üles ja pani selga maalikunstniku rõivad: kotitavad velvetpüksid, vormitu pintsak, õlgkübar. Siis läks ta välja, lõuend kaenla all ja teener kannul. Teda ei heidutanud vähimalgi määral asjaolu, et tal puudus igasugune kunstianne. Mõnikord purjetas ta hommikul Aadria merele ning tuli tagasi mõned päevad või nädalad hiljem koos mitme uue maaliga. Õhtuti askeldas Stefan sihitult majas või mängis klaverit või korraldas pidusid.36
Tema tõeline amet oli oma laste harimine. Ta korraldas nende elu iga päeva minuti haaval ära, ehkki mitte tingimata ebameeldivalt. Kuut last – Leanorat, Karli, Renatat, Tildist, Leod ja Willyt – koolitasid kodus õpetajad, kes pärinesid alamaadliku ja kodanlaste hulgast. Niisamuti nagu neile olid ammedeks olnud kohalikud naised, et nagu ütles nende guvernant, lahjendada „liigset siniverd” ja et neid õpetaks inimesed, kes usutavasti esindasid elujõulisemaid klasse. Lapsed tõusid igal hommikul kell kuus, kell seitse algas missa, kell kaheksa koolitunnid, kell kümme serveeriti võileivad ja klaas veini (isegi väikestele lastele anti alati veini), kell üksteist oli jalutuskäik võõrkeelse vestlusega, kell kaksteist lõuna ja veel veini, siis tennis või uisutamine, seejärel kell pool neli pärastlõunal tee ja koogid, kell kolmveerand neli õppetunnid ja kell seitse õhtusöök.37
Willy ja tema vennad ja õed pidid igaks lõuna- ja õhtusöögiks ümber riietuma, mille juures neid abistasid kammerteenrid ja teenijannad. Söögituppa läksid nad iga kord üksteise järel vanuse järjekorras, isegi kui perekond sõi omaette, ilma külalisteta. Kui mõni lähedane sugulane suri, ja seda juhtus sageli, pidid nad kandma musta värvi riideid. Isa sünnipäevaks pidi iga laps kirjutama isale eri keeles kirja. Lapsed rääkisid itaalia keelt, mis oli nende ema keel ja Aadria mere keel; saksa keelt, mis oli nende isa keel ja impeeriumi keel; aga ka prantsuse ja inglise keelt, mis olid Stefani arusaamise järgi tsiviliseeritud inimese keeled. Alates 1895. aastast õpetati neile ka poola keelt. Päeva jooksul rääkisid lapsed üksteisega saksa, itaalia, prantsuse, inglise ja poola keeles. Teatud mõttes rääkisid nad kõiki neid viit nagu oma emakeelt; teises mõttes polnud neil üldse emakeelt.38
Lošinji saarel jäi Stefan meremeheks. Ta purjetas sageli koos kunstnikega, mõnikord koos teiste külalistega, nagu Franz Ferdinand. Ta õpetas ka oma kolmele pojale purjetamist. Ta tellis jahtlaevad oma näpunäidete järgi Inglise laevatehastest. Ta kirjutas laevameistritele inglise keeles, nõudes väiksemate modifikatsioonide tegemist, selgitades, et „see annab paadi välimusele juurde”. Uue jahtlaeva kohaletoomine tekitas suurt elevust. Perekond seilas mööda Aadria merd Triestesse, Veneetsiasse või mujale Itaaliasse. Kord külastasid nad Barit, et näha Püha Nikolause katedraali. Seal oli Stefanil kindel soov osta endale must kits, mis oli talle meeldima hakanud.39
1900. aasta suvel suundus perekord Peterburi, Vene impeeriumi, Habsburgide võimsa idanaabri ja võistleja pealinna. Habsburgide impeeriumil oli Venemaaga pikk idapiir ja üsna pinevad suhted. Kaks impeeriumit olid võistlejad Balkani poolsaarel: Venemaa soovis, et poolsaarel oleks rohkesti õigeusklikke monarhiaid, mis alluksid temale, Austria aga soovis kuidagiviisi säilitada oma valdusi Aadria mere ääres ning saada kasu Osmanite impeeriumi allakäigust. Rivaalid olid nad ka Poola küsimuses. Venemaa, mis ajas ranget tsentraliseerimispoliitikat, suhtus umbusklikult vabadustesse, mis olid poolakatele Galiitsias antud. Kui Galiitsiast peaks saama Poola ühendamise baas, siis võiks selle laienemine tulla vaid Venemaa territooriumi arvelt.40
Stefani merearmastus hoidis teda kontaktis teiste kuninglikust soost isikutega ning julgustas mõtlema võimu saavutamise teedele. 1902. aastal käis Stefan Austria delegaadina Madridis oma õepoja, Bourbonide ja Habsburgide soost kuningas Alfonso XIII täisealiseks saamise tseremoonial. Alfonso isa oli surnud enne poja surma, nii oli ta sündinud kuningana ja tema ema María Cristina oli valitsenud tema elu esimesed kuusteist aastat regendina. Stefani õel María Cristinal oli korda läinud kasvatada oma poeg tema kuningliku saatuse tarvis. Stefan ei soovinud endale midagi kehvemat. Tema lapsed kasvasid teadmisega, et nende tädipoeg on kuningas. Alfonso oli troonile sündinud. Willy oli sündinud trooni rajama.41
