isa Georgi Vassiljevitš Metanov astus sisse. Neljakümneaastane lüheldast kasvu mees uhkeldas tumeda sassis juuksepahmaga, mis oli alles hiljuti hallinema hakanud. Daša lokid olid isalt päritud. Isa möödus voodist, heitis äraoleva pilgu Tatjanale, kelle jalad olid ikka veel linaga kaetud, ja ütles: „Tanja, keskpäev on käes. Tõuse üles. Muidu tuleb pahandus. Sa pead paari minutiga riidesse panema.”
„See on lihtne,” vastas Tatjana voodis püsti hüpates ja perele näidates, et tal on eilne pluus ja seelik ikka veel seljas. Daša ja ema vangutasid pead; ema peaaegu et muheles.
Isa pööras pilgu aknale. „Mida me küll temaga teeme, Irina?”
Mitte midagi, mõtles Tatjana, mitte midagi, seni kui isa pilgu kõrvale pöörab.
„Ma pean tingimata mehele minema,” ütles Daša ikka veel voodil istudes. „Siis saan viimaks omaette toa, kus riidesse panna.”
„Nalja teed,” ütles Tatjana voodil hüpates. „Sa tuled lihtsalt koos mehega siia. Mina, sina, tema – kõik magame ühes voodis ja Paša meie jalgotsas. Romantiline, kas pole?”
„Ära mine mehele, Dašenka,” ütles ema hajameelselt. „Tanjal on ometi kord õigus. Meil pole su mehele ruumi.”
Isa ei lausunud sõnagi, vaid pani raadio mängima.
Pikas kitsas toas oli kaheinimesevoodi, kus magasid Tatjana ja Daša, kušett, kus magasid ema ja isa, ning tüdrukute voodi jalgotsas madal metallraamiga välivoodi, mistõttu Paša nimetas end nende väikeseks jalgekoeraks.
Tatjana vanavanemad – babuška ja deda – elasid kõrvaltoas, mida ühendas teise toaga väike koridor. Aeg-ajalt, kui ta hilja koju tuli ega tahtnud vanemaid häirida ning seetõttu järgmisel päeval ütlemist saada, magas Daša koridoris väikesel kušetil. Koridori kušett oli vaid poolteist meetrit pikk ning sobinuks pigem Tatjanale, kes oli vaid veidi pikem kui poolteist meetrit. Kuid Tatjanal polnud vaja koridoris magada, sest ta tuli haruharva hilja koju, ent Dašaga oli sootuks teine lugu.
„Kus Paša on?” küsis Tatjana.
„Sööb veel hommikust,” vastas ema. Ta ei suutnud paigal püsida. Sellal kui isa vanal kušetil istus, liikumatu nagu soolasammas, keerles ema tema ümber, korjas tühje suitsupakke kokku, sättis raamatuid riiulil, pühkis käega väikest lauda. Tatjana seisis ikka veel voodil. Daša istus.
Metanovitel oli vedanud – neil oli kaks tuba ja omaette osa ühiskoridorist. Kuus aastat varem olid nad koridori lõppu ukse teinud. Sama korteri asukad Iglenkod elasid kuuekesi ühes suures toas. Vaat see oli kitsikus.
Päikesevalgust immitses läbi voogavate valgete kardinate tuppa.
Tatjana teadis, et on vaid hetk, üksainus üürike viiv, mil päeva võimalused ta üle uhuvad. Hetke pärast on see kõik kadunud. Ja hetke pärast oligi. Ometi … see tuba täitev päikesevalgus, avatud aknast kostev kauge bussimürin, kerge tuuleke.
Just seda osa pühapäevast – hommikut – armastas Tatjana üle kõige.
Paša astus koos deda ja babuška’ga sisse. Ehkki Paša oli Tatjana kaksikvend, polnud nad üldse sarnased. Rässakas tumedapäine poiss, isa vähendatud koopia, tervitas Tatjanat sundimatu nookega ja märkis: „Kena soeng.”
Tatjana näitas keelt. Ta lihtsalt polnud veel juukseid kamminud ja hobusesappa sidunud.
Paša istus oma madalale välivoodile ja babuška seadis end tema kõrval sisse. Kuna vanaema oli Metanovite peres kõige pikem, kuulasid teised pereliikmed teda kõiges peale moraaliküsimuste, mis oli deda pärusmaa. Hõbehallide juustega babuška äratas aukartust ega mõistnud nalja. Deda oli alandlik, tõmmu ja lahke. Ta istus isa kõrval kušetil ja pomises: „See on tähtis asi, poeg.”
Isa noogutas murelikult.
Ema kraamis ikka veel murelikult tuba.
