hoolimata tähele pannud, kuidas isa pekstes läbi hammaste kiskus, nagu oleks iga sõna tükk verist südant või valutavat hinge: “Säh sulle Jussi eest! Säh sulle Pearu õiguse eest!” Sellepärast nagu ei pannudki ema isa peksmist nii väga liiaks, sest kui see oli lõpetanud ja minema läks, nagu oleks tema ise peksetu, võttis ema haod ühte kaenlasse ja tõstis teise käega poisi üles ning viis ta endaga tuppa, kus ta hakkas hagu paja alla panema, nuuksuvat last ise manitsedes.
“Ära nuta, on muidugi valu ja vaeva küll. Sa nägid isa, tuleb jälle.”
Aga laps ei kartnud isa kurjust, ta nuuksus edasi. Kaua pidi ema teda rahustama, enne kui ta nutu pidama sai, sest ema hääl ja silmad ajasid selle talle ikka uuesti peale.
Matu, kes aastate eest Vargamäel karjas käinud ning täies eas lapsepõlve mälestustega siia tagasi tuli, leidis sootuks uued olud, peaaegu nagu uue Vargamäe eest. Siis valitses siin alles nagu helgus ja kõndisid käsikäes rõõm ja õnn. Riiud ja tülidki olid siis ainult nagu meelelahutuseks ja naljaheitmiseks, kuigi see ajuti nii kurvalt lõppes, nagu tema koeraga, kelle Pearu maha laskis. Nüüd sündis kõik hoopis teises meeleolus. Ainult harva leidus nagu endiste aegade helki, mis soendas Matugi südant, sest ta värskendas vanu mälestusi.
Lepiku alt jõkke, Jõessaarte vahelt läbi, jooksis vana piirikraav, mille naabrid alguses kahasse kaevasid ja milles Pearu millalgi vett paisutas. Kraav ise oli juba peaaegu kokku vajunud ja teda puhastada polnud kellegil mõttesse tulnud. Ühele poole kaldale laotud kraavivall oli aga kõrge ja tugev ning seda mööda käis algusest saadik üldine vargamäelaste jalgtee Jõessaarde kui ka jõele. Seda teed tarvitasid pere- ja ka saunarahvas. Käisid siit heinalised ja karjased, käisid jahilised ja kalalised, käisid ka need, kes armastasid muidu hulkuda metsas. Pistsid oma sõrad kõrgele ja kuivale turbale ka loomad, niipea kui karjane neile selleks mahti andis, aga neile oli see sedavõrd keelatud, et isegi koerad seda teadsid: ilma käsuta jooksid nad loomale kallale, kui see julges kraavikaldale minna.
Ühes teistega käis mööda seda kraavikallast ka Matu. Tema käis ehk sagedaminigi kui teised, sest tema oli kirgline õngitseja. Nagu ikka, käis ta paljajalu, sest kes raatsis pastlaid jõevees leotada või kes viitsiski neid palavaga kanda. Ükskord jälle nõnda mööda kraavikallast jõele minnes astus ta oma mõlemad jalad põhja alt teravate orkide otsa veriseks. Iseenesest oli see paljajalamehe, eriti veel karjase silmis üsna tühine asi. Kui katki, siis katki, eks ta parane jällegi, nõnda arvas Matu ja arvasid ka teised.
Aga siis hakkas kuulduma, et ka teised oma jalad kraavikaldal puruks tallanud, nagu oleks sinna taevast teravaid orke maha sadanud või nagu oleks mõni kuri inimene nad sinna meelega pannud. Asjast tuli Matul kord Sauna-Madisega juttu ja see kaebas, et ka tema eit oma jala kraavikaldal puruks tallanud, nii et nüüd mädaneb, sest vesi läinud teisele sisse: eit komberdab peaaegu ühe jalaga.
“Mis pagana orgid need seal siis peaks olema?” küsis Matu.
Madis lirtsatas läbi hammaste võimalikult kaugele sülitada, nagu mõtleks ta millegi üle järele, vaatas Matule küsivalt ja kavalalt otsa ja ütles siis saladuslikult.
“Oskad sa suu pidada?”
“Oskan,” vastas Matu.
“Nagu haud?”
“Nagu haud,” kinnitas Matu.
“Pearu töö,” ütles Madis nüüd.
“Mis? Orgid Pearu pandud?”
“Tema ise, kes muu.”
“Tead sa kindlasti?”
“Ma tõmbasin ühe kraavikaldast välja: inimese kätetöö, mõlemad otsad teravad, maa sisse pistetud. Lapsed seda teha ei jäksa, ei seda ole. Ja kes võiks seda meestest peale Pearu?”
