kinni.”
Muidugi, vanamehel oli oma eide asjus õigus: selle keel ei pidand juba nooremaski eas midagi kinni, mis võis ta siis veel nüüd pidada. Liiatigi veel niisukest asja, nagu oli Liisil ja Joosepil. Eide huvi koondus alguses ainsasse punkti: kas Joosep tuleb sauna ja millal ta tuleb? Aga kui Joosep juba esimesel õhtul ilmus ja ka hiljem ühtegi õhtut käimata ei jätnud, siis tundis saunatädi pettumust. Hoopis teine asi, kui Joosep poleks tulnud, kui tädi oleks pidanud Joosepile Liisi palvel Orule järele minema, kus oleks võinud sosistada ühe või teise nurga ääres. Aga ei! Asi pidi tühine olema, kui kõik nii lihtsalt sündis. Va Jussigi asi oli tädi meelest huvitavam, sest selles oli sisu.
See oli teisipäeval, kui Liisi ülalt alla sauna tuli ja reedel läksid nad Joosepiga ennast õpetaja juurde kihlama, sest viivitamiseks ei näinud nad enam mingit põhjust.
Neljapäeva õhtul mängisid Oru poisid Sauna-Madisele ja Liisile kena vingerpussi, millest tädi mitte osa ei saanud, sest tema oli hommikul Aasemele läinud rukist lõikama ja pidi sinna ka järgmiseks päevaks jääma, ilma et ööseks koju tuleks, sest Liisi mängis ju saunas perenaist. Poiste vingerpussist sai tädi asemel osa Maret, kuna ju tema parajasti saunas oli, kus ta Liisit iga päev paar korda vaatamas käis, et mõni sõna rääkida ja vaadata, mis tal puudub.
Liisi ja Maret olid parajasti kambris ja vana Madis krägises toas asemel, kui keegi sauna välisuksest kotta astus. Aga selle asemel, et kohe sisse tulla, jäi ta kojas pisut kohmitsema, ning siis äkki paukusid needsamad aisakellad, millega Liisi sõitis jõuluõhtu kirikuteel. Kellad helisesid täna õhtul nii rõõmsasti, et Madis hüüdis toast Liisile sama rõõmsalt.
“Liisi, Liisi, kosjad tulevad! Kosjad tulevad kelladega ja kõik!”
Tüdrukud otse jahmatasid kellu kuuldes ja läksid uudishimulikult tuppa vaatama, mis see õige on. Aga ei olnudki muud, kui oli Oru poiste nali, sest Joosep tahtis pisut Liisi meelt lahutada ja lõbustada, kippus ju tema nukrusele: õhtuti olid teisel silmad aina punased, nagu oleks ta selle poolest oma õndsasse emasse. Eelmisel õhtul, kui kõik magama pugesid ja kui Joosep sauna läks, hiilis Karla Joosepi pealekäimisel hobustekopli, ajas seal noorele märale valjad pähe ja sidus talle teki selga ning kupatas temaga kõrtsi juurde viinade järele. Nõnda oli neil täna kaks pudelit viina, üks meestele ja teine naistele, aga mõlemad head ja magusad. Et asi täielik oleks, siis hakkas Karla, kel hea suuvärk ei puudunud, vanemale vennale isameheks ja ka pulmahobuseks, sest aisakellad pistis ta omale tasku ja pimedas saunakojas laskis ta nendega parajat traavi, ikka ühelt jalalt teisele, kuigi aina paigal püsides. Pärast peitis ta kellad kuhugi ja siis astus ta suure julgusega peigmehe ees tuppa, sest ta oli enne kangemast pudelist pisut rüübanud.
Vana Madis taipas peagi poiste nalja, ja kui ta mõne korra kange pudeli suule oli upitanud, laulis ta kui lõoke oma sängi serval.
Aga Liisi nuttis ja Maretki pühkis silmi. Neil polnud uneski pähe pistnud, et Joosep võiks Liisile ükskõik mil viisil üldse kosja tulla.
Karla kui isamees lõõpis Madisega esteks niisama, aga kui keel juba mõlemil hakkas pehmenema, ütles poiss vanamehelikult.
“Nonäh, peremees, ega me siis puri puhta muidu tulnd ühtigi, meil oli ikka pisut nagu asja ka.”
“Mis asja siis küll külarahval meile nii hilja õhtul veel võiks olla?” küsis Sauna-Madis muheledes.
“Näh, kuda seda nüüd öelda või kuda seda seletada,” vastas Karla. “Noorukesel oleks nagu midagi ä’ä kadund või ä’ä joost, minagi ei tea õieti, mis see oli.”
“Mõni õhvake või?” küsitas Madis. “Mõni talleke, seapõrsake või mõni kanapojuke?”
“Kuuldi teine ikka nagu kanapojuke olevat,” seletas Karla. “Näh, ilm, pergel, läks ju pimedaks, silm ei seleta änam jälgi ega kedagi. Vihukse kraavikaldal olid viimased jäljed, näitasid teised nagu seiapoole tulemist. Mõtlesime, et eks astume esimese onni uksest sisse ja küsitame, ehk on keegi midagi näind või kuuld.”
