siin murul on mängida,” seletas Kaarel poistele suurustavalt. “Aga kui kõrtsis täiemehega kokku saaks, küllap siis näeks, kes kangem löömamees on. Kui ma parajasti kumamisi olen, siis ei piisa ükski minu ees, peksan kas terve kõrtsitäie üksipäinis läbi.”
Nõnda ei saadudki õieti teada, kumb kangem on, kas Eespere peremees või Tagapere sulane, sest lõpuotsuseks oleks pidanud mehed kõrtsi viima, nad seal parajasti “kumamisi” panema ja siis riidu ajama.
VII
Nelipühid olid Vargamäe Eesperes tähtsaks sündmuseks: siis tutvunesid nad ümbruskonnaga, neist said nii-öelda omad inimesed.
Õllekannu kergitades küsiteldi Andreselt, millal mõtleb ta sõnnikut vedada ja kas teeb ta seda omasoodu või kuidas? Selgudes, et niihästi Tagapere kui Aaseme ja Hundipalu võtavad selle töö enne käsile kui Vargamäe Eespere Andres, lepiti kokku, et tema saadab oma sulase ja tüdruku ühe või kahe hobusega naabrite juurde päevi ette tegema, kust siis omakorda inimesed ja hobused ilmuvad tema sõnnikut vedama. Nõnda said kõige raskemast ja mustemast tööst nagu omasugused pidu- ja lõbupäevad, kus üksteise võidu higistati, lori aeti ja õhtul kas või tantsugi löödi, kui paras kilk peas.
Vargamäe Andresel polnud tänavu sellest hulgana töötamisest suuremat tulu loota, ennem küll kahju karta, sest tema lautades oli vististi vähem sõnnikut kui ühelgi teisel naabril. Endisel peremehel oli niikui nii loomi vähevõitu ja neilegi ei raatsinud ta viimasel talvel põhku alla panna, vaid vedas selle oma uuele kohale, selle põldude rammuks.
Määratud päeva hommikul ilmus Vargamäe Eesperre kuus hobust.
nii et omadega kokku sai kaheksa. Juba keskhommiku paiku oli näha, et kui kõigi kaheksaga ühtesoodu vedada, siis on sõnnik peaaegu lõunaks kõik väljas. Et käesolevat tööjõudu õieti kasutada, pani Andres peale lõunat kolm hobust kündma – värskelt laotatud väetist sisse ajama.
Peremees ise oli väljal maha laskmas. Küll kaapis ta kabliga ettevaatlikult, tehes võimalikult väiksed hunnikud ja jättes neile võimalikult harvad vahed, aga ei ühti: tükk kesa jäi tühjaks. Ainuke lootus: ehk saab sügisepoole sinna midagi peale vedada, muidu ei maksa seemet maha pildudagi.
Tühja kesa nähes läks Andrese meel nukraks. Tundus, nagu oleks ta kellegile ülekohut teinud või kedagi petnud. Lohutuseks oli ainult mõte, et tulevikus peab Vargamäe lautades rohkem sõnnikut olema. See lahutas pisut meelt, nii et peremees võis ka teiste tujust osa võtta.
See oli aga täna kõige helgem, sest humalavee kõrval ei puudunud ka porojomm. Lõunavahel oli teisepere Kaarel oma hargivarre juba katki tõstnud, mis Andresele tõendas, et rõõmuvett oli saadud tarbeks, isegi liiga. Kui veel lisada, siis võivad ka teised hargivarred murduda ja nõnda jääks töö lonkama.
Laudast kostis vali meeste lori ja hobuseid aeti suure häälega, nii et see põllule laotajate kõrvugi kostis. Võib olla just sellepärast, et mehed nii valju häälega hobuseid ajasid, sattusid ka laotajad tujju, nagu oleksid nad lilli noppimas või marjul, ja meeste häältele vastuseks kõlas hele naer ja kiljumine.
Mida enam lähenes õhtu, seda enam valjenes meeste hääl ja seda heledamaks said naiste kurgud. Mõni seda teab, kui valjuks ja heledaks Vargamäe Eesperes kõik oleks muutunud, aga õigel ajal lõppes sõnnik laudast.
Viimaste koormatega tulid tõstjad ise väljale, et oma silmaga näha, mis need tüdrukud seal kilkavad. Aga tüdrukud ei kilganudki nii väga, kui mõni täismees tuli sõnnikukoormaga. Selle asemel lasti käed käia, nii et hoia silmad lendava sõnniku eest.
