must sa oled!” ütles Mari poisil kuube ja särki seljast võttes. “Üleni mudane.”
“Ma ju roomasin terve tänase päeva,” vastas poiss.
“Kas sul puhast särki kuskil on?” küsis perenaine.
“Ei vist ole,” vastas poiss, “seljas oli viimane.”
“Paneme talle esteks minu särgi selga,” ütles Miina ja nõnda naised tegidki. Selle öö magas poiss tüdruku särgis. Hommikuks oli ta oma särk juba puhas ja kuiv, selle eest muretses perenaine.
Pakuti poisile süüa, aga see ei läinud sisse, sest seal oli valu vastas. Tühja kõhuga uinus poiss tüdruku asemel, kuna see ise põrandal könutas.
“Hea, et nad sul luud-kondid terveks on jätt,” ütles Andres, kui ta teisel hommikul piiritusepudelit kaasa võttes poisi haavu vaatama läks, “muidu kulus sulle ehk see nahatäis marjaks ära, ehk võtad siis pisutki meeletuhka pähe.”
“Luud-kondid on terved,” vastas poiss peremehele.
“Millal sinul küll mehearu pähe tuleb?” küsis peremees sulaselt ja vaatas talle otsekoheselt silma.
“Kes teab, kas tulebki,” vastas sulane peremehele samuti otsa vaadates.
“Vahel ikka nagu oleks teda sul pisut, aga siis jälle nagu põleks teda põrmugi. Kas sul kaigast käes ei olnd või parajat kivi taskus, oleks ometi ühelegi saand anda?” küsis Andres.
“Mitte midagi ei olnd,” vastas Jaagup, “olin lausa paljakäsi nagu ikka. Minust põle ju löömameest.”
“Aga muud kui lähed, kas või läbi laugaste.”
“Peremees, ära ole kuri, et seekord mul nii sitasti läks, ma teen pärast päevad täis,” rääkis sulane.
“Mis minu päevadest nüüd, aga sinu oma nahk,” vastas Andres. “Kahju hakkab sinust. Oled tubli poiss, aga see va pillikääks ja tüdrukunadid, need võtavad sul aru peast. Jätad kas või hinge nende pärast.”
“Seekord võtsid ainult naha,” arvas sulane ise. “Kartsin, et peksavad pimedaks, siis ma põleks sealt änam ära saandki, põleks üle raba Vargamäe mända seletand. Aga ei, silmad on alles peas.”
Andres hakkas heasüdamliselt naerma.
“Mine tee nüüd niisukese hulluga, mis sa teed,” ütles ta. “Rõõmus veel pealegi, et silmad peas.”
“Kõrvad ka, aga teine valutab koledasti, ei tea, mis sellest saab. Siiski, täna annaks nagu valu pisut juba järele.”
Nõnda lamas Jaagup Miina asemel ja see võidis tema haavu ja muhke hanerasvaga, nagu peremees ja perenaine teda õpetanud. Andres ise käis vahetevahel piiritusepudeliga, mis pidi olema hirmutuseks mädanikule ja igale halvale asjale.
Poissi võides haletses tüdruk seda tema meelest nii ilusat ihu. Aga kui see juba paranema hakkas, ei mallanud Miina enam seina äärde põrandale jääda, vaid puges poisi juurde asemele – ühe teki alla, sest nõnda oli mõnusam ja soem. Tasakesti silitas ta poisi haavu ja muhke, mis lõid paranedes kihelema ja muhelema.
“Küll oled sina, Miina, hea inimene,” ütles talle Jaagup kord, “isegi oma särgi andsid mulle selga.”
Need olid Miina meelest kõige mahedamad sõnad, mis ta kunagi mehelt kuulnud, ja sellepärast oli tema õnn otse mõõtmatu. See oli nii suur, et perenainegi teisel päeval seda tema silmist nägi.
“Kui keegi minu vastu ka nii hea oleks,” vastas tüdruk poisile.
“Mina olen,” vastas see. “Küll näed, et olen. Sina tegid ju mu terveks.”
“Jumal tegi su terveks,” õpetas tüdruk.
“Jumal ja sina, teie kahekesi,” ütles poiss.
“Perenaine ju ka, tema andis ju hanerasva ja kõik muu,” seletas tüdruk.
