oligi vait ja kasvas. Aga kauaks jäi tal meelde sõna patt, muu ununes seletusest. Lambatallesid nähes, kui nad talvel külma eest tuppa toodi, kus nad haledalt ja armetu määgisid, tuli tal see sõna meelde – ühes õe näoilmega, mis sellel seda sõna öeldes olnud. Samuti mäletas ta seda sõna ja näoilmet kevadel, kui jooksis lontis kõhuga ja lotendavate nisadega emis karjaaias ja tänavas, kari karjuvaid põrsaid kannul. Need tundusid nagu rodu ilusaid ja väikseid patte, igaühel neli peent jalga all.
XXX
Aastat poolteist peale seda, kus Jaagup kroonuteenistusse võeti, lasti ta välja tervist parandama. Ta käis ka oma vanu leivavanemaid Vargamäe Andrest ja Mari vaatamas. Perenaisel tulid silmad vett täis, kui ta oma endist sulast nägi, nii haletsemisvääriline oli ta välimus.
“Jäksasid ikka tulla meile?” küsis perenaine.
“Tund ja verst, ei rutem,” vastas Jaagup pehmelt köhatades.
“Kus sa siis nüüd oled?” päris Mari.
“Kus ma siis ikka pean olema,” vastas poiss nagu süüdlaselt. “Eks Miina juures saunas, sel suri ju ema ära.”
“Kuule hullu, või Miina juures!” imestas Mari, omal oli millegipärast na hea meel. “Kas laps terve teisel? Kuulsin, olnd poeg. Teda ennast põle ma näind, läksime nagu pisut pahuksesse.”
“Mis nüüd sellepärast, aga…” lausus Jaagup. “Mul põlnd ju kuhugi minna, omakseid ei ole ja tööd teha ei jäksa.”
“Oled siis päriselt Miina kaelas?”
“Sedapuhku küll,” tunnistas poiss puhtsüdamliselt.
“Ise tegid seda või?” küsis Mari natukese mõtlemise järele.
“Kes siis, kui mitte ise.”
“Võtsid sisse midagi või?”
“Eks saand ikka sisse võtta ja peale määrida… igasugu solki,” seletas poiss. “Aga viimaks mõjus, välja lasid.”
“Surnuaiale,” lausus perenaine.
“Olgu kas või surnuaiale,” ütles poiss. “Aga Miina lubab mu terveks teha. Ütleb, et parandasin su siis, kui Roosi juurest tulid, parandan ka nüüd, kui kroonust tuled, surra ei lase. Kinnitab teine, et on kangem kui Roosi või kroonu.”
“Aga mis selle Roosiga siis nüüd on?” küsis Mari uudishimulikult.
“Mis ta’ga ikka on,” venitas poiss. “Läind teine kasuks. Ise põle teist näind.”
“Kas sinu oma või?” päris Mari.
“Ei, see põle minu,” vastas poiss kindlalt.
“Kelle siis?” imestas Mari. “Sina ju jõlkusid üle raba tema vahet.”
“Või siis mina üksi! Oli ka teisi. Kes mind muidu peksma oleks tulnd.”
“Ah siis ainult Miinaga oli sinul!”
“Ainult Miinaga,” kinnitas poiss.
“Jätad nüüd Roosi maha?”
“Mina veel mõni võtja või jätja,” arvas Jaagup. “Ei jäksa änam tantsida ega pilligi mängida.”
“Ah pilli ka änam ei jäksa?” imestas perenaine.
“Ei änam!” kinnitas Jaagup. “Põle tahtmistki. Aga poiss kuulab hea meelega, kui krääksutan vahel, istub kui nott.”
“Tähendab isasse… Hoiad kodus last, kui Miina tööl käib?”
“Mis ikka muud. Nõnda ongi parem, ei hakka igav. Kena teine ka, naerma a’ab vahel.”
“Kas teil süüa ikka on?” küsis perenaine tasakesti, nagu saladuslikult.
“Tänini ikka on olnd,” vastas poiss. “Miina ründab ju ööd kui päevad – kolm suud jahvatavad.”
“Mõtlesin, annaks sulle midagi hõlma alla, aga kas jäksad kanda?”
“Noh, pisut ikka,” arvas Jaagup. “Eks ma puhka ja roni siis jälle.”
Mari läks Andresega rääkima, kes Jaagupist nagu kõrvale hoidus, temaga suuremat juttu ei teinud, nagu ei huvitaks teda endise sulase saatus põrmugi. Marile ütles ta.
