seisis see jälg ikka veel raamatus, nagu oleks tal osa sellest igavesest rõõmust, millest räägiti palves.
Aga Valtu ise ei tulnud sellest jõuluõhtust saadik enam kunagi Mäe toa ega õuevärava ligi. Tuli oma kaevuni, aga mitte kaugemale, sinna jäi istuma või pöördus alistunult tagasi.
Tänini oli Eespere Tagaperest rammuga ikka üle käinud, oli see ramm meestes, sõnnides või jäärades. Ainult Muska oli pidanud Valtule alla vanduma, sest sel oli hirmus terav ja vali hammas. Pealegi oli tal see ilge mood kiskuda, et kui kusagilt hammastega kinni sai, siis ta enam sealt üldse lahti ei lasknud, jäägu kas või tükk talle lõugu. Sellepärast kartis Muska Valtut, kes oli oma ilgete hammaste peale nii suureline, et ta päise päeva ajal julges tulla Mäe väravasse ja isegi õue kõndima ja seda toimetama, mis tal juhtus toimetada olema. Ta tegi näo, nagu ei teakski ta, et Mäel elab Muska, kes on mürgiste madude ja kasside rappimises suur meister.
Sellest kallist jõuluõhtust saadik aga, kus Muska ühes Indreku ja kõigi teistega kirikus käis – õigem kiriku juures käis, sest tema valvas teiste kiriku olles regesid – ja koju tulles paukuvate kelladega, teistest kirikulistest mõisa soo peal mööda “lillutas”, muutus seisukord täiesti. Nüüd talitas Muska kodus kui tõsine peremees ja isegi Oru pinnal võis ta vabalt ja julgelt käia oma asju ajamas, ilma et oleks vaja olnud karta Valtu teravat hammast. Ja et siitsaadik Eespere koer aina käis oma asju toimetamas Tagapere akende all, kuna Tagapere koer seda Eespere akende all kunagi ei teinud, siis võis võõras inimene arvamisele tulla, et Eespere kannab viha Tagapere peale, kuna aga see hõõgub Eespere vastu aiva sõprusest ja armastusest.
Kui kirikulised koju tulles kuulsid, mis siin vahepeal juhtunud, ütles noor Andres.
“Oleks ma seda teand, siis ma kiriku põleks läindki.”
“Aga kirikus olid ju orilad ja jõulupuu,” ütles Liine.
“Mis sest,” vastas Andres, “neid oleks võind ma teine jõululaupäevgi näha ja kuulda, aga ega siis teisepere Valtu iga jõululaupäev meie tuppa tule. Ei tulnd teine enne, nii et oleks kätte saand, ja võib-olla ei tule ta änam kunagi uuesti.”
Sellest seletusest said kõik kirikulised kui käegakatsutavast tõest aru: noor Andres oli täna suure eksituse teinud, et ta ühes teistega kirikusse läinud, sest Valtu peksmine ei kordu, võib-olla, tõepoolest enam kunagi Vargamäel.
Ometi ei lasknud ei Andres ise ega ka teised tehtud eksitust jõulurõõmu rikkujaks saada, sest õled olid ju soojamüüri ääres maas, seapekk ahjus haudumas ja verivorstid kerisel, kus nad mõnusasti krõbedaks tõmbuvad. Juba ainult see, et poisid ise kõik vorstitikud olid teinud ja et igaüks oma tikkudele erimärgi külge lõiganud, mille tõttu võib alati öelda, kelle tehtud tikku keegi käes hoiab, ajas noorte meeled erevile, tegi vorsti söömisest suure ja tähtsa jõulusündmuse. Ainult üks asi oli siin halb: isa käest ei julenud keegi küsima minna, missugused märgid on tema vorstitikul, ehk olgu siis, et selle kardetava ülesande täitmise võttis enda peale ema. Tema julges seda, eriti kui ta oli enne ühes isaga tagukambris laulnud ning tema lugemist kuulanud.
Isa ei armastanud laste alalisi naljatusi, eriti vaiksel ja pühal jõuluõhtul mitte. Ikka oli tal endasse süvenenud nägu, nagu veeretaks ta hinges muresid, peas raskeid mõtteid. Küll oli ka emal samuti murelik nägu, aga teda lapsed ei kartnud, nagu ei peaks nad tema muresid tõsisteks ja tähtsaiks.
Lastel oli vanemate pühade ja tõsiste nägude tõttu jõuluõhtul ja esimesel pühal väga raske põli Vargamäel. Kõhud võis küll verivorsti, seapekki ja saialeiba pinevalt täis puukida ja ka õlgedel võis pikutada kas või seni, kui magama uinusid ja alles esimese püha hommikul ärkasid, aga teha ei tohtinud midagi, mida oleks tahtnud õlgedel teha, sest aeg oli tegemiseks liig püha. Ka ei tulnud jõuluõhtul ja esimesel pühal – ehk olgu siis, et kirikumees oli kiriku juba välja löönud – ühtegi külalist, sest siis visati talle vanad pastlad kaela, nagu vanad inimesed ütlesid, ja sedagi sellepärast, et aeg oli vaikne ja püha. Alles teisel pühal oli külalisi oodata ja siis võis ka õlgedel midagi tegema ning toimetama hakata: võis hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni mustlast võidelda, passi lüüa, kingsepal silma peast välja pista või lihtsalt muidu hullata, nii et isa eeskambrist läbi minnes pidi ütlema.
