kuidas Mari süda Jussi küljes ripub. Kord ütles ta lausa Marile, kui see Jussi haual käimata jättis.
“Mis sa vigurdad. Nagu ma nüüd ei teaks, et surnuaia poole kisub sind rohkem Juss kui lapsed. Siis mine ometi, mine ta hauale.”
Aga Mari pidas vastu, vaatas mehele pisarsilmil otsa ja ei läinud mitte seekord Jussi hauale issameiet lugema. Niisugune piinlemine ja iseenda üle valitsemine nõudis temalt suurt jõupingutust ning ta lõppes silmanähtavalt, muutus enneaegu vanaks. Kuna Andresel aimdus püsis, et Mari ikka veel ei suuda vabaneda mineviku kurja mõju alt, siis ei tundnud ka tema kunagi seda vaba ja lahket meeleolu, mis tal ehk muidu vahetevahelgi oleks võinud olla. Selle tõttu hakkasid aastad ka temasse rohkem mõjuma kui õigus, liiatigi veel, et ta sagedase meelehärma summutamiseks viimase jõuluaja kulutas töörühmamiseks. Kaela- ja pihasooned olid tal sagedasti ülal nagu vorstid ja Mari näppis ning mudis neid kuni käte ja sõrmede tuimenemiseni. Tuli vahel ka Liisi oma kätega ning pigistas isa voolmeid, kuid temal polnud selleks õiget jäksi. Aga ühte ta suutis juba: kahe jalaga isa seljas tallata, kui see laskus õuel murul või toas põrandal kõhuli, nii pikk kui ta oli.
“Lastest hakkab juba abi saama,” ütles Andres Marile, kui Liisi teda nõnda tükk aega oli tallanud. “Nagu kaigastega tümitab su läbi, teeb luud-kondid pehmeks. Las ta aga kasvab.”
“Kui kasvab, tallab su lömaks,” arvas Mari.
“Ei niipea veel,” vastas Andres.
Ikka sagedamaks läksid silmapilgud, kus Andres aietades toolile istus, veel suurema aietamisega sealt aga tõusis.
“Nagu vana hobusesetukas,” ütles ta siis iseenda kohta. “Esteks luud-liikmed kanged, aga kui nahk soojaks saab, siis sörgib sõitagi.”
“Jah, põle änam endine mees,” arvas sulane Mart, keda vahetevahel ikka veel Matuks hüüti.
“Ega Oru Pearugi änam jäksaks sind mööda sood taga ajada,” ütles Andres.
“Arvad, et nüüd veel tema eest jooksu pistaks,” lausus sulane.
“Küllap saame näha,” naljatas Andres. “Pearule on midagi sisse läind, ta lõhkus juba piirilt tüki aeda maha, see ei tähenda head.”
“Minu pärast või?” küsis Mart.
“Ma arvan küll. Juba mitu aastat põle ta niisukest tempu teind.”
“Kui ta minu pärast seda teeb, siis mina talle veel kõriorilaid mängin,” ähvardas sulane.
Aga Pearul oli ükskõik, millega naabri sulane teda tagaselja ähvardas, see teda tema tegevuses ja “rehnutipidamises” ei eksitanud. Tema oli peremees, kohaomanik ja võis oma maa peal teha, mis tahtis: paisutas mõnes paigas vett, lõhkus piirilt aedu ja tõstis nad oma maa sisse, nii et piiri ja aia vahele jäi tubli tänavalaiune maariba, kuhu asutas puuistanduse. Endastki mõista, et naaber oma loomi ei võinud tema istandikule lasta. Nõnda pidi ka tema omalt poolt aia tegema, kas piirile või ka pisut oma maa sisse, nii et piir vabaks jäi, see olenes tema vabast tahtmisest ja “rehnutipidamisest”. Andres tegi oma aia harilikult ikka piirile ja siis lõhkus Pearu omal üsna maha ja andis oma kalli puuistanduse iseenda loomadele tallata. Niisugune imelik “rehnutipidamine” oli temal oma kohaga ja oma piiriaedadega, kus ta nendega oma naabrile vähegi võis meelehärmi sünnitada.
Kesakünnil sündis midagi, mis Andrese kannatuse sootuks katkestas. Naabrite kesad oli piiri ääres vastamisi, ja kuna Pearu ise piiripeenra serva lahti ajas, kündis ta peaaegu terve peenra üles. Läks Andres temaga sellepärast rääkima, ütles ta.
“Lasksin ise teise pisut kitsamaks, niikuinii teine minu mua sees.”
“Peenar oli ju ennem minu maa peal,” ütles Andres.
Pearu vaidles vastu. Ei olnud parata, Andres pani vaiad ja tuustidega latid püsti ning hakkas sihti ajama. Ja vahtis ta oma vaiu ja tuuste niipalju kui vahtis, üks näis kindel olevat: Pearu on oma põllu pikkamisi üle piiri Andrese krundile nihutanud. Tahes või tahtmata tulid Andresel Madise sõnad meelde, mis see alguses oli öelnud.
