nahka.”
„Ole vait,” ütles Tatjana lustakalt. „Muidu lõikan need üldse maha.”
„Olgu peale, hakkame nüüd minema,” ütles isa Pašat kaasa tõmmates.
Tatjana jättis Volodjaga hüvasti, lehvitas emale, heitis Paša tõrksale seljale veel ühe pilgu ja läks trepist üles.
Deda ja babuška väljusid koos Dašaga. Nad pidid minema panka oma säästusid välja võtma.
Tatjana jäi üksi.
Ta tõmbas kergendatult hinge ja vajus voodile.
Tatjana teadis, et ta sündis perre liiga hilja. Tema ja Paša. Ta oleks pidanud sündima 1917. aastal nagu Daša. Pärast Dašat sündis veel lapsi, aga neid polnud kauaks: kaks venda – üks 1919. ja teine 1923. aastal sündinud – surid tüüfusse. 1922. aastal sündinud õde suri 1923. aastal sarlakitesse. Siis, 1924. aastal, kui Lenin oli suremas ning nepp – see üürike naasmine vaba ettevõtluse juurde – vaakus hinge ja Stalin tahtis laskekomando abiga suurendada oma võimu presiidiumis, sündisid kahekümne viie aastasele väga väsinud Irina Fjodorovnale seitsmeminutise vahega Paša ja Tatjana. Pere tahtis Pašat, poega, aga Tatjana oli rabav üllatus. Kaksikuid polnud kellelgi. Kellel olid kaksikud? Kaksikutest polnud õieti kuuldudki. Ja Tatjanale polnud ruumi. Tema ja Paša pidid kolm esimest eluaastat ühes voodis magama. Hiljem magas Tatjana Daša juures.
Kuid tõsiasi oli, et Tatjana hõivas väärtuslikku voodiruumi. Daša ei saanud mehele minna, sest Tanja hõivas pinna, kus pidanuks lebama Daša tulevane mees. Daša tuletas seda Tatjanale tihti meelde. Ta ütles: „Sinu pärast suren vanatüdrukuna.” Mille peale Tatjana otsemaid vastu kähvas: „Loodetavasti juhtub see varsti. Siis saan mina mehele minna ja abikaasa kõrval magada.”
Möödunud kuul kooli lõpetanud Tatjana läks tööle, et ei peaks veel ühte suve jõude Luugas veetma ning aega surnuks lööma lugemise, paadisõidu ja tobedate mängudega, mida ta mängis tolmuse tee ääres elavate lastega. Tatjana oli veetnud kõik oma lapsepõlvesuved pere Luuga-datša’s ja lähedal asuva Ilmeni järve ääres Novgorodis, kus oli tädi, tädimehe ja nende tütre Marina datša.
Varem oli Tatjana oodanud juunikuus kurke, juulis tomateid ja augustis võib-olla vaarikaid, oodanud seene- ja mustikakorjamist, kalapüüdmist jõel – need kõik olid väikesed rõõmud. Kuid see suvi pidi olema teistsugune.
Tatjana taipas, et on tüdinud laps olemast. Samas ei osanud ta ka keegi muu olla, niisiis läks ta Leningradi lõunaservas asuvasse Kirovi tehasesse tööle. See oli peaaegu täiskasvanulik tegu. Nüüd käis Tatjana tööl ja luges iga päev ajalehte, vangutas pead Prantsusmaa ja marssal Pétaini, Dunkerquei’i ja Neville Chamberlaini peale. Ta püüdis olla surmtõsine ja noogutas teadja moega Madalmaade ja Kaug-Ida kriisi peale. Need olid Tatjana mööndused täiskasvanuelule: Kirov ja Pravda.
Talle meeldis töö Kirovis, Leningradi ja võib-olla kogu Nõukogude Liidu suurimas tööstusettevõttes. Tatjana oli kuulnud, et sellessamas tehases teevad töölised tanke. Kuid ta kahtles. Ta polnud ühtegi näinud.
Tema valmistas lauahõbedat. Tema töö oli noad, kahvlid ja lusikad karpidesse pakkida. Tatjana oli liini eelviimane tööline. Pärast teda kleepis üks tüdruk karbid kinni. Tatjana tundis sellele tüdrukule kaasa: kleepimine oli nii tüütu. Tatjana sai vähemasti kolme eri tüüpi riistadega tegelda.
Sel suvel on töö Kirovis lõbus, mõtles Tatjana voodis lebades, aga mitte nii lõbus, nagu oleks olnud evakuatsioon.
Tatjana oleks tahtnud paar tundi lugeda. Ta oli just hakanud lugema Mihhail Zoštšenko julmnaljakaid novelle Nõukogude elu iroonilisest tegelikkusest, aga isa käsk oli olnud väga selge. Tatjana heitis igatseva pilgu raamatule. Kuid kuhu tal ikkagi nii kiire oli? Täiskasvanud käitusid, nagu oleks tuli lahti. Sakslased olid kahe tuhande kilomeetri kaugusel. Seltsimees Stalin ei lase sel reeturil Hitleril kaugele maa südamesse tungida. Ja Tatjana ei saanud kunagi üksi kodus olla.
