ennemalt, samuti oli ka nüüd Vargamäe üleaedseil kõrtsiletiesine ehk ainus paik, kus nad teiste keskel kortli viina juures üksteisega vahetevahel mõne mehise sõna vahetasid. Sõnad olid enamasti küll kiskude ja konksudega, aga ometi olid nad sõnad. Aga seekord olid Pearu “ässad” Andrese “trumpidest” palju vängemad, kui nad kõrtsis sõnamängu sattusid. Jutt oli jõululaupäevasest koerte vemmeldamisest ning lugemisest ja laulmisest.
“Pühakiri teeb su südame uhkeks ja tigedaks,” ütles Pearu Andresele. “Mina jõuluõhtul ei lugend ja jätsin ka sinu koera peksmata.”
“Minu koer käis jõuluõhtul kirikus ja jättis sinu vorstid varastamata ning söömata,” vastas Andres. “Sa oleks pidand oma koera ka kiriku saatma, siis oleks tal karv selga, silm pähe ja kuulmine kõrva jäänd.”
“Minu koera asemel oleks võind sa ise kiriku minna, siis oleks mu koer samuti terveks jäänd, kuigi oleks söönd su jõuluvorstid puripuhtaks kõik ä’ä,” ütles Pearu.
“Minul põle vaja kiriku minna, ma võin koduski lugeda, aga sinu koer lugeda ei oska, tema mingu kiriku, küll ta siis kuuleb, mis seitsmes käsk ütleb: sina ei pea varastama,” vastas Andres.
“Aga kas sa seda käsku ei tunne, mis ütleb, et sina ei pea himustama oma ligimese koda?” küsis Pearu.
“Mis puutub see seia?” küsis Andres vastu.
“Soo, või mis puutub see seia,” osatas Pearu. “Mina küsin sinult selle jumalakoja kõrtsi leti ees: miks himustad sa oma ligimese koda?”
“Mis?!” hüüdis Andres. “Kelle koda olen mina himustand?”
“Minu,” vastas Pearu.
“Mina sinu, varesevihtleja koda?” küsis Andres iga sõna üksikult toonitades.
“Sina, könn, minu, varesevihtleja koda,” vastas Pearu niisama.
“Kallis üleaedne, jumal on su ühes sinu koeraga ogaraks teind,” ütles Andres põlastavalt.
“Miks su tütar siis minu poega magatab, kui sina minu koda ei himusta?” küsis Pearu nüüd.
“Mis jutt see on?” küsis Andres ärevalt vastu. “Minu tütar magatab sinu poega?”
“Sinu tütar minu poega,” kinnitas Pearu võidurõõmsalt, sest ta mõistis, et Andresel polnud asjast veel aimugi.
“Misuke tütar misukest poega?” päris Andres juhmilt, kel nagu silmis virvendama lõi.
“Liisi ikka Joosepit, kes kedagi siis muud,” seletas Pearu. “Joosep on ju tulevane Oru peremees, sellepärast.”
“Pearu,” ütles Andres nüüd ja kõik mõistsid ühes kõrtsmikuga, et Andrese hääles helises ähvardav tõde. “Pearu, kui sina täna minu tütre peale tühja lori a’ad, siis peksan ma su vaeseomaks, varem või hiljem, kui sa täna ei sure. Ja kuigi ma sellepärast peaks vangiroodu või Siberi minema, vaeseomaks peksan su siiski. Peksan su hullemaks, kui on su koer, peksan sind nõnda, et sa ei näe änam kummagi silmaga ega kuule kummagi kõrvaga. Karvad ajan sul keeva veega nagu tapetud nuumseal maha. Pea seda meeles.”
“Pea ise meeles,” vastas Pearu uhkesti ja julgelt. “Mind põle sul vaja peksta, sest mina su vorsta sööma ei tule. Sinul on verivorstid ja neid mina ei võta suu sissegi, a’avad mu nuusutades juba öökima. Aga sina vuata, kuda sa oma tütrega toime saad, et ta änam mu poega ei magataks ega temaga litsi ei lööks.”
Andres tahtis Pearu kallale tormata, aga see oli seda juba ammugi kartnud ja jõudis õigel ajal üle leti kõrtsmiku selja taha hüpata, kuhu talle viinaklaas ühes viinaga näkku lendas.
“Tule välja!” karjus Andres. “Tule lagedale, kui mees oled! Ma sulle näitan, kudas minu tütar sinu poega magatab, kudas ta temaga litsi lööb. Sinu, sita poeg ei jäksagi minu tütrega magada.”
“Ega ta ehk muidu küll jäksa, aga kui tütar ise kangesti tahab…” rääkis Pearu.
Vähe puudus, et Andres oleks üle leti talle kallale karanud.
“Seda ma sulle ei kingi!” karjus ta tulises vihas.
“Aga kui mul õigus on?” küsis Pearu.
