temale sellest rääkida,” arvas ka Ants.
Aga kui poisid alles nõnda rääkisid, hakkas suure kase poolt Riia kisa kostma: kassihaud olevat lahti kraabitud ja Milli ise läinud. Poisid hüüdsid Riia viimaks oma tule äärde, kuna nad enne seda risu ja tooreid kuuseoksi sinna peale ladusid, et kass ei paistaks. Kui Riia poiste juurde jõudis, kurdeti üheskoos kassi kadu ja kohendati tuld.
“Mis hais see vahetevahel suitsuga ninasse tuleb?” küsis Riia.
“Mina ei tunne miskit haisu,” ütles Indrek.
“Mina ka mitte,” kinnitas Ants ja vaatas ise Indrekule otsa.
“Aga mina tunnen,” ütles Riia. Ja pisut alla tuule minnes, kuhu suits paremini peale käis, ütles ta poistele: “Noh, tulge seia ja nuusutage, küll te siis tunnete.”
Poisid läksid Riia juurde ja nuusutasid ühes temaga, aga ikkagi ei tundnud nad midagi, mitte midagi.
“See on kuuseoksa hais,” ütles Indrek uusi oksi tulle pannes.
“Jääh, kuuseokstel siis niisuke hais,” vastas Riia uskmatult.
Et teist juttu teha, ütles Indrek.
“Ega mul nüüd änam maksagi risti teha.”
“Ei änam, Milli on ju ära viidud,” ütles Riia nukralt, aga sugugi mitte enam nõnda, nagu rääkis ta eile. “Küllap see on Muska töö, kes muu sinna teadis minna.”
“Siis viskan ma risti tulde,” ütles Indrek ja võttis poolvalmis ristipuu maast.
“Ah sa juba hakkasid tegema,” imestas Riia. “Anna ma vaatan.”
Indrek andis ristipuu tüdruku kätte. See vaatas ja ütles.
“Kui ilus! Milli ise põlndki nii ilus ühti, ema ütles seda ja teised ütlesid ka,” rääkis Riia.
Nüüd ütles Indrek midagi, millele polnud ette valmistatud ei teised ega ta isegi õieti. Nõnda tahtis ta juba ammugi rääkida, aga ikka ei leidnud ta parajat silmapilku. Kas nüüdki see oli tulnud, ei teadnud ta, vaid ta ütles ainult, et ometi kord öeldud oleks: “Ja linnupojad sõi ta ka pesast ära.”
Indrek ütles seda üsna lihtsalt ja rahulikult, nagu polekski jutt Riia Millist.
“Ei söönd ühtigi, tema ei söönd,” vaidles Riia ärevalt vastu.
“Sõi küll,” ütles Indrek. “Ma olin mätaste vahel kõhuli maas, kui sa küürakil piirikraavi kalda äärde tulid ja seal põõsa tagant piilusid. Alles pärast tõusid kraavikaldal püsti, kui nägid, et kedagi ei olnd. Siis kuulasid sa meie karja kellu, aga need ei kostnud, sest kellad olid sammalt täis. Pärast võtsid Milli sülle, hüppasid temaga üle kraavi ja viisid ta minu jõhvilinnupesa kallale. Ise kükitasid juures, kui Milli poegi sõi. Salga või ära salga, aga ma nägin kõik.”
Ants ja Riia vahtisid ammuli suul Indrekule otsa.
“Sina valetad!” karjus Riia ja hakkas nutma, nagu oleks talle mõni teab kui valusasti haiget tehtud.
“Ei valeta,” vastas Indrek. “Vanad linnud karjusid nii haledasti, kui Milli nende poegi näsis ja sina ise juures vahti pidasid.”
Riia seisis tule ääres ja ei saanud silmi maast. Äkki aga pöördus ta ümber, pistis jooksu ja karjus.
“Valetad, valetad, valetad! Midagi ei näind sa, räägid muidu!”
“Miks sa siis jooksu pistad, kui ma valetan?” hüüdis Indrek talle vastu. “Kes see valet kardab!”
Riia ei vastanud enam.
“Tule tagasi!” hüüdis Indrek talle veel. “Tule oma kassi põletama. See oli sinu Milli hais, mis sa siin tundsid!”
“Valetad!” hüüdis Riia nüüd jällegi.
“Ei valeta,” vastas Indrek. “Tule nuusuta uuesti ja vaata oma silmaga, kui tahad.”
Aga Riia ei tulnud enam Indreku ja Antsu juurde, ei sel ega teistel päevadel. Ainult poiste äraolekul käis ta Jõessaares nende tuleaset kepiga torkimas. Leides siit kondid, uskus ta, et poisid Milli ära põletasid. Miks nad seda teinud, see jäi talle üsna arusaamatuks ja nõnda ei andnud ta neile nende tegu kunagi andeks.