Viimasena ilmus oma koormaga teisepere Kaarel. See oli mees, kelle järel nilpsasid tüdrukute keeled, sest sel oli jäksi ja kuraasi. Vargamäe Eespere peremehe vastu ta nelipühis küll ei saanud, aga seda tüdrukud ei arvestanud üldse mitte.
“Minu oma on see viimane, kallis teisepere peremees,” ütles Kaarel heas tujus.
“Napp on see küll, aga põle parata, kui rohkem ei anna,” vastas Andres.
“Küll annaks,” kinnitas sulane, “annaks juba hea õlle ja kange viina eest, aga otsas, ei ole enam. Kui rohkem tahad, pead tegema.”
“Otsas on ka õlut ja viin,” ütles peremees.
“Seda leidub ikka veel ankru uurdes ja pudeli põhjas tilgake,” arvas Kaarel.
“Kas ikka veel vähe saand?” hüüti nüüd tüdrukute poolt vahele.
“Kisa kostab juba kirikuni,” ütles oma pere Mai nagu etteheitvalt.
“Aga kelle kisa see lautagi kõrvad lukku pani?” küsis Kaarel vastu. “Koer pistis õues ulguma, hobuste kõrvad läksid kikki.”
Mai kummardas, et oma magusat naeratust varjata: Kaarel oli tema kiljumist tähele pannud. Kaarel võib-olla aimaski, miks Mai nõnda kiljus.
“Kaarel, viid sa mu koju?” küsis Tagapere Miina endi sulaselt.
“Kus mul see kodu on,” vastas mees lõõpivalt, “isegi alles teise toanurgas.”
“Võtad mu sõitma?” küsis tüdruk uuesti.
“Traavel väsind ja tõld sitane,” vastas sulane nüüd.
“Tuleks nõndagi,” ütles tüdruk.
“Kuhu sa ikka tuled, kui mina ei lähe,” lõõpis sulane edasi, ise aga pilgutas Eespere Maiele salakesi silma. Ja kui paras aeg kätte jõudis, kargas Kaarel püsti vankrisse ning karjus.
“Säuka! Kes saab kõige enne?”
“Mina!” hüüdis Mai ja oli krapsti vankril poisi selja taga, hoides selle särgist kinni, et mitte kukkuda. Hobune pistis jooksu, teised laotajad jäid sinnapaika.
“Kabligi jätsid teised maha,” ütles peremees.
“Mis nüüd kablist, saaks aga tüdruku peale,” ütles saunatädi, kes ka laotajate killas oli.
Aga Kaarel ei ajanudki nii väga, kui oli teistest eemale jõutud. Ei, ta laskis hobuse üsna pikkamisi astuda. Ka ei jäänud ta püsti seisma, vaid võttis istet ja laskis Maie oma põlvile toetuda: nõnda oli tüdrukul pisutki puhtam ja viisakam.
Sellega oli Kaarlil oma plaan. See oli tal juba viimase koormaga väljale tulles. Nimelt tahtis ta Maiele öelda, et tema on kenam kui nende endi Miina, olgugi see noorem. Ta tahtis Maiele öelda, et tema meeldib talle rohkem kui kogu kõrvenurga tüdrukute kupatis kokku.
Ometi ei öelnud ta Maiele midagi selletaolist, laskis selle ainult oma põlvele istuda, et oleks pisutki parem ja puhtam istuda sõnnikuveovankril, pani oma parema käe tal ümber piha ja juhtis pahemaga hobust. Peaaegu oleksidki nad nõnda toa juurde sõitnud, ilma et Kaarel sõnagi oleks lausunud, sest armuavalduseks polnud ta küllalt “kumamisi”. Ometi viimaks sai ta sellega hakkama, sest ta küsis tüdrukult.
“Mai, kus sa magad?”
“Kaarel, metsas kuuse otsas,” vastas tüdruk kelmikalt.
“Kas aidas?” päris poiss.
“Ei, sealaudas,” naeris tüdruk.
“Või lakas?”
“Villavakas,” naljatas tüdruk edasi.
“Ütle ometi,” painas Kaarel.
“Otsi ometi,” palus Mai.
“Ma tulen täna.”
“Parem tule homme.”
“Täna on etem.”
“Ülehomme veel etem.”
“Ma räägin tõsiselt, Mai.”
“Mul on nutt varaks, Kaarel,” naeris tüdruk poisi põlvil.
“Tead mis, Mai?” ütles poiss.
“Ei ma tea ega tahagi teada,” vastas tüdruk, omal aga süda aina hüppas sees.
“Kui teeks õige pulmad.”
“Ja