1867. aasta veebruaris ja sama aasta mais võtsid mehhiklased Maximiliani vangi. Vangistajad naersid tema üle, kui ta oma perekonna eriõigustele pretendeeris. Ta oli mõistnud surma vabariiklaste juhi ja nüüd mõisteti ta ise surma.
1867. aasta 9. juuni hommikul kõlas Queteréro liivaluitel seitse lasku. Viis neist tabasid Maximiliani keha. Pärast seda, kui ta maha kukkus, ikka veel hingates, ikka veel rääkides – üsna tõenäoliselt hispaania keeles, mida ta oli valitsemiseks õppinud –, sihtis keegi ohvitser oma saabliga Maximiliani südant. Üks sõdur tegi halastuslasu ja keiser Maximiliani ei olnud enam. Ta säilitas lõpuni oma väärikuse. Enne hukkamist andis ta kõigile oma seitsmele hukkajale andeks, kinkis neile igaühele kuldmündi ning palus, et nad ei tulistaks teda pähe. Novara pöördus tagasi Austriasse, Maximiliani surnukeha pardal.20
Mehhiko krahh jättis Habsburgide mereväe ilma suurepärase juhita ning ilma ertshertsogita, kes oleks esindanud mereväe erihuvisid keiserlikus perekonnas. Järgmine põlvkond näis andvat talle väärika asendaja, noore ertshertsog Stefani. 1860. aastal sündinud Stefan pärines Habsburgide perekonna sõjaväelisest liinist. Tema vanaisa, ertshertsog Karl von Habsburg, oli saavutanud Aspernis võidu Napoleoni üle. Pärast isa surma lapsendas Stefani ja andis talle hariduse tema onu, ertshertsog Albrecht, Habsburgide armee feldmarssal, korralik sõjastrateeg. Albrecht kasvatas Stefanit ning tema vendi ja õde juhtideks. Stefani vennast Friedrichist sai feldmarssal. Teisest vennast, Eugenist, sai Saksa ordu suurmeister. Nende õde Maria Christina oli edukas seal, kus Maximilian oli läbi kukkunud. Ta uuendas Habsburgide sidet Hispaaniaga, abielludes Hispaania kuningaga.21
Pikka kasvu, särtsakas ja sportlik Stefan saadeti mereväkke, et ta jätkaks Maximiliani teist missiooni, Aadria mere allutamist Habsburgide kontrollile. Pärast kaht õpinguaastat keiserlikus mereväeakadeemias sai ta 1879. aastal ohvitseripatendi. Ka siis, kui Stefan teenistusredelil ülespoole liikus, jäi ta noorte ohvitseride seas populaarseks, ehkki mitte niivõrd kõrgemate ohvitseride seas. Ta oli keiserliku-kuningliku jahtide flotilli asutajaliige; see on auühing, millel puudus ametlik suhe mereväega. Tollel ajal oli jahtlaevaga purjetamine enamiku aristokraatide meelest kohutavalt kodanlik, sestap väljendas Stefani toetus sellele spordialale edumeelset seisukohta. Teda peeti moodsate vaadetega meheks.22
Stefani armuelu oli traditsiooniline, ta kurameeris Toscana printsessi, ertshertsoginna Maria Theresia von Habsburgiga. Üks Maria Theresia vanaisa oli Leopold II von Habsburg, Toscana viimane suurvürst, kes kukutati 1859. aastal. Tema teine vanaisa oli Bourbonide soost Ferdinando II, Mõlema Sitsiilia kuningas, kes sai 1848. aasta ülestõusu jõhkra mahasurumise eest hüüdnimeks Pommikuningas. Sel ajal, kui 1862. aastal sündinud Maria Theresia oli väike tüdruk, sai Itaaliast ühtne kuningriik, mis ei vajanud võõramaiseid dünastiaid. Tal vedas, et Stefan teda kosis. Temaga koos Habsburgide Aadria mere piirkonda Pulasse minnes võis ta rääkida edasi oma emakeeles, itaalia keeles. Nende liit esindas Habsburgide jätkuvat mereülemvõimu taotlust.
Maria Theresia oli oma peigmehega üsna lähedalt sugulane. Stefani vanaisa Karl oli tema vanavanaisa. See sobis kokku Habsburgide kosjasobitamise parimate traditsioonidega. Kahe Habsburgi abielu oli võrdsete abielu, mis kindlasti rahuldas ka Viini õukonda. Peagi saatis keiser Franz Joseph riigipeadele käsitsi kirjutatud pulmateated ja noorpaarile parimast portselanist serviisi. Ameerika Ühendriikide president Grover Cleveland saatis kirja, milles soovis Stefanile ja Maria Theresiale õnnistatud perekonnaelu. Nende väljavaated selleks olid oivalised. Noorpaar laulatati Viinis keisripalees 28. veebruaril 1886. Stefan oli abiellunud oma seisusest veidi kõrgemal oleva naisega: tema pruut oli keisriga lähemalt sugulane kui tema ning seega keisrile ja õukonnale lähemal. Maria Theresia oli leidnud endale koha Habsburgide uute ambitsioonide keskmes – Aadria mere valdamises. Noorpaar asus elama Pulasse. Neil olid suurepärased eeldused asutada uus, sobivalt moodsate ambitsioonidega Habsburgide liin.23
Stefani ja Maria Theresia von Habsburgi abielu tõi dünastiale rahututel aegadel vähe rõõmu. Noorpaari oli kokku juhatanud Habsburgide valduste kokkukuivamine – pruut oli leidnud Aadria mere rannikult aseaine Itaaliale, peigmees aga kasvavast ja moderniseeruvast mereväest hüvituse Habsburgide sõjaväe lüüasaamistele. Laevastik oma maadeavastamise potentsiaaliga võis vähemalt väliselt taas luua mulje rahvusvahelisest suurvõimust. Stefan ise veetis suure osa oma noorusest Vahemerel purjetades ja käis ära ka Ladina-Ameerikas.
