enneaegu. Kui sinu ema suri, siis ma ei mõist veel, miks ta küll nii vara pidi surema. Aga temal põlnd seda kangust, mis Vargamäel peab olema, kui siin elada tahad. Tema ei pand oma südant ilmaski kõvaks ja nõnda siis pidi ta noorelt surema.”
Aga nähtavasti ei saanud Andreski alati oma südant kõvaks panna, et oleks kergem elada. Ka tema vananes viimasel ajal mitte aastatega, vaid päevadega, kuigi polnud seda mõjutamas ei rasked haigused ega muud erilised põhjused. Mees hakkas nagu kõdunema, seest ja väljast korraga. Kui ta mõnikord endasse süvenenult oma piipu tossutas, lausus ta mõtlikult oma elu kohta.
“Elu on, nagu peaks sa teda hundi hammaste vahelt kiskuma.”
Viimase Pearuga kõrtsis kokkupuutumise tulemuseks oli peale muu jällegi kohtukäimine. Pearu süüdistas Andrest, et see visanud talle raske viinaklaasiga näkku, nii et sinine muhk üles ajanud, mida kohtumehedki oma silmaga võisid näha. Selle teo eest mõisteti Andres trahvi maksma. Tema oleks võinud omakorda Pearu “sisse kaevata”, et see tema tütart kõigi kuuldes litsiks sõimanud, aga see oli nii hull ja nigerik asi, et Andres seda teha ei tihanud. Polnud ju kindlasti teada, missugused “ässad” Pearu kohtu ees välja mängiks ja kui hulluks ta kogu loo võib ajada. Nõnda siis jättis Andres asja sinnapaika.
Raske südamega tuli Andres kohtust koju ja heitis varakult magama. Surmani haavatuna ja tulises vihas Pearu vastu trahvimaksmise pärast virgus ta südaööl, pani lambi põlema, võttis kapist piibli ja hakkas oma jumalaga kõnelema Hiiobi suu läbi. Aga täna tundis ta enese nii viletsa ja haletsemisväärilisena Issanda ees, et ta meel ühes Hiiobiga härdaks läks ja ta nutma puhkes, nagu polnud seda sündinud mitmel-setmel aastal.
Mari, kelle uni oli viimaste sündmuste tõttu nagu linnul oksal, kuulis asemelt oma mehe kõnelust jumalaga. Ka tema meel läks härdaks ja ta nuttis sängis teki all. Aga viimaks ei suutnud ta enam vastu panna, tõusis asemelt, nagu ta oli, ja jäi sängisamba najale seisma, jäme linane särk seljas, lühike triibuline seelik selle peal. Ei ta julenud mehe juurde astuda, seisis ainult kõveras ja köökus sängisamba najal ja aitas temale laua äärde, püha piibli juurde nutta.
Mari mõtles, et ehk nõrkub Andrese süda ja ehk räägib ta temaga, Mariga, mõne sõna nõnda, nagu rääkis ta nende abielu algul. Lõpuks, Mari poleks tahtnudki rääkimist, ta oleks rahuldunud sellegagi, kui Andres korrakski lahkelt oleks tõstnud silmad tema poole ja vaadanud tema nutmist – sellest oleks tõepoolest küll olnud. Juba ainult selle eest oleks Mari Andresele öelnud, mis mõtted on Liisil Joosepi ja endaga.
Aga kõik läks teisiti, kui Mari lootnud. Tema nutuabi sängisamba najal oli asjata. Sest kui Andres teda nägi, sai ta endast kohe võitu, kuivatas silmad, pani piibli kinni ja ütles.
“Mis sinul viga? Mis sina tahad? Kas ka südaööl ei tohi üksi olla?”
Mari ei vastanud, nuttis ainult kõveras ja köökus sängisamba najal. Liisi suure saladuse oli ta hoopis unustanud. Veel siis, kui Andres juba tule kustutas ja sängi puges, ei liikunud Mari paigast. Ta ärkas alles, kui Andres talle ütles.
“No mis sa vahid seal, kui sa magama ei saa.”
Alles nüüd kobis Mari mehe kõrvale sängi, kus ta enam hommikuni silma kinni ei saanud.
Pinevad ja piinlikud päevad kestsid Vargamäel peaaegu kogu suve, sest Liisi ja Joosepi loo vari langes kõigi peale. Kõndis imelik aimdus inimeste südames, et rõõm polnud lahkunud mitte ainult isadest ja emadest, vaid ka vanematest lastest. Rõõm oli läinud nooremate laste südamesse, et hõisata, naerda ja lõõritada seal. Aga ta tegi seda “suurte ja vanade” salaja, sest need ei armastanud enam rõõmu.
