kui pojal,” ütles Liisi.
“Ma olin ju toas,” vabandas poiss.
“Aga miks sa siis olid toas,” ütles tüdruk etteheitvalt. “Niisukese õhtuga toas!”
“Tead, mis isa veel ütles,” rääkis Joosep.
“Noh?” jäi tüdruk uudishimulikult ootama.
“Sul olla niisama hele hääl nagu su kadund emal, Krõõdal. Isa räägib alati sinu ema heledast häälest. Kas mäletad, kudas ta sinu ema matuksel nuttis? Mina mäletan seda selgesti.”
Aga Liisi ei mäletanud seda. Võib-olla polnud ta seda tähelegi pannud, sest sel päeval nutsid paljud, nutsid kõik.
Kui Joosepil varrusai söödud, astus ta neiu juurde, kes ikka veel lilli noppis.
“Kas said sellest ka midagi?” küsis Liisi ja punastas ise millegipärast.
“Küllap sain,” vastas poiss ja lisas naerdes juurde: “Aga oleks veel taht, nii hea oli.”
“Maiasmokk niisuke,” vastas tüdruk, kuna ta ise kahetses, miks ta rohkem polnud toonud. “Teine kord toon rohkem,” lisas ta juurde. “Teine kord saad niipalju kui tahad.”
Nõnda kinnitas Liisi Joosepile, kui ta tema kaudu laskis Oru rahval endi varrusaia maitsta. See oli praegu ainuke võimalus ja Liisi tundis, et tema on kohustatud seda ainukest võimalust tarvitama. Muidu oleksid naaberrahvad teineteisele hoopis võõraks jäänud, sest kohtukäimine võttis juba kevadel vara hoogu ja kiuslemised olid igapäevased asjad. Pearu paisutas mitmes kohas korraga vett ja piiriaedu lõhkus ning soosilda tegi ta nõnda, et ta isegi selle käes kannatas ja üleaedset kirus, miks ta tema tõttu küll niisuguseid meeletuid asju peab tegema. Ometi pidi ta selle risti enda peale võtma ja alistunult kandma, sest naabrit ei võinud ju kuidagi ilma vingerpussita jätta.
Harilikult oli ikka nõnda, et naabrid vingerpussitasid ja kulutasid kohtu uksi ainult suvel, tänavu oli aga tegemist ka südatalvelgi. Selleks andsid põhjust paar erilist asja. Esimesena võiks ehk nimetada seda, et sügisel oli Pearu esimene poeg kroonuteenistusest pääsnud ja seda pidas Andres naabri nükkeks, liiatigi veel, et see ise kõrtsis purjus peaga hooples, tema poeg saanud kroonust sellepärast vabaks, et tema lasknud tohtril talle sinna kohta kaks ihuavaust teha, kus teistel meestel on ikka üks. See Pearu arvatav nüke ärritas Andrest. Peaaegu tahtis ta tema pärast oma jumalaga rääkima minna, nagu oli ta kord rääkinud sellest, et miks Pearul on esimesed lapsed pojad, temal aga tütred. Andrese arvates oli Pearu kirjutaja ja talitajaga tingimata “sahker-mahker” teinud ja nende läbi ülemalegi poole “pistnud”.
Aga tõepoolest polnud Pearu “sahker-mahker” teinud, vaid Joosep ise, ja mitte kirjutaja ega talitajaga, vaid Andrese enda vanema tütre Liisiga, kes oli nõu andnud liisku võtta oma, s.t pahema käega. Sellest nükkest ei teadnud keegi midagi, ei ametlikud ega eraisikud, see seisis ainult Joosepi ja Liisi eneste teada. Ometi aitas ta niipalju, kui neil tarvis: mehi oli tänavu palju ja Joosep võttis numbri nii kaugele, et jäi ühes kolmanda kergituse meestega koju “utsinasse” ehk “kopli peale”. Joosepil oli väga hea meel, et ta Liisi nõuannet tähele pannes kogu komisjonile vingerpussi mänginud, ja Liisil oli hea meel, et ta Joosepile niisugust vingerpussilist nõu andnud.
Muidugi, sellest kõigest poleks võinud naabrite vahel mingit taliprotsessi tõusta, vaid see võis ainult kaudselt asja protsessini juhtida. Sest poleks Joosep kroonust pääsnud, siis poleks ehk Liisi ühes teistega jõululaupäeval kiriku läinud ja asi oleks nõnda võinud teise pöörde võtta. Aga nüüd oli see kallis õhtu Vargamäel haruldaselt pidulik, sest polnud enam võõraid palgalisi kummagis peres, vaid aina kõik omad lapsed.