“Eks sa anna talle, mis siis ikka, aga ära teda koormaga tapa, näed, hing teisel niikuinii lõngaga kaelas.”
Mari läks aita, lõikas seal hea kannika leiba, pani paar toopi herneid ja tangu ning lisas kõigele juurde käntsaka paksu seapekki, mille sidus eraldi pakki. Jaagupile ütles ta.
“Tegin kaks kompsu, sidusin paelaga kokku, hea õlale visata, üks ees, teine taga.”
Kõveras ja köökus läks Jaagup mööda väljamäge alla, nagu kipuks väike kandam ta liigetega noana kokku vajutama.
“Ka mees!” lausus Andres, kui Jaagup oli välja läinud.
“Mees mis mees,” vastas Mari. “Näe, laps teisel ja kõik.”
“Aga naine toidab meest ja last,” tähendas Andres.
“Noh, Miinal seda va jäksi ikka on,” arvas Mari. “Ja hea meel on tal ka, et Jaagup tema juurde läks, ehk laulatavad endid viimaks ä’ägi.”
“Ega hullusi tea,” vastas Andres nagu rahuldunult. Natukese aja pärast, kui ta oli millegi üle järele mõelnud, ütles ta: “Siinilmas on asjad imelikud, arvad ühte, aga näe, läheb teisiti: arvad, et on hea, aga näe, on halb ja midagi ei või sinna parata.”
“Mis asjast sa siis nüüd nii?” küsis Mari.
“Eks ikka meie oma asjast, Matu asjast. Kauplesin teise lootusega, et saan tubli poisi, oli karjas nii kange, aga nüüd on Pearu nagu tige härg, kes punast riiet näind. Nagu oleks Matu teise ära teind. Oleks ma seda enne teand, mina küll Matut põleks kaubelnd. Pearugi ütles mulle kohe, et mina norin riidu, topin talle rusika nina alla, sest kas siis teisi sulaseid Vargamäele tulemas pole, kui ainult see kuradi Matu, kes teda kividega pildund, nõnda ütles ta mulle, kui sellest rääkimine oli.”
Aga ometi polnud Andresel mingit halba nõu, kui ta talvel omale Matu sulaseks kauples. Kõik sündis päris juhuslikult, nagu kogemata. Said teised kõrtsis kokku ja ainult nalja pärast kutsus Andres teda omale sulaseks, millele Matu vastas.
“Ei taha. Mis ma selle Pearuga ikka kaklen.”
“Me elame nüüd head elu, nagu truid naabrid muistegi,” vastas Andres. “Juba mitu aastat.”
“Või nii!” imestas Mart. “Kuule hullu, või ei riidlegi. Siis võiks tulla küll.”
“Oled sa siis prii?”
“Linnuprii,” vastas poiss.
“Kas või täna Vargamäele?”
“Kas või täna,” kinnitas poiss.
Ja nõnda see sündiski: istuti täna rekke ja sõideti Vargamäele. Vana sulase aasta polnud küll veel täis, aga seda parem, sest kevadel hakkas karjalautade ehitamine ja sellepärast oli tööjõudu harilikust rohkem tarvis. Andres ise oleks ehk lautade ehitamisega veel viivitanud, aga Mari käis peale. Tema ei saanud mõttest lahti, et nende loomadega põle õige asi: liiga põevad teised, põevad ja lähevad hangele, kord üks, kord teine. Ta oli asja nii mõnelegi targale kaevanud ja kõik kinnitasid nagu ühest suust, et ära tehtud, muud midagi, kui ära tehtud. Nõiutud! Oli Mari omalt poolt ka tarku ja kavalaid vastuohutusi teinud, aga mis oli sest abi, kui teine võis uue viguri sinu viguri peale teha. Sellepärast ei aidanud ei üheksat tõugu terariistade pealt jootmine kevadel karjalaskmisel, ei karvadega suitsetamine, ei sõnade lugemine, ei lõppenud looma lauda uksepaku ette matmine – ikka tulid hädad, ikka käis lendva.
Nii tõsiseks muutus Mari silmas seisukord, et ta viimaks arvas: ehk ei olegi siin tegemist kurjade inimestega, sest nende tempude peale peaks ometi midagi hakkama, vaid põhjuseks on Mari omad vanad patud – põhjuseks