“Meie pool ikka oleks nagu nähtud ja kuuldud ka,” vastas saunaonu, “aga mine nüüd tea, kas tunnistate omaks või panete võeraks. Eest teine hirmus, takka armas, sööma kasin, tööle varmas, niisuke kuulukse teine olema.”
Et Karla sellele midagi kohast ei osanud vastata, siis rüüpati pudelist.
“Kuule, küla noormees,” pöördus Madis nüüd Joosepi poole, “meie pool käib kõla ringi, sul joost kanapojuke ä’ä. Oled ehk meie omi juba katsund ja silmand, leiad oma olema või ei. Näh, ikka tuli ja tuli teine, siuksub siin üksinda minu, vanainimese juures, me’p teand teda kuhugi viia ega pakkuda, mõtlesime, et küllap tullakse ehk teist otsima. Näikse teine kena poju olema. Hääl kui mesilasel, kõnnak kui kosilasel, ei ole maias ega ahne. Kui leiad oma olema ja kui viid ta meie mailt, jäävad nutma toanurgad, leinama leivalabidad, haopinud pilli a’ama. Kui viid kaugele koduje, sussuta suisa suu juures, kaisuta kodus kasuka juures, silita sinisilmaga, kallista kahe käega, et ei närbuks pisipoju, kui viid kaasakese koju… Noh, küla noormees, ei sa vasta ühti, põle oma või?”
“Oma ikka oma,” vastas Joosep nüüd naerdes.
“Mis siis änam,” ütles Madis, “siis on kõik korras. Aga ega külamees ometi nüüd öösel hakka kanakest koju viima, läheb pärast pimedat uuesti kaduma, aja ja otsi teda siis mööda maad-ilma taga.”
“Jah, kui lahke pererahvas lubavad, siis jätame ta täna veel seia hoiule,” lausus Karla asjalikult.
Seega lõppes ametlik jant. Kosjad olid vastu võetud ja nüüd võis südamerõõmuks pudelist rüübata. Aga Liisile kippus aina nutt peale, niisugused imelikud kosjad olid need. Ometi polnud sest ühti, sest nõnda oli ometi parem kui ilma kõigeta. Seda kinnitas talle ka Maret mitmel korral.
Kuna Joosep tüdrukutega juttu vestis, istus Karla Madise juurde ja hakkas sellelt laule peale ajama, sest sooja peaga oli see tuntud kui suur sõnaseadja. Aga täna oli Madis oma lauludega tõrges, sest temal olla ainult meeste laulud, poiste ja tüdrukute kõrvad ei tohi neid kuulda. Viimaks andis vanamees ometi järele ja hakkas tasakesti jörisema, kuna Karla tema ligi istus, kõrv suu juures. Ometi ei kuulnud ta kõike, mis Madis laulis, sest see neelas vahetevahel sõnu alla – nende liigse “rasva” pärast. Imelik lugu oligi nende saunaonu lauludega. Algasid nad ükskõik kui ilusti ja kasinasti, rääkisid nad “hellast eidekesest”, “tublist taadikesest”, “õndsast õhtukesest” või “karja kaitsmisest”, ikka muutusid nad varsti niisugusteks, et laulja pidi poisi ees aina sõnu alla kugistama. Saunaonu lauludega sündis nagu inimesegagi: lapseeas kõik nii süütud, aga kasvades lähevad raisku, saavad patuseks; neiust peast kõik nii head, aga jumal tead kust tulevad küll naistel need vead.
Tundi kolm lõõpisid poisid saunas, siis arvasid, et ehk aitab. Kojas võttis Karla jällegi aisakellad pihku ja traavis paigal tammudes, sest ka minnes pidid ju kellad helisema. Ja et helin paremini kostaks ning et ka pulmatäkk ise paistaks, siis hoiti toa siseuks lahti, nii et traavlit kotta näeksid tüdrukud ja ka saunaonu, kes naeris sängiserval. Aga pulmatäkk läks isamehe käes, kel paras aur peas, peruks ja pistis välisuksest õue ning ladus ümber sauna, nii et kellad aina paukusid. Peigmees ja mõrsja, saunaonu ja mõrsja õde ei osanud muud teha kui ainult naerda.
“Kui nüüd isa juhtuks kuulma,” ütles mõrsja viimaks.
“Ei ta kuule,” rahustas teda peigmees. “Meil ja teil magavad ammu juba kõik.”
Aga ometi tahtis saatus, et ka Vargamäe Andres ise oma esimese tütre kosjadest pisutki osa saaks. Küll oli tema õhtul õigel ajal magama heitnud, aga palavate kambrite ja muude inimlikkude asjade pärast pidi ta südaööl asemel ärkama, pihtkasuka selga viskama ja välja minema pisut jumala loodust vaatama ning see juhtus olema tütre kosjadest osasaamiseks just paras silmapilk: samal ajal läks sauna juures kosjatäkk peruks ja traavis paukuvate kelladega väljas. Andres kuulatas. Selge aisakellade helin, mis tuleks nagu sauna poolt, aga siis jälle nagu Aaseme poolt, ning siis jälle nagu sauna poolt. Aga et sealt mingit kellade helinat tulla ei või, sest seal pole vankriteedki, siis pidi helin ikkagi Aaseme poolt kostma, nõnda arvas Andres kambri tagasi minnes.