puhteni või pühapäeva õhtupoolikul, helises ka Liisi ja Mareti laul või naer, kargles nende jalg, kas või üürikesekski, kui rohkem polnud võimalik. Ja võimalust selleks oli sagedasti väga vähe.
Juba Krõõda surm oli Vargamäe Andrese hingele teatud sünguse pitseri vajutanud ja pärastised sündmused aina süvendasid seda mõju. Lohutust polnud aga kusagilt leida. Mida ta alguses lootnud Marilt, see jäi tulemata, sest Jussi surm vaevas selle hinge. Ei jäänud Andresel muud üle, kui pöördus ikka sagedamini pühakirja lugemisele. Isegi Pearuga kohtukäimine lükkas teda nagu piibli poole. Kuna ta ilmas ei leidnud otsitavat õigust, siis pidi seda andma vähemalt tulevane elu. Seal pidi Andrese õigus särama kui päike.
Aga oli veel teine põhjus piibli juurde pöördumiseks: kahtlus. Andres kahtles mõnikord oma õiguses, oma õiguse mõistmises. Ja õigusest õiget arusaamist läks ta jumalalt nõudma, tema püha sõna pidi Andrese vaimu valgustama. Valgustaski. Andres mõistis ikka selgemalt, et temal on õigus, mitte Pearul. Aga kui ta ometi oma õigust ei suutnud Pearu vastu maksma panna, siis kippus talle mõnikord peaaegu meeleheide peale. Mis aitas tema piibli lugemine ja vaimuvalgus, kui Pearu elas oma pimeduses sama hästi, pareminigi? Kas tõesti on see õige, et ilmas valitsevad mitte valgustatud, vaid pimedad? Aga milleks siis see pühakiri ja vaimuvalgustus.
Oli aegu, kus Andrest tabas üks nurjaminek teise järele. Siis ei leidnud ta rahu öösel ega päeval. Nii mõnigi kord tundis Mari ta öösel asemel ärgates vajaka: lamp põles laual ja Andres istus laua ääres piiblit lugedes. Nõnda kõneles ta oma jumalaga, sest kellegi teisega polnud tal seda teha: ta tundis enese ilmas üksildasena, olid ju lapsed alles noored, naine aga hingeliselt võõras. Oma jumalaga kõneledes sai Andrese meel nii mõnigi kord härdaks – Mari kuulis ta tasakesti nutvat. Niisuguseil korril oleks Mari nii hea meelega tahtnud oma mehe juures olla, temale lähedal seista, tema härdusest osa võtta.
Öine jumalaga kõnelemine tegi Andrese noorte rõõmudele, lõbudele ja naljadele ikka võõramaks. Selle tõttu tekkis Vargamäel mingisugune ümberpöördud maailm: seni kui askeldati siin palgalistega, käisid siin pidutsemas, tantsimas ja ringmänglemas võõrad, aga kui hakkasid kiljuda ja karelda tahtma juba omad lapsed, siis ei tohtinud need seda minna tegema võõrassegi kohta. Ja kui Mari, Liisi ja Mareti võõrasema, oleks isa eeskujul talitanud, siis oleksid tütarlapsed pidanud kas või aru kaotama ja hukka minema puhtast tantsuhimust. Aga tema tegi teisiti, sest tema oli Liisi ja Mareti nõus.
Sest ajast saadik, kui ta tütardega ühel õhtul haopinu taga oli lepingu teinud, ajas ta nendega asju oma käe peal ja sagedasti Andrese tahtmise vastu. Kerge ei olnud see mitte, eriti tütarde täiskasvanuks saades. Ei olnud Mari meelest hirmsamat asja, kui et Andres, võõrad või Krõõt hauas võiksid temale millalgi ette heita Liisi ja Mareti raiskuminekut hooletu järelvalve tõttu. Aga siiski ei võinud ta muidu, kui pidi nad üks ja teine kord külla pillerkaarile laskma isa salaja, sellele tütarde mineku ettekäändeks täie teadmisega valetades.
“Te näete, misukest pattu ma teie pärast teen,” rääkis Mari vahel tütardele ja pühkis põllenurgaga oma silmi, “hoidke siis endid, et teiega midagi ei juhtu. Oleks ma veel teie oma ema, aga ma olen ju võõras.”
“Ära karda, ema,” lohutasid teda Liisi ja Maret, “me oleme ju kahekesi, kes siis meile midagi saab teha. Ja Oru Joosep ning Karla on ka meie nõus, nii et…”
“Jumal, jumal küll, et isa seda teada ei saaks!” palus Mari korduvalt.
“Ei ta saa,” kinnitasid tütarlapsed, “niipea ta ei saa, meie hoiame. Ja kui ta kord saab, siis ehk oleme juba läind.”
“Mis siis küll minust saab!” ohkas Mari.