“Mis te, hullud, ometi tõmmate, tuba nagu kütis.”
Aga kõik teadsid, et need sõnad ei sisaldanud tõsist keeldu, ja sellepärast ei võtnud neid keegi õieti arvesse. Peatati ainult üürikeseks, ja siis läks veel hullem möll lahti. Kiilumist ja karjumist tuli mitmest kõrist korraga, nii et see peaaegu taevani oleks võinud kosta. Suure tolmu pärast ei seletanud silm viimasel pühal ühest kambriseinast teise. Niisugune oli Vargamäe noorte tõsine jõulurõõm, mis kippus taevani küündima.
Õlgedele istuma tulid ka Liisi ja Maret, aga nemad ei maadelnud ega võidelnud mustlast. Seda pani Liinegi tähele, kes ükskord küsis.
“Miks Liisi ja Maret mustlast ei võitle? Kui nad Andrese ja Indrekuga ei taha, võidelgu siis ise kahekesi.”
Aga temale vastas Ants suure asjatundmisega.
“Küll sa oled alles rumal! Neil põle ju püksa jalas, kuda nad siis võitlevad.”
Kuid Liine ei andnud järele, vaid seletas.
“Mis sa valetad, neil on ju püksid jalas, ainult seelikud on peal.”
“Neil põle ju poiste püksid,” ütles Ants, ja sellega oli kogu küsimus lahendatud.
Kingsepa silma katsusid Liisi ja Maret ometi kord välja pista, kuigi see oli päris poiste mäng. Aga nad tegid seda sel silmapilgul, kus polnud kedagi nägemas, ainult nemad ise kahekesi ja väikesed Tiiu ning Kadri. Teised poleks asjast üldse teadagi saanud, kui mitte Tiiu kogemata poleks välja lobisenud. Kuid sellest said tüdrukud näkku õhetuse ja isagi heitis nende üle pisut nalja.
“Eks Liisi jäksaks mustlastki võidelda,” ütles ta, “aga ega Maretist suurt asja ole.”
“Tulgu minuga katsuma,” ütles noor Andres hooplevalt, “küll mina talle näitan, kuda sussid veskit teevad.”
“Mis sa tühja hoopled,” ütles isa pojale, “vaat’ kui tulen ise Liisi eest.”
“Ä’ä hullutükki tee,” ütles Mari mehele, “et lastega lähed mustlast võitlema.”
Aga vana Andres tegi, nagu ei kuulekski ta Mari sõnu, ja lõõpis edasi.
“Mis sa, Liisi, sest loost arvad, kui ma läheks õtte sinu eest?”
“Mine, isa!” hüüdsid kõik lapsed nagu ühest suust, sest miski ei teinud neile suuremat rõõmu ja nalja, kui et isa ise läheks õlgedele mustlast võitlema, pealegi veel Andresega, kes oma rammuga alati nii väga suurustab, et sellele näidata, kuidas ta oma sussid õige veskit mängivad.
“Hea küll,” ütles vana Andres. “Sööme kõhud enne täis ja hakkame siis peale.”
Aga silmapilk muutus nüüd nii põnevaks, et lastel kõigil söögiisu äkki kadus. Ei läinud suust alla enam ei verivorst, ei seapekk ega saialeib, kuhu pühade ajal võis võid nii paksult peale väänata, kui süda just kutsus. Äkki hakkas seapekk ei tea miks kõigil kurgus kõdistama, pani peaaegu südame läikima ja võiga sai käis suus aina ringi, nagu ei tahaks ta muidu alla minna kui rüüpa haput kalja peale.
“Ole sind ka oma mustlasevõitlemisega,” ütles Mari, “ajasid kõigil söögitahtmise ära, põle muud kui varsti teised kõik jälle sahvris, niipea kui toit laualt ära saab.”
Ema sõnu ei pannud praegu ükski tähele, kõik rippusid silmade ja kõrvadega isa küljes, et mis ta küll ütleb ja millal ta söömise lõpetab, et kord hakkama saaks. Aga isa sõi rahulikult edasi, nagu poleks ta mustlasvõitlusest juttugi teinud. Sellest lastes ärevus aina kasvas.
“Andres, söö aga sina kõht kõvasti täis, ega muidu jäksa,” naljatas isa, kui see enne teda lõpetas ja lauast tõusis.
“On juba paras kimp peal ja sellega peab jäksama,” vastas Andres isale.
“Kumb