Mäel tõid poisid juba varakult õled sisse – eeskambri soojamüüri äärde ja kõik noored valmistusid kiriku minema, sest ilm oli ilus ja pehme, hoia hobuohje kas või paljakäsi. Ja ei olnud Vargamäel midagi veetlevamat kui rakendada hobused jõuluõhtul pikkade regede ette, mis valgeid õlgi täis, õlekubu istekski, laduda lapsi peale niipalju, kui mahub, ja niipalju, kui hobune veab – sest selleks jatkus lapsi Vargamäel – ja siis minna mäelt alla ikka sinnapoole, kus helisevad talvises karges õhus kumedad kellad üle soode ja rabade, üle väljamägede ja hoonete, üle soosaarte ja nende metsatukkade, mis lumekatte all vastu ei helise, vaid pisut ainult mütsuvad, nagu löödaks raske asjaga kuhugi pehmesse paika.
Tänavu sõideti Eesperest kahe hobuse ja reega ning sõitjaiks olid vanuse järele: Liisi, Maret, Andres, Indrek, Ants ja Liine. Tiiu ja Kadri pidid koju jääma – isale ja emale appi ahju kütma ja vorste kerisele panema, sest ei võidud ju ometi toad sellepärast ilma magusa haisuta ja kõrvad meelitava särinate jääda, et kõik tahtsid minna lähedalt kuulama kirikukelli. Nõnda seletas Mari kahele väiksele nende kojujäämist jõuluõhtul.
Suuremad aga asusid regedele – Liisi, Andres ja Liine ühele, Maret, Indrek ja Ants teisele ja esimeste regi sõitis noore hobusega ees, teistel polnud muud, kui las vana mära lõikab noorele järele, nii et polnud teda vaja sundida ega juhtida. Liinele ja Antsule aeti isa ja ema suured kasukad selga ja nende raskuse all istusid nad regedel nagu kägarad. Aga sest polnud midagi, hea oli ikkagi sõita ja nad asetati keset rege suuremate vahele, et nad pimedas kogemata ühes kasukatega ei kaoks. Kiriku juures pugesid nad putukatena oma raskest kestast välja ja läksid kirikusse – võimalikult altarile lähemale, et näeks ligidalt jõulupuud ja tunneks põlevate küünalde magusat lõhna.
Liine oli täna esimest korda kirikus ja temal oli siin niipalju vahtida, et ta ainustki sõna õpetaja suust tähele ei pannud, isegi siis mitte, kui ta üksisilmi tema suu küljes rippus. Oreli mängima hakates püüdis ta oma silmi koori poole pöörata, aga ei saanud – nii paksult oli ema talle kodus mitmesuguseid ritikuid-rätikuid ümber sidunud. Katsus kogu keha pöörata, aga kirik oli sedavõrd täis kiilutud, et seisti kui silgud tünnis. Nõnda ehk oleks pidanudki ta kuni lõpuni seisma, ilma et oleks näinud orelit ja selle kõrval seisvat suure häälega meest, kes laulis, nagu puhuks ta karjapasunat. Õnneks oli Liisi tema kõrval ja Liisi kõrval Oru Joosep, et Liisiga ühest raamatust jõuluõhtul laulda, ning Joosep see oligi, kes Liinele parajal ajal appi sai, nii et ta nägi orelit ja kõik. Selle-eest poleks aga Joosepi oma väike vend mitte kui midagi näinud, sest Joosep oli tema Liisi pärast sootuks unustanud. Kuid temale sai appi Liisi ja nõnda maitses ka Joosepi väike vend õiget jõulurõõmu.
Vahtis Liine niipalju kui vahtis, aga miski ei pannud teda nõnda imestama kui altari ees seisev kuusk, üleni küünlaid täis. Kuidas oli küll nii suur puu kirikusse saadud ja kuidas oli ta siin püsti aetud? Küünalde panemine oli juba kergem töö, sest seda võisid teha väikesed poisid, kes selleks ronisid kuuse otsa. Jah, seda oleks võinud teha nende Ants ja Indrekki, ehk küll viimane tahtis juba liig suur olla. Aga nii suurt kuuske kiriku tuua ja ta sinna püsti panna, seda ei suutnud Ants ja Indrek kahekesigi. Võib-olla said ehk Andres ja isa niisuguse kuuse vastu, nemad ehk kahekesi küll, aga teised mitte.
Neist oma painajalikest mõtteist rääkis Liine pärast ka Antsule. Aga sel oli pisut teistsugused arvamused, sest ta ütles.
“Oh, mis see tänavune kuusk põlnd midagi, ükskord enne oli palju suurem!”
“Veel suurem?” imestas Liine. “Kui suur? Nagu Jõessaare kõige suuremad?”
“Nii suur jüst mitte,” ütles Ants, “nii suurt kuuske põlegi mujal kui see kõige suurem seal.”
“Kas seda saaks kiriku viia?” küsis Liine.
“See ei mahu ju,” vastas Ants.
“Aga kui teeks niisuguse kiriku, et mahuks, kas siis saaks?”
“Ei, seda Jõessaare suurt ei saa keegi kiriku.”
“Andres ega isa ega keegi?”
“Mitte keegi! See meie kuusk on nii suur, et ei keegi,” kinnitas Ants.
“Ja küünlaid ei saaks ka külge?”
“Küünlad ehk saaks, kui otsa roniks.”
“Kui õige paneks niisukesele küünlad külge!” unistas Liine. “Paneks külge ja pistaks kõik korraga põlema. Paneks