ei pääseks, ja kui Indrek tundi kaks kupulehtede vahel õngekorki vahib, valutab tal süda veel kaua aega pärast seda, valutab ööselgi, nii et magusa valu pärast ei saa õieti magada. Aina tunned, nagu nokiks mõni särg või ahven õnge kallal ja õngekork omakorda sinu südame nurga kallal.
Antsul on hirmus igav üksinda loomi tõrjuda, nii igav, et isegi Muska tema juurest plehku pistab jõe äärde. Seal on nii huvitav paterdada ja solistada ning isegi läbi jõe ujuda, et vaadata, kuidas elatakse teisel kaldal kõrges rohus. Peaaegu nutusel häälel hüüab Ants jõe poole.
“Indrek, tule ära! Ega nad täna änam hakka!”
Aga Indrek vastab ikka.
“Oota veel natuke, varsti tõmman ta, sindri, välja!”
Ja ta seab õnge otsas ussi ning sülitab sellele peale, nagu Matu õpetanud, solistab ridvaotsaga vett ja viskab siis jällegi ühe looma katseks sisse. Aga kui Ants karjub ikka sagedamalt ja kui ta lõpuks muud ei teegi, vaid aina karjub, tundes end kõige viletsama olevusena ilmas, siis viimaks ei jää Indrekul muud nõu, kui peab jõe äärest ära tulema.
“Just pidi teine võtma, aga sina ei läbe ju oodata,” ütleb ta Antsule.
“Ma ütlen emale, kui sa veel lähed,” ähvardab Ants.
“Mis sa siis sellepärast kohe emale,” räägib Indrek lepitavalt. “Tahad, mine sina homme, kui ilus ilm juhtub.”
“Sinu õngega või?” küsib Ants ja jätab endise kaebliku tooni.
“Sul omal ei ole ju,” vastab Indrek.
“Ja sina jääd seia loomade ette?” pärib Ants edasi.
“Mina ise jään loomade ette,” vastab Indrek.
“Siis ma küll emale ei ütle,” kinnitab nüüd Ants.
Aga järgmisel hommikul on Indrekul kümme ettekäänet, miks täna ikkagi tema peab õngitsema minema, mitte aga Ants, kes lõpuks jällegi sellega lepib, et ta loomi jääb tõrjuma. Ainult ühest tingimusest peab ta veel kinni: täna ei tohi Indrek enam nii kauaks jääda, mida see ka lubab, ilma et ta oma lubamist suudaks pidada. Alles mitme päeva pärast jõutakse sinnamaale, et Ants enam miski hinna eest loomade juurde ei jää. Teda ei rahulda enam muu kui aga õngitsemine. Nüüd muidugi pole Indrekul enam parata, vaid ta peab alla heitma. Aga Antsule nähtavasti ei pakugi õngitsemine nii suurt lõbu kui Indrekule, sest tunni poolteise pärast tuleb ta peaaegu pettunud näoga jõelt ja ütleb siunates: “Ei hakka teised, sindred, näkivad muidu niisama. Viidika-saadanad teevad ju õngeotsa enne paljaks, kui ta põhja saab.”
“Sa ei oska püüda. See on see asi,” vastab Indrek elutargalt ja tuletab seda ahvenat või särge meelde, kelle ta paar nädalat tagasi välja tõmbas. “Õngitsemine on suur kunts, temal on oma sõnad ja kõik, Matu teadis.”
“Kas sina tahaks kalameheks saada?” küsib Ants.
“Kalameheks? Miks mitte?” vastab Indrek. “Kui mind kord tööle pannakse, siis lähen ma iga pühapäev kalale, aga kiriku mitte ilmaski. Ainult seisan jõe ääres ja tõstan särgi ja ahvenaid välja – päevad otsa, hommiku vara lähen, õhtu hilja tulen. Enne päevatõusu olen jõe ääres ja kukun neid seal välja loopima. Lähen mööda jõe äärt kaugele, kaugele, seal on palju kala. Matu rääkis, kus neid hästi on, põle muud kui aina vinna, ainult hoia, et õngeritv ei ripata, siis on õng läind, ühes kalapatakaga. Matu käind kord seal kaugel, toond hobusepeakotitäie, kõik tublid unnaneelud või veel suuremad, puha ahvenad.”
“Võta mind ka sinna kaasa, kui lähed,” ütleb Ants.
“Esteks lähen üksi, vaatan, kus see koht on, pärast läheme kahekesi, võtame õnged ja head kotid kaasa, et oleks, kuhu panna. Kes neid seal jõuab vitsavääti ajada,” seletas Indrek. “Aga siis peame tingimata enne päevatõusu ära minema, muidu jääme hiljaks.”
“Muidu jääme hiljaks,” kordas ka Ants, kel tekkis nagu Indrekulgi imeline unistus silmi ja ootus näoilmesse selle tundmata ja kauge koha pärast, kus pidi olema kalu, nii et tõsta või peaaegu kartulikorviga. Ainuke häda: millal tuleb küll see päev, et sinna saab! Andresel oleks nüüd pühapäeviti aega küll, sest tema on ju tööpoiss, aga teda kalad ei huvita. Tema läheb ennem kiriku või muidu külla, kus võib teiste poistega rammu katsuda: see meeldib jälle temale.
