kaugele, kaugele.
“Kui kodus sellest räägid, saad homme veel parema,” ähvardas Andres ja Indrek teadis, et vend sõna peab.
“Tee mis tahes, aga näe änam emale ei valeta,” ütles Indrek nuttes.
“Miks sa siis esteks valetasid?” küsis Andres. “Eks sa öelnd kohe, et Andres ajas ussi pudelisse.”
“Sa ju käskisid valetada.”
“Mis sest, et käskisin, kui sa nii väga tahad tõtt rääkida, mis sa siis minust kuulad.”
“Sa ju peksad,” nuttis Indrek.
“Las ma peksan, sina räägi ikka tõtt,” ütles Andres pilkavalt.
“Näe, räägingi nüüd,” kinnitas Indrek.
“Näe, peksangi siis,” ütles Andres.
“Kui suureks saan, siis änam ei lase peksa.”
“Sina ei saagi suureks,” ütles Andres. “Mina olen sinust alati suurem ja tugevam.”
Seda rääkis vanem vend nii kindlas usus, et isegi noorem uskuma pidi. Uue hooga hakkas ta nutma iseenda ja oma tõe pärast, mis istus nagu mürgine madugi umbselt korgitud piimapudelis.
Poisid olid alati vastamisi, sest nende arvamised läksid alati lahku. Kummagis oli nagu oma eriline elurütm ja sammutakt. Isegi niisugune pealtnäha tühine põhjus, nagu seda oli kullide ja vareste tüli, võis ka neid tülli ajada.
Oli Jõessaares neil suur kuusk, õigem kaks kokkukasvanud kuuske, ja neil olid nii tihedad oksad, et poisid ei pääsnud sinna otsagi ronima. Selle paksude okstega kuuse latva tegid varesed pesa, sest see ei paistnud sealt kellegile silma. Muidugi, poisid teadsid, et seal pesa oli, sest neil oli pesaleidmiseks eriline abinõu. Maksis ainult kepiga vastu puud lüüa ja siis pistis pesalt kohe krobinal lendu hauduja ema või karjusid seal pojad. Viimase tunnuse järele oligi neil teada, et kuuseladvas varestel pesa.
Aga siis juhtus ükskord nõnda, et poisid juba hulga maa pealt soost nägid Jõessaare kohal suurt vareste lendu ja kisa. Nende seas lendas ka paar väiksemat lindu. Lähemale minnes nägid poisid, et lendlemine ja käratsemine sünnib suure ja paksu kuuse kohal: tülitsevad ühelt poolt kaks raudkulli, teiselt poolt suur hulk vareseid. Kuuse alt maast leidsid poisid paar varese poega. Üks poeg paistis ülal kuuseokstes, kuhu ta rippuma jäänud taeva ja maa vahele. Poegadel olid alles hinged sees. Katsudes tundusid nad soojadena ja ajasid nokad lahti, ei tea kas toitu lootes või enese kaitsmiseks.
Kõigest sellest tegid poisid ühe järelduse: raudkullidele oli vareste pesa, eriti aga selle paik, sedavõrd meeldinud, et nad pesale kallale tungisid, pojad välja pildusid ja ta siis iseendale võtsid. Varesed tõstsid muidugi põrgukära, kutsusid kõik oma suguvennad ja – õed appi eneste omandust kaitsema, sest tõde armastades arvasid nad enestel õiguse olevat. Nõnda kestis võitlus pesa, aga vististi veel enam selle paksu kuuse pärast kaks-kolm päeva, sest varesed tungisid raudkullidele ikka uuesti ja uuesti kallale. Aga need ei andnud alla ega taganenud. Lasksid teised vahetevahel oma kiiluvat sõjakisa kuulda ja langesid siis kui tuul ühele või teisele varesele otseteed selga, mispeale see nagu vana kasukas krobinal kuhugi puuokstesse langes, kust ta alles natukese aja pärast uuesti lendu sai. Ühe niisuguse kulli uimastatud varese pidid poisid peaaegu kättegi saama.
Kui nüüd poisid võitlust küllalt olid vaadelnud ja selle põhjusi arvasid mõistvat, küsis Andres Indrekult.
“Kelle poolt sina oled, vareste või raudkullide?”
“Vareste poolt,” vastas Indrek.
“Aga mina olen kullide poolt,” ütles Andres.
“See oli ju vareste kuusk ja pesa,” seletas Indrek.
“Mis sest, aga vareseid on hulk, kullid ainult kahekesi,” seletas Andres vastu.
“Kes neid käskis tulla vareste kallale, ärgu tulgu, kui nad kahekesi on.”
“Aga kui kuusk meeldis.”
“See oli ju vareste kuust.”
“See on meie kuusk, mitte vareste,” ütles Andres nüüd. “Kullidel on siin niisama suur õigus kui varestelgi.”