“Kui aga kupitsad ja ristikivid paigal seisavad.”
Nõnda oli saunamees siis tähendanud. Nüüd näis tõepoolest, nagu hakkaksid kupitsad ja ristikivid liikuma.
Andres kutsus Pearu oma sihiajamist vaatama, aga see ei tulnud ja ei tahtnud Andresega üldse rääkida. Siis tõi Andres teised mehed, tõi Madise ja võhivõõrad laudaraiujad, sundis neid vahtima ja sihtima. Aga need tegid ainult soh et, noh et, jah et ning läksid oma töö juurde tagasi.
Andreses süttis viha. Ta ajas õige piiri sisse, märkis ta vaiadega ning pani hulk kive piiri ja uue peenra kaitseks, mis tuli osalt otseteed Oru kesakünnile. Pearu tuli tehtud tööd vaatama, kui Matu parajasti viimaseid kive uuele peenrale veeretas. Ta hakkas naabri sulase peale karjuma.
“Lõuga niipalju, kui süda kutsub,” ütles talle Matu, “aga kui sa oma näpud nende kivide külge pistad, siis mina su naha koorin, seda pea meeles. Aga kere peale annan sulle niikuinii – koera eest, mis sa mul karjapõlves maha lasid.”
“Ah selleks sa, tattnina, tulidki Vargamäele?” küsis Pearu.
“Just selleks, et sulle kere peale anda,” vastas Matu. “Andres ei aja sinuga õieti asja, tema räägib sinuga õigusest, aga sinu õigus on taguotsas. Sealt peab sulle tõtt sisse villima, ilusat triibulist tõtt, nii et jätkuks ka minu koera eest.”
“Kõtt ühes oma koeraraipega!” hüüdis Pearu ja lisas siis juurde: “Nannipunn!”
“Tule lähemale, kui mees oled!”
“Tule ise!”
“Tulen,” vastas Matu ja hakkas minema.
“See on minu mua!” hüüdis Pearu.
“Sa ise ju kutsusid,” vastas Matu ja astus edasi.
“Ma lasen su püssiga maha nagu su koeragi!” ähvardas Pearu.
“Lase, kui tahad, kere peale saad ikkagi.”
Juba oli Matu Pearul üsna ligi. Aga nüüd pöördus Pearu ümber ja läks minema, ise lõi silmad vilks ja vilks selja taha, nagu kardaks, et teine võiks talle kallale karata. Aga Matu ei mõelnudki tema tagaajamise peale, ta jäi keset põldu seisma, tundes head meelt, et Pearu tema eest ära läks, ja hüüdis.
“Teisepere peremees, sul vist jänes püksis!”
Pearu ei vastanud enam ja Matu läks viimaseid kive peenrale panema.
Mõne päeva pärast tõi Pearu mingisugused asjatundjad Vargamäele ja nendega algas ta omakorda sihtide ajamist. Muuta ei võidud Andrese töös küll midagi, aga tema oli peenra parandamisega nii-öelda omavoli tarvitanud ja sellepärast pidi see asi “prosessi alla minema”, nagu üks asjatundja ütles.
Andres tõi peale seda ka omale väljast abimehi ja ei jätnud enne, kui kõik sihid olid uuesti lahti aetud. Päevade kaupa oli Vargamäel võõrast väge. Räägiti, arutati, karjuti. Selgus, et mitmes paigas tegelik piir Eespere krundile nihutatud. Oli kohti, kus Oru mehed valepiiri tõttu Eespere maa peal hagu teinud ja mõne jämedamagi puu maha lasknud.
Algas protsesside joru, sest Andres hakkas temale tehtud kahju eest tasu nõudma. Õieti polnud ju tähtjas tehtud kahju, vaid Andres tahtis kogu ilmale tõendada, et temal on õigus, Pearu aga ülekohtune. Aga kui ta aastate eest oli katsunud oma õigust kätte võita tõe abil, siis oli ta sellest nüüd täiesti loobunud, sest usu tõesse oli ta oma esimeste protsessidega kaotanud. Õigust uskus ta aga endiselt ja seda nõudis ta, ükskõik missuguste abinõude ja nüketega. Kohut käies muutus pikkamisi tal õiguse mõistegi sedavõrd, et ta just oma nükkeis ja võtteis õigust nägema hakkaski, peaasi, kui nad temale aga kohtus võidu tõid. Aga sõnad jäid endiseks, tõest ja õigusest räägiti Vargamäel tänapäev sama palju nagu kümmekond aastat tagasi. Selles oligi üks peapõhjustest, miks Pearugi viimasel ajal protsessides hakkas vihastama, kuna ta varemalt asja sugugi tõsiselt ei võtnud, vaid temas nagu tühipaljast ajaviidet, ärplemist ja kemplemist nägi. Noil ajul oli Pearu kindel, et kuidas