ehk oligi kavatsenud, jõudis kuuldus sellest ka tema isa kõrvu. Stefanil kui tublil Poola dünastiarajajal oli põhjust olla pettunud, et oli kaotanud võimaluse luua kolmas side mõne Poola aristokraatliku perekonnaga. Samas avaldas Stefanile kui Habsburgide mässajale Eleanora söakus võib-olla ka muljet. Eleanora tahtis olla ajaloo esimene Habsburgide soost printsess, kes keisri loal abiellub lihtkodanikuga.61
Stefan saatis õukonda kirja, et saada pulmadeks luba. Keiser Franz Joseph, kellele tegi kahtlemata nalja, et Stefan seisis samasuguse probleemi ees, nagu ta ise oli teistele tekitanud, andis abieluks loa, aga mitte ilma tingimusteta. Habsburgide õukond pidas Eleanora abielu Klossiga ebavõrdseks, aga mitte eriti palju ebavõrdsemaks kui Renata ja Mechtildise abielu Poola vürstidega. Printside Radziwiłłi ja Czartoryski tunnete kohta kirjalikud teated puuduvad. Olles tõstetud Habsburgide tasemele, seisis neil nüüd ees aastate viisi perekondlikke kokkusaamisi lihtsa mereväeohvitseriga. Ent Eleanora oli nende äia armastatud tütar ning äi oli nende tulevase hea õnne tagatis; Kloss oli otsekohene ja meeldiv kaaslane, mees, kellesse oli raske mitte suhtuda sümpaatiaga. Võib-olla tegid nad nagu ka ülejäänud Habsburgide perekond halva mängu juures hea näo. Romantika polnud väiksem moodsa aja nuhtlus kui rahvuslus ning viimase omaksvõtmine ei säästnud kindlasti esimesest.62
Olgierd Czartoryski ja Mechtildis Czartoryska, sündinud Habsburg.
Poola Riigiarhiiv, Żywiec
Eleanora ja Kloss abiellusid väikesel perekondlikul tseremoonial 9. jaanuaril 1913. Laulatus oli tõtakas ja lihtne. Viini ja Żywieci kirjavahetus on täis kiirustamisest tekkinud eksimusi protokolli vastu: Eleanora kirjalikud lahtiütlemised oma tiitlitest ja auavaldustest jõudsid Viini alles pärast seda, kui laulatus oli juba toimunud. Eleanora oli arvanud, et tema ja Mechtildis abielluvad samal päeval, aga lõpuks toimus tema laulatus kaks päeva varem. Võib-olla pidi see näitama, et Eleanora on oma nooremast õest ikka pisut eespool; tõenäolisemalt aga pidi see teda säästma topeltlaulatusele tulevate külaliste võrdlemisest. Sellegipoolest polnud tema saatus sugugi kurb. Oma laulatuspäeval ta „kees üle armastusest ja õnnetundest”. Eleanora ja Kloss läksid elama perekonna villasse Aadria mere ääres. Nende esimene laps sündis päeva pealt üheksa kuud pärast laulatust.63
Renata ja Eleanora ühine pulmapilt. Wilhelm on paremalt kolmas.
Poola Riigiarhiiv, Żywiec
Noor Willy ei näi end pulmapiltidel just kõige mugavamalt tundvat ja selle põhjust pole raske aimata. Tema lemmikõde Eleanora pidi minema tagasi nende lapsepõlve päikesepaistelisse Istriasse. Tõenäoliselt suhtus ta tõrksalt kahte uhkesse poolakasse, kes olid saanud nende perekonnaliikmeteks. Nad viisid tema kaks ülejäänud õde ära oma mõisatesse – ning võtsid ka Willy koha tema isa Poola plaanides. Tema oli sündinud vastuseks Poola küsimusele. Ta oli tulnud ilmale just siis, kui Stefan oli saanud päranduseks maavaldused Poolas – poeg, kes sai nime Habsburgi järgi, kes oleks õiguse järgi pidanud olema Poola kuningas, ainus laps, kellele õpetati juba sünnist saadik poola keelt. Nüüd, kui tema õed olid abiellunud, oli tema koht kujuteldavas Poola troonijärgluses teinud järsu hüppe allapoole. Korraga ei olnud ta tagapool mitte ainult oma isast ja kahest vanemast vennast, vaid ka oma kahest õemehest ja nende tulevastest lastest. Oma õdede pulmas, 14- ja 17aastaselt, nägi Willy lapsepõlve turvalise korra lagunemist. Tema perekonna huvid ei langenud kokku tema huvidega. Ettemääratud saatusega lapsest oli saanud üleliigne materjal. Et leida oma tee, tuli tal leida oma rahvas.