Ei olnud enam Liisil ja Maretil lusti külla tantsima ja ringmängutama minna, sest kõik kohad olid hullu kõla täis. Nagu oleks keegi seisnud Vargamäe kõrgemal tipul vanade pedakate all ja kõvasti, kõvasti pasunat puhunud – nõnda kostis see, mis Vargamäel sündis, teistele soosaartele ja välimaa nurkadelegi. Liikus jällegi käest kätte ja suust suhu mingisugune inetu ja ropp laul poiste keskel. Aga seda laulu lugesid ka tüdrukud hea meelega (häbi pärast muidugi salaja), sest polnud tõsisemast ja otsekohesemat rõõmu, kui et ometi kord oma silmaga näha, kuidas Vargamäe tüdrukutele lausa puhast tõtt öeldakse. Tänini olid poisid ikka Vargamäe tüdrukute sabas, sest neil olid laulmiseks heledad hääled ning rääkimiseks ja naermiseks suud parajal kohal, aga mingu nüüd veel! Nüüd teavad kõik, mis loomad seal Vargamäel elavad. Nõnda siis tekkis Vargamäe murest ja pisaraist ümberkaudseil väljamägedel nii mõnigi lõhnav rõõmulill. See võis olla lohutuseks teistele ja vargamäelastele enestele nende raskeil päevil.
Ainuke, kes millestki ei hoolinud, oli Vargamäe noor Andres, sest see hakkas juba sedavõrd tugevaks saama, et ta hoolimatult võis igaühele vastu lõugu anda, kes tuli tema nina alla lorisema või oma roppu laulu jorisema. Tema’p seegi oli, kes Vargamäe Eespere heinamail, olgu metsas või jõe ääres, vahetevahel hõiskas ja huikas, muidu oleks siin valitsenud aina vaikus. Sest kui Liisi ja Maret teiste suvede eeskujul mõnikord tõstsidki oma lauluhäält, siis ometi nii tasa ja kurvalt, et see kuigi kaugele ei kostnud. Rõõmu kadumisega südamest kadus ka kumedus kurgust, heledus häälest ja ükski ei võinud kindlasti öelda, kas endine heledus veel kunagi Vargamäel kõlab või mitte. Krõõt oli millalgi siin oma häält helistanud, Oru Pearugi oli seda kuulnud, kui ta esimest korda piiriaeda lõhkus, et teisepere sigu oma rukkisse lasta, aga kus oli nüüd Krõõt oma häälega.
Eriti vaikseks muutus Mäel heinaaja lõpu poole, nagu kardetaks mingisugust rasket kõue või nagu varjataks mingit suurt saladust. Liisi ja Maret rääkisid ainult kahekesi veel, teiste juuresolekul muutusid nad nagu tummaks ja kurdiks. Aga rukkilõikuse päevil muutus äkki kõik elavaks ja kisa ning kära oli kogu Vargamäe täis. Ka saunarahvas sai sellest oma osa. Hakkas kõik sellest, et vana Andres Marilt tasakesi küsis.
“Kas sa oled meie Liisit tähele pand? Mis temaga õige on?”
“Olen ikka vaadand ja aru pidand, aga…” vastas Mari.
“Noh?” küsis Andres.
“Aga temalt endalt põle ikka veel julend küsida,” ütles Mari.
“Mis seal veel küsida,” sähvas Andres. “Ta ei saa ju änam õieti küürutadagi.”
Mari vaikis ja värises.
“Kutsu ta väljalt koju,” ütles Andres.
“Andres, ära tormiks saa,” palus Mari. “Mõtle, et ta niisuke, mõtle, et võib jumal teab mis juhtuda.”
“Mis siis veel võib juhtuda?” küsis Andres vastu. “Kõik läheb kuradile ja kõik käigu ka kuradile!”
“Kulla Andres,” rääkis Mari pisarsilmil, “ma ei julge Liisit koju kutsudagi, kui sa nõnda räägid.”
“Siis lähen kutsun ta ise, ükskõik,” karjus Andres.
“Mõtle ometi, vanamees, et meil omal olid needsamad päevad käes, kui me kahekesi õpetaja ette läksime,” rääkis Mari, hoides välisukse lingist kinni.
“Mis päevad?” küsis Andres.
“Ma kandsin ju Indrekut kolmat kuud rinna all,” ütles Mari.
“Kas siis meie elasime oma vanemate hoole all?” küsis Andres. “Meie olime ju täiskasvanud inimesed, muretsesime eneste eest ise. Ja mis oli õpetajal sellega tegemist?”
“Las Liisi läheb ka ja hakkab iseseisvalt elama, heidame tema peale armu, nagu heitis sel korral õpetaja meie peale,” rääkis Mari paluvalt, seistes ikka veel ukse juures, sest ta lootis, et ehk pääseb tütre kutsumisest.
“Kas tema minu peale armu on heit?” küsis Andres.
“Eks siis tema heida jälle oma laste peale armu,” vastas Mari.
“Lapsed!” hüüdis Andres. “Ussisugu tuleb sealt, mitte lapsed! Mine juba kord, ä’ä seisa seal ukse najal.”
“Issand jumal, halasta meie peale!” palus Mari härdalt, kui ta läks Liisit kutsuma, astudes ikka nagu samm edasi, kaks tagasi. Ta ei hüüdnud