täis ja viskas kartulisse,” nuuksus Indrek.
“Ah siis sellepärast!” lausus ema. “Sa mu vaene, vaene poiss, mis sa küll pead kannatama,” rääkis ema haletsevalt poisi pead silitades. Silmad tulid omal vett täis, nii et kõrvaltvaataja arugi poleks saanud, kes kummagile haiget teinud, kas poeg emale või ema pojale. Raske oligi mõista, kumma valu praegu suurem ja sügavam, sest kui ema kannatas saadud hoobi ja oma poja alanduse pärast, siis tuli poisil nii painajalikult elavalt meelde, kuidas ema kord vimmas pihaga oli seisnud keset õue isa ees, pool haokubu süles. Kiviga viskamise tagajärjel tundus poisile äkki, nagu poleks ka tol korral mitte isa emale haiget teinud, vaid tema ise, kuigi ta lamas ema jalge ees. Mingisugusel imelikul viisil ühendas ta need kaks sündmust ja kannatas mitmekordselt.
“Aita mul nüüd kartulikorv täis võtta, sa viitsid mul hulga aega ära,” ütles ema viimaks Indrekule.
Andres seisis natukene maad eemal ja vaatas pealt, siis läks ta sõnalausumata toa poole, sest äkki tundis ta enese siin võõrana. See aimdus oli tal täna esimest korda, aga tulevikus ei saanud ta temast enam kunagi päris lahti. Ikka seisis tal silma ees, kuidas need kaks tema ära minnes sinna kartulimaale olid jäänud. Selle tõttu kadus tal endine tahtmine Indrekuga vaielda või teda kiusata. Tuli ka nüüd veel nende vahel nääklemisi ette, aga vahekorra teravus oli kadunud. Igaüks kõndis nüüd oma rada. Tahtis Indrek üksinda nokitseda või suikuda, siis lõi Andres tema peale käega.
“Olgu,” lausus ta endamisi, “mis mul tast on.”
Indrek oli juba varemalt mingisuguse imeliku hellusega ema küljes rippunud, aga sellest viimasest sündmusest saadik kartulimaal muutus hellus härduseks. Ka Mari ise hoidis oma südames kõige rohkem Andrese esimese poja poole. Indrek oli Marile tema suurim valulaps: tema sigitamine ja sünd seisis Jussiga ja selle surmaga kõige lähedamas ühenduses. Maril oli vahel tundmus, nagu oleks ta Indreku sigitusele oma südames aluse pannud juba enne Jussi surma ja nagu oleks see surm just sellest sigituse alusest tekkinudki. Nõnda sai tema esimene poeg Andresega talle samal ajal õnneks ja ka piinavaks etteheiteks.
Maast madalast näis poiss seda aimavat, nagu oleks ta sellest teadlikuks saanud mitte ainult emarinda imedes, vaid juba enne sündimist emaihus. Elusündmused olid seda aimdust aina süvendanud – peaaegu kuni haigluseni. Viimaks läks sinnamaale, et Indrek ei võinud enam ema nukrat nägu näha, ilma et see tema rinnas ja kurgus valusaid pitsutusi poleks sünnitanud.
“Kas ikka veel teeb see koht haiget?” võis ta veel aastate pärast emalt pärida, mõeldes külge, kuhu ta kogemata kiviga virutanud.
“Ei, rumal laps,” vastas Mari harilikult, “emal on muud mured.”
“Sa räägid muidu nõnda, sa ei taha mulle tõtt öelda, ma tean,” ajas poiss vastu.
“Ei, ma räägin tõtt, mul on teised mured. See koht teeb ju ka vahel haiget, aga sellega olen juba harjund, ei pane änam tähelegi,” seletas ema.
“Kas alati teeb haiget?”
“Ei, mitte alati, vaid kui teisi ilmu tuleb, siis…”
“Nüüd sa jällegi ei räägi tõtt,” arvas poiss nukralt. “Ma tean, see koht teeb sul alati haiget, see oli ju nii suur ja raske kivi. Sest ajast saadik ma änam sugugi Andrest ei salli.”
“Andres on ju su vend,” ütles ema, “teil on üks isa.”
“Olgu,” vastas poiss, “ikka ei salli. Tema pärast viskasin ma selle kivi.”
“Sest põle ühtigi,” lohutas Mari poega, “aga ära änam nõnda viska.”
“Andresele virutan ikka, kui ta muidu ei kuula,” kinnitas poiss.
“Viskad viimaks ka tema maha,” arvas ema.
“Maha nüüd siis sellepärast,” ütles Indrek umbusklikult. “Tema on ju minust suurem ja tugevam.”
“Armas laps, ä’ä räägi nõnda,” manitses ema. “Andres hakkab viimaks ka sind kividega pilduma, mis siis saab.”
“Tema peksab mind rusikate ja kepiga muidugi,” vastas poiss.
Selle peale ei osanud Mari midagi öelda, ohkas ainult.