“Aga varesed olid enne siin, neil on suurem õigus,” vaidles Indrek vastu.
“Ega need varesed meie käest kuuske põle küsind, et neil suurem õigus on.”
“Ega kullidki küsind, tulid ise.”
“Mõlemad tulid ise, varesed ja kullid, sellepärast on neil ühesugune õigus,” arvas Andres.
“Varesed tulid ju enne, sellepärast on neil suurem õigus,” vaidles Indrek vastu.
“Aga kullid on tugevamad, nemad on kahekesi hulga vastu.”
“Sest põle ühti, et tugevamad, kes enne, sel õigus.”
“Kes üle, sel õigus,” kinnitas vanem vend, ja kui ta oma arvamist nooremale kuidagi ei saanud muidu arusaadavaks teha, siis võttis ka tema jõu abiks nagu raudkullidki. Jõule ei olnud nõrgemal muud vastu seada kui aga nutt ja alistumine.
Niisugused vaidlemised, nääklemised, kiuslemised ja tülitsemised oleksid ei tea kui kaua kestnud, aga sellest kõigest tekkis üks õnnetu kokkupõrge, mis jättis poistesse nii sügava mulje, et nad mõlemad muutusid tagasihoidlikumaks.
See juhtus lõuna-ajal, kui kari kodus oli. Ema võttis väljal varaseid kartuleid ja Andres ning Indrek olid kahekesi temale sinna järele läinud, et teda aidata. Aga selle asemel hakkas Indrek värskes mullas ei tea mis tegema ja Andres teda kiusama, sest tema ei võinud kannatada, et noorem vend midagi omaette nokitses ja teda nagu mikski ei pannud. Andres tahtis ikka liikuda, ikka rähelda, mitte aga nokitseda, nagu armastas seda Indrek, kes langes ise seejuures oma mõtetega nagu kuhugi teise ilma, mis vanemale vennale arusaamatu ja vastuvõtmatu. Nii sagedasti pidi Andres Indrekule ütlema.
“Jäta ükskord oma kükitamine, tule hakkame midagi tegema.”
Tegemise all mõistis Andres ikka mõnda toimetust või mängu, kus oli vaja jõudu pingutada, joosta ja hüpata, nii et särk seljas liimendas. Et tal üksinda igav hakkas, siis sundis ta Indrekut kaasa tegema. Enamasti heitis see venna tahtmisele alla. Aga ema juuresolekul oli ta palju iseteadvam ja julgem, tahtes nagu siin kõike alandust maha pesta, mis ta metsas vanemalt vennalt pidi kannatama. Kui siis Andres täna lõpuks sinnamaale läks, et ta Indrekul mütsi peast kahmas, sellele peoga mulda sisse pani, et ta raskem oleks, ja ta siis kaugele kartulisse viskas, kaotas Indrek igasuguse kannatuse. Tema näojooned kiskusid imelikult kokku ja hambad krigisesid suus, kui ta maast paraja kivi kahmas ja otse pimesi sellega Andrese pihta virutas. Aga see kui tugevam oli julge, rahulik ja leidlik. Niipea kui nõrgem oma kivi minema saatis, laskis vanem vend kartulimullale kõhuli ja kivi lendas täie hooga temast üle emale külje peale, kes Andrese selja taga kummargile maa seest kartuleid kaapis. Andres naeris, sest ta ei pannud alguses tähelegi, et Mari oli hingetult kartulikorvi kõrvale värskele mullale langenud. Indrekul lõi silmade ees kõik mustaks, pilkases pimeduses sähvisid ainult mingisugused kiudpeened palavad välgud.
“Kas said külge?” küsis Andres temalt pilkavalt.
See küsimus tõi Indrekule aru tagasi. Nähes, et ema enda korvi najale juba istukile ajab, tormas ta meeletuna Andresest mööda ema juurde ja hakkas karjuma. Ema oigas ja aietas. Indrek viskles tema ees kramplikes tõmmetes, nägu vastu mulda. Nähtavasti ei söandanud ta ema puutuda.
“Mis su arus ometi on,” lausus ema viimaks pojale.
“Tahtsin ju Andresele, tema kiusas,” nuuksus poiss hingetult.
“Ja sina seal,” pöördus ema nüüd Andrese poole, kes seisis eemal longus peal, “kas sul häbi ei ole väiksemat ühtepuhku kiusata. Mis sa tast tahad?”
Mari katsus end üles ajada, aga ei võinud: valus oli. Tõusis viimaks põlvili ja tahtis hakata nõnda kartuleid võtma, sest aega viita polnud võimalik. Nüüd sai Indrek niipalju julgust, et kargas maast ja langes emale kaela.
“Ai, ai, ai!” karjus