ühes asjas tunti nagu midagi, mida varem ei olnud: teiste kohaomanikkude eeskujul pidas Andres oma sõiduhobuse tallis, kelle parema ninaesise pidi ehk tööruikade suust nälpama. Aga seegi Vargamäe au ja uhkus osutus enam ristiks kui kergenduseks ja mugavuseks. Väsinud hobusega oli põlluvaheteedel ja soosildadel palju mõnusam ronida kui noore söödetud loomaga, kel kaerad torkisid kintsus. Temaga sõites ei võinud ohje naise ega laste kätte anda, nagu ei võinud seda teha teisedki kohaomanikud, kel trallisid täissöödetud loomad aiste vahel, vaid pidi kõigi soosildade põrutuse ja peksmise ise läbi kannatama. Muidugi, talvel seda häda ei olnud, aga siis tulid teised. Kõige kangema külmaga pidid ohjad aina pingul olema, nii et ei saanud mahti piipugi panna. Aina tprt-tprt-tprt, tprt-tprt-tprt, nagu oleksid sa mõni mõisa kutsar või edev ja uhke perepoeg-peiupoiss. Ometi pole sa ei see ega teine, oled ainult vana ja väsinud Vargamäe Andres või Hundipalu Tiit, kes tahaks pühapäevalgi lasta oma kangeid käsi pisut puhata.
Isegi kiriku juures on noore loomaga häda, eriti kui ta on täkk. Nii mõnigi uhke kohaomanik ei pääse kunagi jumalakotta, sest kuna õpetaja altari ees talitab või kantslis jutlust ütleb, seisab tema valvurina oma üle kihelkonna kõige kangema ja “röögatuma” täku juures, tuues nõnda temale ohvriks magusa uinaku, mis ta oleks võinud kirikus teha, ja ka oma hingeõnnistuse. Needki mehed, kes kirikusse läbevad minna, ei saa seal aga jumalasõna tähele panna, vaid kuulatavad aina kikkis kõrvul, kas nad ehk oma täku karjumist ei kuule, nii et õigel ajal teaks välja minna teda taltsutama. Õpetaja hääl on hüüdjaks hääleks kõrbes, aga oma täku hääl lõikab igale mehele südamesse ja paneb hinge värisema, nagu puhutaks Jehoovale pasunaid mitte kirikus, vaid väljas lasina küljes, kangvaljad peas ja rauad lõuus.
Muidugi, kogu sellel täkkude jumaldamisel pidi oma õndsus olema, aga Vargamäe Andres ja tema kaasaegsed ei tundnud seda hästi. Kümmekond aastat varem, siis ehk oleksid nad seda teisiti maitsnud, nüüd aga maitsesid seda ainukestki tõsist elumõnu ja eluedu noored.
Kui Andres ja Mari ise kirikust tulles mõisa soo peal lasksid tulise looma “lillutada”, siis võisid nad kergesti kõva lumekänkariga hobuse kabja alt vastu vahtimist saada, nii et tuli ja vesi purskasid silmast ühekorraga, aga muud suuremat ega ülevamat ei tundnud nad sellest mitte kui midagi. Tegid aga Liisi või Maret niisuguse “lillutamise” kaasa, siis käis neil külm tuul südame alt läbi nagu millalgi karja Matul, kui see Jõessaares pikkade kaskede latvadega laskis vibutades ülalt maha. Südame all aina kõditav puhang, nii et tunned seda küünarnukkides ja sääremarjadeski, südames endas aga pisut valu ja pitsitust, mis ajab huulile õnnenaeratuse. Nõnda oleksid noored võinud “lillutada” kas või pool eluiga ja poleks tundnud sealjuures ei külma ega nälga, vaid aina rõõmu.
Niisugune imelik vahe oli vanade ja noorte elul mitte ainult tulise hobusega kirikuteel “lillutades”, vaid kogu askeldusis vanal Vargamäel. Millal see pööre oli sündinud või miks ja kus ta oli sündinud, seda ei teadnud keegi, saadi ainult aru, et see on sündinud kogu Vargamäe ja kõrvenurga silma all. Ühed olid jäädavalt midagi kaotanud, teised leidnud – kui kauaks? Selle üle ei murdnud õnnelik leidja pead.
Andresele ja Marile olid kõik Vargamäe nurgad täis töö, vaeva, mure, kurbuse ja meelepaha jälgi, noored aga nägid siin, kui mitte alati, siis vähemalt ajutigi aina rõõmu ja unistuste pühi paiku. Laulud aina helisesid Vargamäe aasul ja nurmil ning naeru ja kilkamist kostis igast toanurgast ning kolkast. Pasunat puhuti, nagu oli puhutud ainult Matu päevil, sest Matu ise oli Andrest ja Indrekut õpetanud nõnda puhuma. Tema ise oli neid õpetanud sileda lepa koorest ja helisevast pedakast pasunat “õieti” tegema. Huilgamist oli heledail kevade- ja suveõhtul niisugust kuulda, nagu oli Vargamäel kuuldud ainult alguses Karja-Eedi suust, kes nuttis millalgi õueväravas, kui mööda läksid kirikulised nelipühi esimesel pühal.