Merereisid Lošinjist mitmele poole Euroopasse andsid väikesi õppetunde, kuidas lapsed võinuks sääraseid teisenemisi saavutada. Selleks, et muuta Euroopa kaarti, pidid lapsed õppima vajadust mööda tegema muudatusi oma identiteeti ja käitumisse. Perekonnaga reisides juhendas Stefan Willyt ja teisi lapsi, kuidas ja millal oma avalikku identiteeti muuta; miski ei pidanud olema loomulikum kui mask. Näiteks 1905. aastal reisis Stefan perekonnaga inkognito Pariisi. Stefan esines valenime all, et tema visiiti võiks pidada mitteametlikuks. Tolle aja keeruka diplomaatia kohaselt vabastas see Prantsuse valitsuse kohustustest võtta nende perekonda vastu kui keiserlikku ertshertsogit ja ertshertsoginnat. Samal ajal meenutas see ka komöödiat: kui Habsburgide ertshertsog inkognito sadamas maabus, tuli kohalikke võime sellegipoolest täpselt teavitada sellest, mis toimub. Seda ülesannet täitis Habsburgide välisminister, kes pidi jälgima ertshertsogite käitumist nende välismaal viibimise ajal.42
Need reisid olid osa Wilhelmi poliitilisest haridusest. Teda, tema vanemaid ning õdesid-vendi võtsid vastu kuningad ja riigipead kõikjal, kuhu nad läksid, sest nad olid kuninglikust soost. Nende poole pöörduti kui „teie keiserlikud ja kuninglikud kõrgused”, sest nad olid keiserlikud ja kuninglikud ertshertsogid ja ertshertsoginnad ning võimalikud tulevased valitsejad. Kuningad ja kuningannad külastasid neid jahtlaevadel. Lapsed said selgeks, et maailm jaguneb kolmesugusteks maadeks: impeeriumid ja kuningriigid, mida valitsevad Habsburgid või nende sugulased; impeeriumid ja kuningriigid, mida ei valitse Habsburgid ja nende sugulased; ning vabariigid nagu Prantsusmaa. Küllap olid jahtlaevareisid meeldivam koolituse viis kui laste igapäevane rutiin Lošinjil. Esile tulid kõnekad märgid soovimatust kokkupuutest palgatud meremeestega.43
Kui 1906. aasta suvel jõudis kätte aeg järgmiseks ekspeditsiooniks, oli Willy juba küllalt vana, et tekil käed külge panna. Tema isa kavandas suurejoonelist reisi Istanbuli. Stefan soovis taas reisida inkognito, andes kõigile teada, et ta saabub suurde sadamasse koos perekonna ja teenijate kaaskonnaga, ning säilitades samal ajal näilist salajasust. Selleks reisiks oli tema pseudonüüm krahv Żywiec. See oli kõnekas identiteedivalik. Żywiec oli selle paiga poolakeelne nimi, kus asusid Stefani päranduseks saadud Galiitsia maavaldused. Seda pseudonüümi kasutas ta kirjavahetuses Habsburgide välisministriga, kirjutades ainult poola keeles. Välisministriks oligi tol korral tõepoolest poolakas, aga nagu kõik Habsburgide ametnikud kasutas ta töö juures saksa keelt. Kiri tuli enne tõlkida, et õnnetud ministeeriumitöötajad saaksid sellele vastata. 1906. aastal, kui Stefani lastest olid saamas noored mehed ja naised, eelistas ta saksa keelele demonstratiivselt poola keelt.44
1906. aastal sai Willy üheteistkümneaastaseks. Ta oli õnnelik merelaps: päevitunud, õlekarva blond, siniste silmadega ja kõigi arvates ilus poiss. Aadria meres võis ta ujuda vees, mis oli nii selge, et sügavgi põhi oli näha; nii soolane, et see kandis ka temataolise kõhna poisikese liikmeid. Palju oli delfiine. Kalurid ootasid vaikselt sardiine, keda nad kutsusid sinikalaks. Aega piiritles ilm – Willy ema keeles, itaalia keeles, on mõlema kohta üks ja sama sõna – ja eriti tuuled, millel olid oma nimed: tramontane, sirocco ning kiiresti tõusev kirdetuul bora. Willyt kasvatati veidi kohatult – teda valmistati põhjapoolse Galiitsia tarvis, elades lõunamaise mere ääres, ta sündis Pulas ja oli määratud minema Poolasse. Isa oli pannud Willyle poola nime 1895. aastal, aga Galiitsiast sai perekonna peamine residents alles 1907. aastal.
Sel aastal kuulutas Stefan oma pere poolalikkust ning alustas oma kampaaniat Poola trooni võitmiseks. Galiitsiasse kolimine pidi olema poisile pärast Istrias veedetud lapsepõlve parajaks väljakutseks, võib-olla isegi vapustuseks – see oli lapsepõlve ajatuse katkemine. Ent Willy oli kasvatatud muutusi ootama; suurema osa oma noorest elust oli ta rääkinud viies keeles ning kandnud iga päev kolme kostüümi. Kodus ja võõrsil õppis ta tundma nii protokolli kui ka paindlikkust, mis mõlemad pidid teenima perekonna