Kui Tatjana oli taibanud, et kiiret evakueerimist ei tule, ei pakkunud sõda talle enam pinget. Kas see oli huvitav? Jah. Kuid Zoštšenko jutt „Banja” – „Saun” – mehest, kes läheb nõukogude sauna, peseb seal ka oma rõivaid ja kaotab riidehoiutšekid, oli kohutavalt naljakas. Kuhu peaks alasti inimene tšekid panema? Tšekid uhuti pesus minema. Alles jäi vaid nöör. Pakun riidehoiutöötajale nööri. Ta ei võta seda. Iga kodanik oskab nöörist juppe lõigata, ütleb ta. Palituid on vähe. Oodake, kuni teised kliendid on ära läinud. Ma annan teile selle palitu, mis üle jääb.
Kuna keegi ei evakueerunud, luges Tatjana voodis lebades, jalad seina najal, jutu kaks korda läbi ja oli teisel korral juba naerust nõrkemas.
Käsk oli ometi käsk. Tatjana pidi minema söögikraami ostma.
Kuid täna oli pühapäev ja Tatjanale ei meeldinud pühapäeviti väljas käia, ilma et ta oleks end üles löönud. Luba küsimata pani Tatjana jalga Daša punased kõrge kontsaga rihmikud, millega ta kakerdas nagu vastsündinud vasikas, kellel on kaks jalga murtud. Daša kõndis nendega paremini; ta oli palju rohkem harjutanud.
Oma väga heledaid pikki juukseid harjates soovis Tatjana endale pakse tumedaid lokke nagu teistel pereliikmetel. Tema juuksed olid sirged ja plassblondid. Ta sidus need alati hobusesappa või palmitses patsidesse. Täna sidus ta need hobusesappa. Tema sirged heledad juuksed olid seletamatud. Ema ütles tütre kaitseks, et ka tal endal olid lapsena sirged heledad juuksed. Jah, ja vanaema ütles, et mehele minnes kaalus tema kõigest nelikümmend seitse kilo.
Tatjana pani oma pühapäevakleidi selga, kandis hoolt, et nägu, hambad ja käed oleksid puhtad kui prillikivi, ja läks toauksest välja.
Sada viiskümmend rubla oli kohutavalt suur summa. Tatjana ei teadnud, kust isa oli selle raha saanud, kuid see ilmus nagu võluväel tema pihku ja polnud tütre asi pärida. Ta pidi tooma – mida isa ütleski? Riisi? Viina? Ta oli juba unustanud.
Ema oli isale öelnud: „Georg, ära saada teda. Ta ei too midagi.”
Tatjana oli nõusolevalt noogutanud. „Emal on õigus. Saada Daša, isa.”
„Ei!” hüüatas isa. „Ma tean, et sa saad hakkama. Mine lihtsalt poodi, võta kott ühes ja too …”
Mida ta ometi käskis tuua? Kartuleid? Jahu?
Tatjana möödus Sarkovide toast ja nägi Žanna ja Ženja Sarkovi tugitoolides istumas, teed rüüpamas ja väga rahulikult lugemas, nagu oleks tavaline pühapäev. Küll neil ikka veab, et nii suur tuba on ainult nende päralt, mõtles Tatjana. Hullu Slavinit koridoris ei olnud. Tore.
Tundus, nagu olnuks teadaanne, mille Molotov kaks tundi tagasi ette luges, olnud vaid kõrvalekalle muidu normaalses päevas. Tatjana peaaegu et kahtles, kas ta oli seltsimees Molotovist õigesti aru saanud, kuni jõudis tänavale, keeras ümber Gretšeski prospekti nurga ja nägi kihavaid inimkobaraid Leningradi tähtsaima kaubandustänava – Nevski prospekti poole ruttamas.
Tatjana ei mäletanud, millal oli viimati Leningradi tänavatel sellist rahvahulka näinud. Ta keeras kähku ringi ja hakkas astuma teises, Suvorovi prospekti suunas. Ta tahtis rahvasummast ette jõuda. Kui kõik lähevad Nevski prospekti poodidesse, läheb tema vastassuunas, Tauria parki, mille toidupoodides nappis küll kaupa, kuid samas käis seal ka vähe rahvast.
Mees ja naine läksid mööda, vahtisid Tatjanat ja tema kleiti ning naeratasid. Tatjana lõi pilgu maha, kuid naeratas samuti.
Tatjanal oli seljas punaste roosidega uhke valge kleit. Selle kleidi oli ta saanud 1938. aastal neljateistkümnendaks sünnipäevaks. Isa oli selle ostnud turukaubitsejalt Swietokrysti nimelises Poola linnas, kuhu Leningradi Veevärk oli ta komandeeringusse saatnud. Isa käis Swietokrystis, Varssavis ja Lublinis. Kui isa tagasi tuli, oli ta Tatjana silmis lausa maailmarändur. Dašale ja emale toodi Varssavist šokolaadi, aga šokolaad oli ammu söödud – kaks aastat ja kolmsada kuuskümmend kolm päeva tagasi. Kuid Tatjana kandis paksule siledale lumivalgele puuvillale tikitud sügavpunaste roosidega kleiti ikka veel. Need polnud roosinupud, vaid õied. See oli imeilus suvekleit: varrukateta, peenikeste õlapaeltega. See