Indrek aga magas järgmisel ööl õndsa und. Ei nägemusi ega hääli, ei higi ega hirmuvärinaid kehal, kõik oli vaikne ja rahulik, nagu oleks emarüpp peapadjaks. Kui ta hommikul äratati, lausus ta endamisi: “Näe, mis hea, et ma talle kõik ütlesin. Las ta teab. Kassiniru pärast hakka öösel veel halba und nägema.”
XXXIV
Vargamäel elati nüüd juba aastate kaupa nõnda, et isegi joodud peeti ilma naaberrahvata. Nõnda olid Mäel ristitud Tiiu ja Kadri ning Orul viimane poeg Jüri. Igas talus elati täiesti omaette, nagu poleks teist talu ühisel väljamäel olemaski. Vanad olid selle seisukorraga ammust ajast harjunud. Sauna-Madiski leidis selle eluolu päris loomulikuna. Naljatades ütles ta vahel.
“Ah, mis sest naabrist nüüd, ehk olgu siis et leivakõrvasest puudu tuleb.”
Leivakõrvase all mõistis ta tülitsemist, mis aega hoopsamalt kulutas. Jootude ajal läks aeg muidugi ruttu, nõnda polnud siin ei Andresel ega Pearul “leivakõrvast” vaja. Sellepärast oleks võinud vanade pärast joodud mööduda, ilma et naaberrahvas sedagi oleks teada saanud, mis seal söödi ja joodi. Aga noored mõtlesid ja tahtsid teisiti. Pisut või palju, aga ikkagi pidi Oru rahvas Mäe pidudest kuidagi osa saama. Tiiu varrude ajal viisid Eespere karjapoisid Tagapere omadele endi titesaia ja jooki “katsta”. Kadri varrudest osasaamine pidi Oru rahval peaaegu päriselt äpardama, sest Indrek ja Ants olid sel ajal Oru Riiaga kassi põletamise pärast raskesti väntas. Aga nüüd astus Liisi otsustava sammu, sest tema pistis oma hea saiakäänaka põue ja läks välja alla lilli korjama. Seal sattus ta lauluhoosse, sest lilli noppides mõtles ta Oru Joosepi peale. Joosep ise poleks ehk Liisi laulu kuulnudki, kuid jumal tahtis, et vana Pearu, kel head kõrvad kuulmiseks, sel ajal juhtus väljas olema. Kui see tuppa läks, ütles ta.
“Küll on neil Mäe tüdrukutel õige heledad jaaled! Va kadund Krõet on oma kõri neile and, sel oli ka nii hele jaal, kui ta vahel sigu kutsus. Kuulasin paergu väljas – kõik kohad aina rõkkavad, nõnda heledasti laulab teine välja all.”
Neist isa sõnust oli küll, et ka Joosep välja läks Mäe tüdruku heledat häält kuulama. Aga pisut kauaks jäi ta sinna, seda panid kõik tähele.
Tõepoolest aga oli lugu nõnda, et Joosepil polnud üldse aega kuulatada, vaid niipea kui ta tundis Liisi hääle, tuli talle nagu sada paari jalgu alla, mis ladusid põllupeenart välja äärde, ometi mitte sinnapoole külge, kus laulis Liisi, vaid otse vastupidisele. Aga jõudes lepiku varju, kus teda enam ei võidud näha, ei Orult ega Mäelt, jooksis ta mööda välja äärt edasi, et teha ring ümber välja otsa ja jõuda laulja juurde.
Sel silmapilgul, kus Joosep pärale jõudis, hammustas Liisi parajasti saiakäänaka otsast, nagu oleks ta selle ainult iseendale söömiseks kaasa võtnud. Aga Joosepit nähes ütles ta kohe.
“Tahad ka meie varrusaia katsta? Aga mitte minu hambajälgi, siis lähme riidu.”
Nende sõnadega ulatas ta saiapala Joosepile.
“Kui riidu, siis riidu,” ütles poiss ja hammustas otseteed tüdruku hambajälgedesse.
“On hea,” küsis Liisi.
“On küll,” kiitis Joosep.
“Minu oma sõtkutud, muna ja võid sees,” seletas Liisi ja tegi ka ise hammustama, näksides aga tõepoolest ainult hiire viisil, et nõnda Joosepile rohkem jatkuks.
“Säh, hammusta veel,” käskis Liisi poissi, kui selle suu hakkas tühjaks saama. “Söö kohe!”
“Söö ka ise,” käskis poiss vastu.
“Eks mina saa teda muidugi,” vastas tüdruk.
Seda mõistis ka Joosep ja sellepärast vajutas ta hambad ikka julgemalt