Aastad 1909–1912, mil tema õed kurameerisid ja abiellusid, oli Willyle katsumusrohke aeg. Sel ajal kui tüdrukud olid kodus Żywiecis, et kosilasi vastu võtta ja pulmaplaane teha, saadeti Willy ja ta vennad sõjakoolidesse. 1909. aastal astus Willy sõjakooli, mis asus Hranices Moraavias. Nii nagu ka Sigmund Freudi vanemad oli Stefan sündinud Moraavias, väljapääsuta merele ja peamiselt tšehhikeelsel kroonimaal impeeriumi südames. Nii nagu ka jahtlaevasõit ja autod oli poegade sõjakooli saatmine Stefani järjekordne edumeelne uuendus ning ta valis kooli, mis ei asunud kaugel tema enda lapsepõlvekodust. Ehkki Habsburgide ertshertsogitelt oodati armeede või laevastike juhtimist, ei olnud neid traditsiooniliselt õpetatud seda tegema. Stefani uhked sõjameestest esivanemad olid tavaliselt asjaarmastajad, mõned andekad, teised vähem andekad. Stefan, kes oli õppinud mereväeakadeemias audiitoriks, soovis, et tema pojad saaksid täieliku sõjalise hariduse. Ta saatis Willy kooli, millest tal endal puudus kogemus, vähemalt internaadis elamise mõttes.64
Wilhelm koolipoisina.
Poola Riigiarhiiv, Żywiec
Willy oli 14aastane, kui ta Hranices õppima hakkas, ning 17, kui ta sealt eksameid tegemata lahkus. See aeg on iga poisi elus ebamugav aeg: hetk, mil lapse suutmatusest kontrollida maailma saab mehe suutmatus kontrollida oma keha. Neist aastatest ei jätnud Willy mingit kirjalikku jälge. Talle mitteomane vaikimine ja enneaegne lahkumine lubavad arvata, et see periood oli probleemne.
Kõnealust kooli on kõige meeldejäävamalt kirjeldanud tolle aja suur Austria kirjanik Robert Musil, kes nimetas seda „kuradi perseauguks”. Musil, kes ise selle kooli lõpetas, kirjutas sealsete läbielamiste alusel oma elegantselt häiriva esikromaani „Kasvandik Törlessi hingeheitlused” (Die Verwirrungen des Zöglings Törleß), mis ilmus 1906. aastal. Selles romaani tegelaste seas on ka noor „prints H”: „Kui ta kõndis, tegi ta seda pehmete, nõtkete liigutustega, sellise keha koondumisega, mis kaasneb harjumusega kõndida sirge seljaga läbi tühjade saalide rea, kus iga teine võiks näiliselt põrgata tühjas ruumis vastu nähtamatuid nurki.” Musili loos on „prints H” õnnetu ja läheb koolist ära. Loo põhiosa puudutab teismeliste poiste piiramatuid tunge korraldada homoerootilisi alandamisi ning vältimatuid seoseid seksuaalse ja intellektuaalse arengu vahel. Willy, kes astus kooli kolm aastat pärast raamatu ilmumist, oli pikka kasvu, blond, siniste silmadega ja armastusväärne. Kas ta oli graatsiline prints või poiss, kes koges seksuaalset vägivalda? Võib-olla mõlemat.
Willy ealine küpsemine toimus Kesk-Euroopas, kus homoseksuaalsus, kuninglikkus ja militaarsus olid omavahel tihedalt seotud. 1907.