Nõnda seletas Madis, ja veel samal pühapäeva õhtul läks Matu kraavikaldale paljajalu tippima: ikka jalg jala ette, jalg jala kõrvale, nii et ainuski ork ei saaks vahele jääda. Esimesel torkel kraapis ta kohe orgi otsa turba seest välja ning leidis teritatud vaia, mis nii kõvasti maa sisse pistetud, et Matu tema sealt suure vaevaga kätte sai. Tähendab – Sauna-Madis rääkis sula tõtt. Matu mõtles alguses asja ka noorele Andresele ja Indrekule seletada, kes kahekesi karjas käisid, aga siis otsustas ta teisiti: jättis kõik iseenda teada.
Järgmisel pühapäeval, kui Pearu hommikul kiriku sõitis, läks Matu alla kraavikaldale paljajalu tippima, kuni oli leidnud kõik teritatud salavaiad, nad maa seest välja kiskunud ja kraavi pildunud, kus nad möödaminejaile pidid silma torkama.
Mõni aeg ei veristanud enam ükski oma jalgu kraavikaldal kõndides, aga siis ilmusid teravad orgid uuesti: Pearu oli neid külvamas käinud. Seekord tuli Matule parem mõte, sest amet ise õpetas. Jällegi otsis ta kraavikalda salaorgid üles ja kiskus nad välja, aga enam ei pildunud ta neid kraavi, vaid korjas nad kokku, läks nendega Oru kraavile, mis keset nende krunti jõele jooksis ja mille kallast samuti jalgteeks tarvitati, peamiselt Oru rahva enda poolt. Sinna kraavikaldale pistis Matu kõik väljakistud teravad vaiad keset teerada maha kõndijate jalgu varitsema. Kogu töö maksis tal peaaegu kahe öö unerahu, aga mis sest, toimetus oli selleks küllalt huvitav ja Matu arvates tarvilikki.
Kulus tükk aega. Ei olnud kraavikalda orkidest kippu ega kõppu kuulda, enne kui Oru rahvas hakkas jõe ääres heinamaal käima. Siis kuuldus äkki, et orgid olla ilmunud Oru suure kraavi kaldasse; vana Pearu isegi astunud seal oma jala ühe otsa, jalg mädanevat praegu.
Ei saadud enam maast ega taevast aru. Ainult Matu muigas omaette. Kui esteks süüdistati Pearut, siis keda pidi nüüd süüdistama? Ega ometi Pearu ise hakanud oma teerajale orke torkima, et siis seal oma jalgu veristada? Sauna-Madis ehk oletas õiget vastust, aga tema tegi teiste, isegi Matu ees näo, nagu ei aimaks ta midagi.
Nõnda seisis asi seni, kui piirikraavile tekkisid jällegi orgid ja Matu läks neid sealt otsima ning välja kiskuma. Nüüd tabas Pearu, kes põõsaste taga varitses, tema otseteed teolt. Matule tuli see nii ootamata, et ta enese esimeses ähmis karjapoisina tundis ja peaaegu oleks tahtnud Pearu eest samuti plehku pista, nagu varemail päevilgi. Aga siis sai ta meeltesegadusest võitu, jäi kraavikaldale seisma ja hoidis väljatõmmatud vaia käes.
“Mis sa mu kraavikaldast lõhud!” karjus Pearu, ilma et lähemale oleks astunud.
“Ma puhastan jalgteed orkidest,” vastas Matu. “Karjapoisid, ligundid, teisi maa sisse toppind, näe, kui pikad ja jämedad. Ning teravad, inimesed lõhuvad oma jalad nende otsas ära.”
Matu tõstis vaia kõrgele ja näitas seda kui imeasja Pearule.
“See põle sinu asi, mis karjapoisid minu kraavikaldal teevad,” hüüdis Pearu. “Kasi minema sealt!”
“Ei, ma tahan kõik orgid välja kiskuda, enne ei lähe,” vastas Matu.
“Kas sa lähed mu kraavikaldalt minema?” hüüdis Pearu ähvardavalt.
“Ei lähe, ma ütlesin juba,” vastas Matu.
“Ma lasen su maha, kui sa ei kuula!” kärgatas Pearu.
“Mis sa arvad, et olen koer või?” küsis Matu.
“Kasi minema!” karjus Pearu ja tõmbas püstoli taskust.
“Sellega mine konni tapma, mitte meest,” ütles Matu põlglikult.
“Tapan sinu kui konna!” karjus Pearu ja hakkas kraavile lähenema.
Niipea kui Matu seda nägi, võttis ta kraavikaldalt maast veel mõned vaiad pihku ja astus sohu põõsaste ja mätaste vahele, kus võimalik oleks varju leida, kui Pearu tõepoolest mõtleks lasta.
“Tule!” karjus ta tulises vihas. “Arvad, et käin alles karjas?”
Pearu jäi seisma, nagu mõtleks ta.
“Kas püksid sõeluvad juba tusti?” küsis Matu.
“Sa tühi põle ju selle laengugi veart,” vastas Pearu.
“Aga sinule on need kasetümmikad just parajad,” ütles Matu ja hakkas Pearu poole minema. See ootas pisut, pöördus siis ümber ja läks eest ära, Matu pistis jooksu