Orul käis sel ajal karjas Riia: madal ja matsakas plika, silmad teisel kui haljad teraskillud, pilk pisut altkulmu ja valkjad salgud alati silme ees.
Temal oli kallis kass, nii kallis, et ta teda alati metsas kaasas kandis, mõnikord teise leivakottigi pistis, silgu- ja võikarpide ning piimapudeli juurde, kui leivakannikas juba otsa oli saanud. Miks Riia seda kassi kalliks pidas, sellest ei saanud ei Indrek ega Ants aru, oli ju Milli tokerja karvaga, kõhn, peene kaelaga, nurgelise peaga, kondise kehaga ja peaaegu karvadeta sabaga – ühesõnaga, täielik solgutatud kass. Ei aidanud midagi, et Riia temale kõik oma paremad suutäied söötis, kass jäi, nagu oli, niruks.
Indrek vihkas seda kassi nagu oma kurjemat vaenlast, miks? seda ta ei teadnud. Aga igakord, kui ta tahtis Riiaga juttu ajada ja kui kass siis nende vahele ronis ja Riia ta sülle võttis ja silitas, oleks Indrek ta hea meelega tütarlapse käest kahmanud ja otseteed Muska lõugu visanud, kes oli kasside rappimise peale väga maias, sest ussid ja kassid olid Muska eriala siin ajalikus elus. Üks sündmus aga ajas Indreku viha kassi vastu sinnamaale, et ta paratamata küsimuseni jõudis: kas Riia kass või tema, Indrek? Teist pääseteed enam ei olnud.
Indrek leidis nimelt piirikraavi äärest karjalinnu pesa. Seda lindu armastas ta üle kõige, sest tal oli nii ilus kollane kõhualune, pikk saba ja õrn hääl. Ikka uik ja uik, uik ja uik ning ise kõigutab oma pikka saba kusagil puuladval, nii et rütmilisse hällimisse satub kogu keha.
Seda pesa näitas Indrek ka Riiale, kuid ainult eemalt, et emalindu pesalt mitte hirmutada. Pesa seisis seni puutumata, kui munadest said pojad – nõrgukesed pika, peene kaela, suure suu ja peaga loomakesed, kes ajasid oma noka pärani lahti, kui ligi minna. Mõne päeva pärast leidis Indrek pesa tühjana – pojad olid läinud. Koer ei võinud neid süüa, sest tema kraabib harilikult ikka pesa käpaga pahempidi, aga siin oli pesa korras. Võis oletada, et ehk juhtus mõni uss pesasse, tema saab juba udusulis linnupoegade allakugistamisega toime, Indrek teab seda, sest ta nägi kord, mis ta tegi hiirega.
Indrek kutsus Muska pesa juurde ja laskis temal nuusutada, aga see omandas kohe niisuguse tegumoe, et ussist ei või siin juttugi olla. Muska hakkas jälgi ajama, nagu otsiks ta kedagi neljajalgist. Kraavikaldale minnes leidis Indrek siit palja jala jäljed: keegi oli üle kraavi hüpanud. Ka Muska hüppas nuuskides üle kraavi. Indrek arutas, et kas ehk need jalajäljed linnupesa hävitamisega ühenduses ei seisa. Veel polnud ta mingile otsusele jõudnud, kui Muska Oru maa peal haukuma hakkas, nagu hauguks ta kassi või orava peale, kes puus. Nüüd hüppas ka Indrek üle kraavi ja läks Muskale järele. See seisis männi all ja vahtis ülespoole: männi ladvas istus Riia Milli.
Nüüd oli Indrekul kõik korraga selge: Milli oligi linnupesa söönud. Kraavikaldas leiduvad jäljed olid vististi Riia omad ja tema pidi seega ise kassi linnupesa kallale tooma, sest kuidas muidu oleks osanud kass tema leida. Kuna Indrek nõnda männi all endamisi arutas, hakkas Riia hääl kostma: ta kutsus oma kallist kassi, nagu ta seda ikka tegi, kui see metsas kaotsi läks. Muska haukumist kuuldes arvas ta kohe, et Milli hädasse on jäänud, ja tuli vaatama. Nõnda sai Indrek temaga männi all kokku.
“Keela Muska ära, muidu ei tule Milli alla,” ütles Riia Indrekule.
“Aga Milli on minu karjalinnupesast pojad nahka pand,” vastas Indrek.
“See ei ole õige,” vaidles Riia vastu. “Milli ei söögi linnupoegi.”
“Aga näe, sööb jälle,” kinnitas Indrek. “Muska tuli talle pesa juurest mööda haisu järele.”
“Muska ei tunne õieti haisu.”
“Või Muska ei tunne õieti kassi haisu,” imestas Indrek. “Ä’ä selle eest muretse, küllap tema juba tunneb.”
“Aga