Ent enamikule Habsburgidest näis nende riik olevat keskpärane maismaaimpeerium ning sageli tundsid nad end kohustuste lõast kammitsetuna. Franz Josefi monarhia, alandatud oma liitlase Saksamaa poolt ja piiratud kompromissidest oma rahvastega, ei suutnud rahuldada enamikku Habsburgi soost printse. Säärane impeerium vahetas au ja kuulsuse kestvuse vastu, loobudes igivanast universaalvõimu unistusest Euroopa jätkuva turvalisuse ebakindla tõotuse kasuks. Esimest korda sajandite jooksul ei olnud Habsburgi ertshertsogitel kedagi mehele panna, et võita troone, ega polnud ka sõjaväge, mis oleks võinud viia suurtele võitudele. Neid hoidsid oma piires näiliselt võitmatud Euroopa rivaalid ja troonipärimise võimaluse välistas keisri näiliselt lõppematu elu.
Sestap asus oma vennast keisrist palju andekam ertshertsog Maximilian taga ajama Mehhiko unistust ja suri Uues Maailmas. Ka Franz Josephi ainus poeg, kroonprints ertshertsog Rudolf kannatas auahnuse tõttu. Nagu enamikul troonipärijatel oli tema vahekord isaga keeruline. Franz Joseph määras talle eraõpetaja, kes äratas teismelise Rudolfi keset ööd püstolipaukudega ja sundis teda lumes võimlemisharjutusi tegema. Rudolfi mäss oli pigem ideede kui tegude mäss. Ta uskus inimese ja rahvaste õigustesse. Ent niikaua kui valitses tema isa, ei võinud tema poliitika kohta midagi öelda. Ta kirjutas anonüümseid ajaleheartikleid, milles kritiseeris valitsuse poliitikat. Erilist kibedust tekitas temas Habsburgide monarhia liit Saksamaaga. Ta eelistas Prantsusmaad, sest tema arusaamise järgi pärines sealt liberalism ja demokraatia, mida ta ka ise toetas. Samuti oli ta üsna tõenäoliselt ka lihtsalt kade Saksa keisri Wilhelm II peale. Wilhelm oli peaaegu täpselt sama vana kui tema ja juba võimul.
1888. aastal sai Rudolf kolmekümneseks: see oli vanus, mille üle ta pidi häbi tundma, eriti kuna tema isa oli tulnud võimule juba 18aastaselt. Oma naisest oli ta võõrdunud ning soovis abielu tühistamist. Naine oli sünnitanud talle tütre; Rudolf oli nakatanud oma naise suguhaigusse ning seetõttu polnud tal enam iial võimalik talle poega sünnitada. Paavst saatis abielu tühistamise petitsiooni tema isale edasi – küllap teravdas see veelgi Rudolfi lapseliku abituse tunnet. Ta lohutas ennast alkoholi, morfiini ja naistega, aga kõik need süvendasid veelgi tema hingehäda. Tõenäoliselt ajasid suguhaigused teda hulluks. Tema paljudest armukestest ei olnud tema lemmik 17aastane pooleldi kreeklannast paruness Mary Vetsera. Tema lemmikarmuke ja tõenäoliselt tema elu armastus oli Mizzi Kaspar. Rudolf oli kinkinud Mizzile Veneetsias maja, kus ta elas ja kus nende ühine sõber kõrgklassi bordelli pidas. Rudolf lohutas end neil kurbadel päevadel Mizziga, käies veinibaarides ja lauldes rahvalikke laule. Kuid Mizzi naeris Rudolfi üle, kui too rääkis oma soovist sooritada topeltenesetapp, ning teavitas sellest politseid, lootes Rudolfit peatada. Mary Vetsera aga oli femme fatale selle sõna kõige sügavamas tähenduses; ta õhutas Rudolfi surmavaimustust tagant. 30. jaanuaril 1889 toodi Franz Josephile kohutav uudis, et tema ainus poeg oli leitud Mayerlingis asuvast jahilossist surnuna. Juhtunut uurinud arst leidis, et nii Rudolfit kui ka Vetserat oli tulistatud pähe püstolist, mis lebas Rudolfi parema käe lähedal.24
Kroonprintsi surm tegi lõpu keisri otsesele pärimisliinile. Franz Joseph ja tema naine, keisrinna Elisabeth, ei võinud saada rohkem poegi. Elisabeth oli selleks liiga vana ja pealegi olid mõlemad teineteisest võõrdunud. Franz Joseph ärkas igal hommikul kõval lavatsil, kümbles külma veega ning seadis oma päevaplaani kohtumiste ja kirjatöö järgi. Elisabeth seadis oma päeva peeglite ja võimlemisharjutuste ümber, et säilitada oma 19 ja poole tollist taljet. „Olen oma juuste ori,” tunnistas keisrinna. Need ulatusid talle kandadeni ning nõudsid pidevat hoolitsemist. Ta kogus teiste ilusate naiste portreesid ning palus Istanbulis resideerivatel Habsburgi diplomaatidel hankida talle „fotosid Türgi haaremite