“Jah, kui Pearul õigus on, kas ta siis tohib leti tagant välja tulla?” küsis kõrtsmik.
“Siis löön ma oma tütre maha või peksan ta õueväravast välja,” ütles Andres.
“Löödki siis oma tütre maha, mitte minu,” ütles nüüd Pearu ja puges leti tagant välja, sest Andres oli viimaseid sõnu öeldes jalapealt ümber pöördunud ja kõrtsist välja läinud.
Pikk ja vilets kodutee, mida mööda hobune vankrit logistades pikkamisi ronis, andis Andresele aega rahustuda ja asja üle järele mõelda. Vähene viinaaur oli peast nagu peoga võetud. Seal olid veel ainult Pearu ilged sõnad ning mõtted ja südames tundmused, mis nende mõjul tekkinud.
Andresel polnud uneski pähe tulnud, et tema tütardel või poegadel võiks tegemist olla Pearu poegade ja tütardega. Aga nüüd on see asi äkki käes, ilma et temal oleks olnud asjast vähematki aimu. See oli nii kuulmata hull, et ta Andresele pähegi ei tahtnud mahtuda, kui ta üksinda logistas kodu poole sõita. Kõrtsis viinaklaasi juures, teiste keskel, sai ta sellest veel kuidagi aru, aga siin väljas teel ütles mõistus üles. Lihtsalt naeruväärsena tundus, mis Pearu kõrtsis lobas.
Aga just sel silmapilgul, kui lugu kõige võimatumana näis, tuli Andresel meelde, et Pearu oli rääkinud tema koja himustamisest, ning nüüd sündis Andrese peaajus väike võnks, nagu oleks hiljutine viinaaur uuesti sinna tõusnud. Mis oleks, kui Liisi siiski Joosepile läheks ja kui sünniks see, millest rääkis Pearu: kui ta saaks nõnda Oru perenaiseks? On see sootuks võimata? Kas Pearu ei anna siis kohta Joosepile, kui ta võtaks omale naiseks Liisi? Annab ta ehk siis koha Karlale? Aga kui see tahaks korraga Maretit Oru perenaiseks? Kas ta siis ka Karla kohast ilma jätab? Annab ehk siis koha Juljusele? Aga Andresel on ju veel tütreid: Liine, Tiiu, Kadri. Mis siis, kui üks neist Juljuse saaks? Kui iga Pearu poja tarvis on Andresel tütar ja iga Pearu tütre tarvis poeg koduväiks, missugusele pojale või tütrele annab ta siis koha? Või jätab ta kõik oma lapsed kohast ilma, kui nad end seovad Andrese lastega? Ei, pagan võtku, nii kaugele ei lähe ta ometi mitte! Kellegile annab ta lõpuks ometi koha, kui mitte pojale, siis tütrele.
Andrese meel läks peaaegu rõõmsaks. Taevas oleksid löönud vehklema nagu virmalised. Issand jumal, kui see oleks tema armunõu, et Andres oma laste kaudu võidaks kogu Vargamäe! Jah, siis ei tahaks ta mitte vastu seista, kui tema tütred lähevad Pearu poegadele või tema pojad võtavad Pearu tütred. Tema veri tuksuks siis Vargamäe elusoontes, tema liha kõnniks siis Vargamäe nurmedel ja niitudel. Midagi poleks ilmas ilusam kui see, seda tunneb Andres nii selgesti üksinda vankris istudes, kuna aga rattad uuristavad sügavaid ja auklisi roopaid.
Kodus ei teinud Andres asjaga uisapäisa algust, vaid talitas tasa ja targu. Tegi juttu kõigepealt Mariga. Aga see ütles alguses, et tema asjast midagi pole kuulnud. Viimaks andis nõnda palju järele, et arvas, tema olevat ka ikka midagi nagu tähele pannud. Kaugemale Andres ei jõudnud. Polnud parata, pidi Liisi enda käsile võtma. Mari hoiatuse tõttu oli see ette valmistatud. Aga tema arvas, et kui asi juba kord isa kõrvu puutunud, siis on mõtteta veel salata, ning ütles sellepärast kõik.
“Ja sa arvad, et mina lasen sinu või kellegi teise oma lastest Oru Joosepile minna, kui ta kohta ei saa?” ütles Andres lõpuks.
“Mitte et ta ei saa, vaid ei taha Oru kohta,” ütles Liisi.
“Ükskõik kas ei taha või ei saa, Oru kohast on ta ikkagi ilma ja see on peaasi,” seletas Andres.
“Aga mina ei taha Oru perenaiseks saada,” ütles nüüd Liisi.
“Mis sa siis selle Joosepile otsid, kui sa Oru perenaiseks ei taha saada?” küsis isa.
“Ega siis Oru üksi koht ilmas ole,” vastas tütar.
“Oru on Vargamäel ainuke koht peale meie,” ütles isa, “ja kui ei sina ega Joosep Oru