Aga nüüd ei nutnud enam keegi nõnda õueväravas kirikuliste silma all, ainult Indrek istus vahel haopinu taga või soos mättal päikese paistel, nagu oleks tal juba midagi kallist kaotsi läinud. Tema’p see oligi, kes oskas endise Karja-Eedi viisil huilata, kuigi ta teda kunagi polnud kuulnud. Iseendast hakkas ta soos mättal nõnda huilgama, kui Andres puhus pasunat, nii et koer nina vastu taevast tõstis ja ulgus. Indrekul oleksid nagu sõrmilised kurgus, nõnda lullitas ta oma häälega. Andres ei mõistnud sellest kuigi suurt lugu pidada, sest kui tema oma pika pedakase pasuna otsa puuoksale pani ja täie hingega puhus, siis polnud Indreku hääle lullitamist kuuldagi. Ometi oli lõpuks nõnda, et Indreku lullitamine äratas naabrite karjastes rohkem huvi kui Andrese tugev tuututamine.
Aga kanged mehed olid nad mõlemad, igaüks omaette, seda teadsid nad ise ja teadsid ka teised. Andres ehitas omale Jõessaarde eluhooned ja karjalaudadki, kõik lepapuust ja koerakaela nurkadega, nagu ta seda nägi jõe ääres küünidel. See nõudis palju aega ja vaeva, aga Andres ei hoolinud sellest. Indrek tegi samal ajal ahju, korsten peal ja kõik, pole muud kui pane aga tuli sisse ja kohe tuleb korstnast suitsu kui molliga. Ahju ette tegi ta viimaks pliidigi, mille “kivist raud” küttes nii palavaks läks, et seal peal võis kartulirattaid küpsetada, mis oli kõige magusam roog kogu Vargamäe Jõessaares. Sülitades aina särtsus kohe see kivist pliidiraud. Ent siis kukkus Andres piipusid tegema, totad lepast ja varred angervaksast või koerõispuust. Toredaid piipe vorpis ta teha, suitseta nendega sambla ja lepalehtede asemel kas või päris tubakat. Ja suitsetada võis Andres nagu mees muistegi, neelas suitsu alla ja kõik ning laskis ta läbi nina välja. Vahel harva ainult pani see ta läkastama. Aga Indrek tegi nüüd kuueküljelise kasetohust karbi, kuhu sisse ühes samblaga võis paigutada maamesilase pesa. Kui peale seda karbil auk sulgeda, siis ei pääsnud mesilased enam välja, pirisesid ainult sees, ja nõnda võis nad enesega kaasas kanda ning viia, kuhu süda kutsub.
Need ja muid niisuguseid asju tegid Andres ja Indrek metsas teineteise võidu ja neil oli suur rõõm kõike seda teha. Aga nende mõlemite rõõm kasvas ehk veel suuremaks, kui sel kevadel, kus Andres neljateistkümneaastaseks sai, isa otsustas ilma sulaseta läbi ajada. Võõrast tüdrukut polnud juba mitu aastat kaubeldud, sest Liisi ja Maret olid selle asemele astunud.
Küll arvas Mari, et Andres on täielikuks tööpoisiks alles nõrk, aga isa oli poja kohta teises arvamises.
“Mis ta seal karjaski logeleb,” ütles ta. “Puhub ainult pasunat ja kraapleb teiste poistega. Ehk kui nad kahekesi seal hästi läbigi saaks, aga seda ka ei ole.”
“Eks ta nüüd see ole,” lausus Mari. “Kardan ainult, et ta tööga enda ära katkestab.”
“Ega ta mõni peru sälg ole, keda ei või enneaegu aiste vahele panna,” vastas Andres. “Inimesel inimese aru, eks ta tee jõudu mööda.”
“Tema aru või kedagi,” arvas Mari.
“Küllap kasvab ka aru,” ütles Andres ja andis poisile sahakured kätte.
Poisi rõõm oli muidugi suur: tõusis karjapoisist tööpoisiks, kel pühapäevad vabad. Aga kerge polnud tal alguses mitte, pidi tõepoolest üle jõu tegema, nagu Mari kartnud. Pidid katkestama end tööga kõik kolm – Liisi, Maret ja Andres – vananeva isa kõrval.
“Oleks sa ometi suilisegi võtt,” arvas Mari hiljem veel kord. “Tapate endid tööga kõik ära, noorest nõrgukesed ja vanast väetikesed.”
“Põle veel ühtegi looma tööga tapnud, kuis ma siis seda iseendaga ja oma lastegagi teen,” vastas Andres.
Mari oleks tahtnud Andresele meelde tuletada, mis see millalgi rääkis Krõõdast ja tema surmast, ja oleks tahtnud talle öelda, et ta teeb Krõõda lastega sedasama, mis ta tegi Krõõda endaga, aga ta ei julenud. Selle asemel ütles ta mehele: “Sa hoiad oma loomi mõnikord rohkem kui iseend ja oma lapsi.”
“Seda peabki tegema,” vastas Andres. “Seda peab igaüks tegema, muidu ei saa.”
Ja kui ta natukene aega oli mõelnud, lisas ta nagu Mari lohutuseks juurde: “Eks näe, kui muidu ei jõua, siis peame päilist.”
Aga Mari teadis, et päilise võtmine on nigerik asi, sest kibedal tööajal pole teda iga kord saadagi. Andres isegi näis seda mõistvat, sest ta ütles natukese aja pärast iseenda ja teiste trööstiks: “Ega see asi tänavu