Tatjana vaatas, kuidas babuška Paša selga silitab. „Paša,” sosistas Tatjana end voodiservale nihutades ja venda sakutades. „Tahad pärastpoole Tauria parki minna? Saad mult sõjamängus pähe.”
„Unista aga,” vastas Paša. „Sina juba minust jagu ei saa.”
Raadiost kostis mitu klõpsatust. Oli 1941. aasta 22. juuni ja kell oli pool üks.
„Tanja, ole vakka ja istu,” kamandas isa tütart. „Kohe algab. Irina, sina ka. Istu.”
Seltsimees Vjatšeslav Molotov, Jossif Stalini välisminister, alustas:
Mehed ja naised, Nõukogude Liidu kodanikud, Nõukogude valitsus ja selle juht seltsimees Stalin on teinud mulle ülesandeks edasi anda järgmine teade. Täna kell neli hommikul tungisid Saksa väed sõda kuulutamata ja Nõukogude Liidule nõudmisi esitamata meie maale, tungisid mitmes kohas üle meie piiri ja pommitasid lennukitelt Žitomirit, Kiievit, Sevastoopolit, Kaunast ja teisi linnu. See rünnak võeti ette hoolimata tõsiasjast, et Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel on sõlmitud mittekallaletungipakt, pakt, mille tingimusi Nõukogude Liit on piinliku täpsusega täitnud. Meid rünnati, ehkki pakti kehtimise ajal pole Saksamaa valitsus esitanud Nõukogude Liidule ühtegi kaebust kohustuste mittetäitmise kohta …
Valitsus kutsub teid, mehed ja naised, Nõukogude Liidu kodanikud, koonduma veelgi tihedamalt kuulsusrikka bolševike partei, Nõukogude valitsuse ja meie suure juhi seltsimees Stalini ümber. Meie võitlus on õiglane. Vaenlane lüüakse puruks. Võit on meie päralt.
Raadio jäi vait ja pere istus jahmunult, rõhuvas vaikuses.
Viimaks ütles isa: „Oh jumal.” Ja jäi kušetilt Pašat vaatama.
Ema ütles: „Me peame kohe minema ja raha hoiukassast välja võtma.”
Babuška Anna ütles: „Peaasi, et jälle ei evakueerita. Kas me suudame veel ühe sõja üle elada? Linna jääda on vaat et paremgi.”
Deda ütles: „Kas ma saan tagalas õpetajakohta? Ma olen varsti kuuekümne nelja aastane. Aeg surra, mitte kolida.”
Daša ütles: „Ega Leningradi garnison ometi sõtta lähe? Kas sõda jõuab Leningradi garnisonini?”
Paša ütles: „Sõda! Tanja, kas sa kuulsid? Ma lähen sõjaväkke. Lähen emakese Venemaa eest võitlema.”
Enne kui Tatjana jõudis öelda, mis tal mõttes mõlkus – see oli väga erutatud „Oo!” – oli isa kušetilt püsti hüpanud ning Pašale hüüatanud: „Mis sul arus on? Kes sind võtab?”
„Mine nüüd, papotška,” vastas Paša naeratades. „Uljaid mehi on sõtta alati vaja.”
„Uljaid mehi muidugi. Mitte lapsi,” kähvas isa põrandale põlvili laskudes ning Tatjana ja Daša voodi alla kiigates.
„Sõda – see pole võimalik,” ütles Tatjana pikkamisi. „Kas seltsimees Stalin siis ei kirjutanud rahulepingule alla?”
Ema kallas teed ja ütles: „Tanja, see on tõsi. Tõsi.”
Tatjana püüdis erutust talitseda, kui küsis: „Kas me peame … evakueeruma?”
Isa tõmbas voodi alt välja vana kulunud kohvri.
„Nii ruttu?” küsis Tatjana.
Ta teadis evakueerumisest juttude järgi, mida deda ja babuška olid rääkinud 1917. aasta revolutsiooni aegu aset leidnud rahutustest ja sellest, kuidas nad olid läinud elama Lääne-Uuralite kanti, külla, mille nimi Tatjanale kuidagi meelde ei jäänud. Nad ootasid kogu oma koliga rongi, trügisid peale, ületasid pargastel Volga …
Tatjanat erutas muutus. Teadmatus. Ta oli vaid korra – kaheksa-aastaselt – põgusalt Moskvas viibinud; kas see üldse läks arvesse? Moskva polnud eksootiline. See polnud Aafrika ega Ameerika. See polnud isegi Uuralites. See oli lihtsalt Moskva. Peale Punase väljaku polnud seal midagi, ei mingit ilu.
Metanovite pere oli korraldanud paar pikemat väljasõitu: Tsarskoje Selosse ja Peterhofi. Bolševikud olid tsaaride