“Mis siis sina sinna võid parata või mis võime meiegi,” ütlesid tütred.
“Ma olen nii hirmus palju teie pärast isale valetand,” hädaldas Mari.
“Valeta veel, emakene,” palus Maret ema kätt silitades. “Muidu ei saa ju, mis teha.”
“Jah, ega muidu küll ei saa,” arvas ka Liisi.
Mari nuttis ainult.
Kevadel tahtsid Liisi ja Maret aita magama minna, aga seda isa ei lubanud.
“Ega te palgalised ole, olete peretütred ja peate kambris magama,” põhjendas isa oma keeldu.
Ometi teadsid Maret ja Liisi, et peretütredki suvel igal pool aidas magasid. Aga Vargamäel pidi see teisiti olema.
“Eks nad pane ust seestpoolt kõvasti haaki,” lausus Mari.
“Ei, tüdrukud jäävad kambri,” ütles Andres lühidalt.
“Tee, nagu tahad, nad on ju sinu lapsed,” vastas Mari, “aga aitas oleks neil palavaga lahedam, sellepärast arvasin ma. Ka kärbseid ei ole seal.”
“Võime meie ise kambris magada, miks siis nemad, noored, ei või,” seletas Andres vastu. “Kärbestele tehku tuba pimedaks, kui muidu ei aita.”
Nõnda jäigi. Liisi ja Maret pidid kambris magama, kuigi aidas oli jahedam ja lahedam. Aga Mari süda oli nüüd rahulikum, nagu oleks suur hulk vastutust temalt langenud Andresele. Tüdrukud oleksid muidugi kõigest hingest tahtnud aita minna ja Mari poleks saanud nende tahtmisele vastu seista, aga nüüd oli tema arvates siiski parem.
Eriti põles aita minemisega Liisi, sest juba vara kevadel oli Oru Joosep temalt küsinud, kus ta suvel magab, toas või aidas. Mõistagi, et Joosep pooldas aita ja sellepärast pooldas seda ka Liisi.
“See on minu viimane suvi,” ütles Joosep, “tuleval suvel olen juba mõni teab kus Poolamaa põhjas.”
Sellega tähendas ta kroonuteenistust, mis sügisel kätte jõudis.
“Ehk pääsed,” ütles Liisi.
“Kes hundi lõugust enne pääsend,” vastas Joosep. “Kergitust ei ole, terve olen ka. Ainuke, kui juhtub palju mehi olema ja numbri kaugele võtan, siis jään kopli peale, saan punase passi.”
“Kui liisku võtad, siis võta minu käega,” andis Liisi nõu.
“Tähendab pahemaga?”
“Pahemaga,” kinnitas Liisi. “Küll näed, pääsed.”
“Aga kui ei pääse, mis siis?” küsis Joosep ja vaatas neiule otsa.
“Siis jääb, nagu räägitud,” vastas Liisi.
“Ja sina ootad, kuni ma tagasi tulen?”
“Ootan, kuni sa tagasi tuled.”
“Ja ei sõbrusta kellegiga vaheajal?”
“Ei seda ole!” ütles Liisi. “Kui ma midagi luban, siis ma seda ka pean, saagu mis tahes.”
“Tead, Liisi, ma kohe ei tea, mis ma selle eest sulle teeks või annaks, et sa niisuke oled,” ütles Joosep liigutatult.
“Tee sina niisamuti, ära sõbrusta ka mitte kellegiga,” vastas Liisi.
“Hea küll,” oli poiss nõus. “Aga kus me kokku saame? Ma ei jõua pühapäevani kannatada.”
“Õpi kannatama,” manitses tüdruk elutargalt. “Elus on palju kannatada. Näe, mis Vargamäel.”
“Meie lähme Vargamäelt ära, seia me ei jää,” ütles Joosep. “See siin on nagu mõni neetud maa.”
“Ega mujalgi kergem ole,” püüdis Liisi vastu vaielda. “Seal seesama kohtukäimine ja riid.”
“Ükskõik, saagu või sitem, aga siit lähme ära,” toonitas poiss. “Kui muidu ei saa, siis rendime omale kusagilt väikese talu ja elame, aga siit saastast välja. Tead, mis ma sulle ütlen, ja seda ütlen ma ainult sinule, Karlagi ei tea seda: mina ei armasta Vargamäed, ma ei armasta õieti oma isa ja emagi ning õed ja vennad on mulle peaaegu ükskõik. Kõik kohad kodus ja metsas on minu mälestustes seotud mõne halva asjaga, ja kui need kohad mulle meelde tulevad, siis ikka kõigepealt nende halva asjade pärast, nagu põleks siin midagi head ilmaski olnud. Sellepärast ei armasta ma Vargamäed ega seda, mis siin leida. Mina tahan siit