XXXII
Vanad inimesed uskusid Vargamäel ja ka mujal ümberringi, et ilmas valitseb mingisugune jumalik tasakaal. On tali külm, siis tuleb vastukaaluks palav suvi, on ta aga pehme, siis jääb suvi viluks. Ikaldab mõni aasta vili või hein, siis on loota varsti peale seda haruldast saaki, juhtub aga mõni aasta haruldane saak, siis ole valmis ikaldust vastu võtma. Sellepärast hoiatati alati lapsi suure naerulagina eest, sest sellele peab ju paratamata järgnema nutukisa.
Seda viimast aga ei uskunud ei noored vargamäelased, ämmasoolased, hundipalulased ega üldse noored, ükskõik kus väljamäel nad keset lagedat sood rõõmutsesid ja kilkasid. Sellevastu tundsid nad paratamatult, et kui vanade näod muutuvad aasta-aastalt murelikumaks, siis nende näod peavad samal määral muutuma rõõmsamaks, sest muidu kaob ilmast vanade eneste tähele pandud jumalik tasakaal. Rõõmu ja õnne on ilmas oma osa, ja kui nad kaotavad pesapaiga ühes kohas, siis peavad nad ulualust leidma teises. Rõõm ja õnn on kui rändajad linnud, kes kardavad sügist ja tõttavad kevadele vastu.
Nõnda sündis rõõmu ja õnnega ka Vargamäel. Ikka enam ja enam taandusid nad vanadest ja ikka enam hakkasid nad hoiduma noorte poole. Ja ei olnud Andresel viimaks enam peaaegu midagi, mis oleks temale rõõmu valmistanud.
Aastate jooksul olid tal tekkinud põldudele pikad kiviaiad ja suured kivivared. Veel kümme aastat tagasi oleks ta võinud neid nähes rõõmu pärast hõisata ja Vargamäe mändide all tantsida, nagu tantsis Taavet millalgi seaduselaeka ees. Aga nüüd tegi see teda ainult nukraks, sest ta tundis, et tema ülekeev jõud ja tööihk lööb kahanema, kuna aga kivikari põllul alles nõnda tihedalt seisab, nagu polekski kiviaiad ja kivivared siit võetud, vaid kusagilt mujalt siia veetud.
Kraavide kaevamine oli juba peaaegu seisku jäänud, või kuigi seda tehti, siis jäi mõni vana puhastamata, mis ehk veel tarvilikum oleks olnud kui uue kaevamine. Aga sood solisesid alles sügisel ja kevadel ning keset suvegi raskema vihmaga, nii et kehakatel lehmadel raske oli läbi pääseda. See polnud küll enam kurekarjamaa nagu alguses, aga ega ta veel päris loomade karjamaagi olnud.
Heinamaid oli ta paljude aastate jooksul aina laastanud ja silunud, aga ikka veel pidas ta võitlust võseriku ja mätastega; ikka veel pidi ta korraliku niitmise asemel vikatiga aina rapsima, nagu peksaks ta ussi mätaste ja küngaste vahel. Hõre loog kadus auklisse maasse, nii et temast vaevalt midagi riisumisel kätte saadi. Andrese jõud kahaneb, aga mätastel ja võserikul näib ta aina hoogu võtvat. Enne oli nagu Andres pealetungija, tõrjus nad kaugele tagasi, aga nüüd algab nende rünnak. Andres arvab, tema silm näeb veel seda, et võserik tungib sinnasamasse tagasi, kus ta oli Andrese Vargamäele tulles.
Andres ehitas omale uued kambrid, oma arvates suured ja valged, aga ligi paarikümne aastaga oleksid nad nagu sootuks väikseiks ja pimedaiks jäänud. Igal pool ümberringi leidub juba suuremaid ja valgemaid. Isegi Orul on nad seda, sest Pearu ehitas omad hiljem. Õieti öelda tahaks ja peaks Andres omale jälle uued kambrid ehitama ja nüüd juba rehetoast ja reiaalusest lahus, aga praegu ei jatku selleks jõudu, võibolla ei jatku eluajalgi.
Ainult karjalaudad on veel niisugused, nagu nad ehk tänapäev Vargamäel olema peavad. Aga sellestki pole mingit tulu, sest uute karjalautadega ei tulnud karjapidamisse uut õnne, nagu Mari kindlasti oli lootnud. Küll käivad karjalautade uksed nüüd samuti lukus nagu aidadki, aga ikka kisuvad lammaste kaelad kevadeks rõngasse, lehmad löövad mullikaile oma teravad sarved makku, nii et soolikad välja tulevad, ja vana emis magab või sööb iseoma põrsad ära, nagu oleks ta äkki aru kaotanud. Nüüd pole Maril enam kahtlust, miks see kõik nõnda on: igal pool tunneb ta Jussi sõrme ja see röövib tema südamest rõõmu samuti, nagu põgeneb ta Andrese hingest halli kivikarja, ummistunud kraavide ja pealetungiva võseriku ees.
Vargamäel näis nüüd kõike – vilja, heina, loomi, riistu, raha – rikkalikumalt olevat kui varemalt, aga kel oli sest kasu? Oli sellest kellegil