“Õige jah, perenaine ka. Teie kolmekesi: jumal, sina ja perenaine,” arvas poiss ja nõnda unustati peremees oma piiritusepudeliga hoopis. See oli muidugi suur eksitus, ja kui Vargamäe Jaagup elab ning tarkust kogub, siis paneb ta praeguse kolmainu asemele tingimata uue, öeldes: jumal, piiritus ja naised, need tegid mu tol korral terveks. Kuidas Miina siis asjast aru saab, seda ei tea praegu, aga täna ütles ta Jaagupile noomivalt.
“Ära tee niisukest patunalja.”
“Ma ei tee ju, räägin tõtt,” vastas Jaagup.
Aga ehk ta küll ise arvas, et perenaine ja Miina ta jumala abiga terveks teinud, ometi ei tahtnud endine tervis kuidagi tagasi tulla. Ikka tegi kusagil haiget ja ikka oli raskemate tõstmiste juures tundmus, nagu peaks sees midagi rebenema. Nõnda lähenes sügisel liisuvõtmine teist korda ja Jaagup oli päris kindel, et ta ka tänavu pääseb, sest nüüd oli ta palju viletsam kui mineval aastal. Ometi võttis kõik äkki teise pöörde. Hakkas sellest, et perenaine ühel ilusal päeval ütles tasakesti peremehele.
“Kuule, meie Miinaga põle änam õige lugu.”
“Mis ta’ga siis on?” küsis Andres vastu.
“Kas sina siis midagi põle märgand?” imestas perenaine. “Tema asjad on ju sedasi.”
“Mis? Miinal?” imestas peremees nüüd omakorda. “Kellega siis?”
“Põle küsind,” ütles perenaine, “aga ma arvan, et Jaagupiga.”
“Selle poisikesega! Selle lapsega! Miina kõlbaks ju Jaagupile emaks.”
“Seda küll,” oli ka perenaine nõus. “Aga see hakkas Jaagupi haiguse ajast. Miina ju tohterdas teist ikka. Esimesel õhtul tõmbas ta poisile oma särgigi selga.”
“Tegi särgiga poisi ä’ä või?” küsis Andres naljatades.
“Seda minagi, mis muud,” arvas Mari tõsiselt. “Näeh, Leena oli mineval suvel kui hull poisi järel, aga teda see ei näind, oli tumm ja kurt, ja nüüd siis Miinaga! Aga mis on Miina Leena kõrval!”
Jäi sellega, et Mari pidi Miinaga rääkima. See oli seda kergem, et Miina oma seisukorda sugugi ei varjanud, vaid perenaise rääkimist nagu ootas. Aga kuna see alles parajat silmapilku ja paika valis, ütles Miina ise Marile.
“Perenaine on muidugi juba tähele pand, kudas minuga lood on.”
“Seda ma vaatan jah,” vastas Mari, “aga ainult ei tea, kellega.”
“Eks ikka oma Jaagupiga, kellega siis muuga, ega mina siis änam mõni poistemagataja ole. Kes minu juurde tuleb,” rääkis Miina.
“Aga kuis siis Jaagup? Temal ju aina see Roosi hinge peal, lasi end tema pärast peksagi.”
“Roosi on tal ikka, ega siis muidu, aga minuga niisama, ei tea, kudas see tuli. Rääkis teine mulle ikka Roosist, aga ometi tuli see nõnda. Ma aina imestasin kohe,” seletas Miina.
“Mõtlesin korra, et kas õtte see särk, mis sa talle sel õhtul selga ajasid,” lausus perenaine.
“Ega hullu tea!” hüüdis Miina, ja nüüd äkki pani Mari tähele, et tüdruku tuimades silmades välgatab rõõm, särab õnn. “Muidugi, midagi pidi ikka olema ja küllap see minu särk oligi. Ma pani ju selle puht linase, ilma alaseta. See mu leerisärk. Lootsin ikka, et saab ka mu laulatuse särgiks, aga nüüd hoidsin teda juba surisärgiks, mõtlesin, et ega mehed mind änam. Aga näe Jaagup! Perenaisel on õigus, see oli see minu särk neh, mis nõnda tegi.”
“Sa räägid, nagu oleks sul aina hea meel,” ütles Mari.
“Perenaine, mul on ju hea meel,” vastas Miina.
“Lubas ta siis su ä’ä võtta või?”
“Ei, sellest põle me ühti rääkind.”
“Aga kus selle häbi ots siis, Miina!” hüüdis perenaine.
“Mis parata, perenaine, kui muidu ei saa,” vastas tüdruk tõsiselt. “Hea, et nõndagi laps tuleb.”
Nüüd