ta aga juues, sest siis armastas ta rumalat nalja heita, naerda ja lorilaule jorutada.
Alguses müdistasid mehed üsna vaikselt põrandal, aga siis pääsis Villemi suust kisa lahti: Pearu oli talle pöidlad silma ajanud, mis oli tema kuulus võte. Külalisega ühes pistsid lapsedki uue hooga karjuma. Ka perenaine tegi häält, ainult Pearu nohises või kirus.
Perenaine ei võinud muidu, kui pidi külalisele appi minema, kuigi ta teadis, mis teda ennast siis ootas. Pearu mõtles kaks korraga käsile võtta, aga selleks ei jätkunud jõudu. Villem oli kange silmamunavalu tõttu üsna kaineks muutunud ja kiskus end perenaise abil Pearu küüsist lahti. Ilma et ta silmapilkugi oma pead oleks murdnud lahke aitaja saatuse üle – omaste asi ju –, põgenes ta ülepeakaela toast välja, põgenes palja peaga kodu poole, mis paistis üle soo järgmisel väljamäel.
Pearu jäi eidega omasoodu, keda ta nüüd süüdistas abielurikkumises Villemiga, sest miks muidu oli tema Villemile ja Villem temale appi tulnud. Ei aidanud naise kinnitused ega palved, Pearu märatses ja peksis. Naine kannatas ja vaikis, ainult lapsed karjusid, kes olid pealtvaatajaiks. Perenaise sitsijakk muutus räbalateks ja langes põrandale. Lõhkes ka särk meeletu mehe käte vahel, nii et ilmus paljas ihu.
Pearu silmis süttis loomalik himu. Ka seeliku oleks ta tahtnud naise niuete ümbert rebida. See märkas seda ja vabastas enda äkilise liigutusega. Aga seeliku pael katkes, nii et perenaine pääsis toast lõhkise särgi ja rebadel seelikuga. Uksel tahtis Pearu naist tabada, aga joobnud jalad ja käed ei kuulanud hästi sõna. Naine jooksis käega seelikut ülal hoides aida poole, Pearu ladus järele. Aga naine oli kärmem, kargas aita, lõi ukse kinni, keeras ta lukku ja pani veel pealegi haaki.
“Uks lahti!” karjus Pearu.
“Ei tee!” karjus naine seest vastu.
“Ma löön ta maha!” ähvardas Pearu.
“Löö, kui tahad,” lõõtsutas naine vastu, kuna ta ise omale tervet särki ja seelikut selga ajas.
“Ja lööngi!”
“Löö!”
Pearu laskis silmad ümber käia, nagu otsiks ta kohast löögiriista. Aga siis tuli tal uus mõte ja ta ütles naisele.
“Kükita pealegi seal ukse taga, küll ma näen, kaua sa ikka kükitad. Tuled ise välja!”
“Ei tule!” vastas naine aidast.
“Tuled!”
“Eks oota!”
“Tuled, kui kässin!”
“Kõtt,” vastas naine aidaukse tagant.
See ajas mehe hoopis marru. Prantsatades jooksis ta vastu ust ja peksis rusikatega kõigest jõust.
“Kui sa kohe välja ei tule, küll sa siis näed, mis ma teen!” karjus ta.
“Tee mis tahes,” vastas naine samuti.
“Lähen ja teengi!” karjus Pearu uuesti ja läks aida eest minema.
Natukese aja pärast avas perenaine ukse, et vaadata, mis peremees teeb. Pearu läks kaevu poole. Sinna jõudes hakkas ta püksinööpe lahti võtma. Nüüd mõistis perenaine, et mehel mõni uus temp tagavaraks tema allaandmisele sundimiseks. Nii see oligi: Pearu laskis püksid maha ja istus kaevuraketele, nagu tahaks ta siin oma loomulikke tarbeid õiendada.
“Püha Eessuke!” hüüdis perenaine ja jooksis kaevu poole, niipalju kui jalad võtsid. Ristis käsil langes ta kaevuraketel istuva mehe ette põlvili ja rääkis nuttes: “Armas mees, kallis vanamees, tee mis teed, aga ära sa seda hullutükki tee, et reostad kaevu, kust me siis vett võtame. Tõuse kaevult üles. Näe, teisepere rahvas vuatavadki.”
Pearu ei vastanud sõnagi, nohises ainult ja istus edasi.
Surmahirmus karjus ja hädaldas perenaine, sest ta teadis: tema vanamees ei löö millegi ees kõmmeldama. Teeb ka kõige rumalama ja ennatuma tembu, mille pärast kannatavad teised ja tema isegi.
“Joosep ja Karla! Joosep ja Karla!” karjus perenaine. “Tulge ometi, kus te olete! Tulge appi isa paluma!”
Poisid tulid kahekesi kambri otsa. Nähes isa kaevurakkeil ja ema tema ees põlvitamas, mõistsid lapsed kohe, et asi peab tõsine olema. Suure häälega pistsid nad karjuma. Nelja-aastane Joosep võttis väiksema venna käest kinni ja nõnda tulid nad kahekesi nuttes kaevule isa ja ema juurde. Nagu kolm viletsusehunnikut könutasid nad Pearu ees, kes tegi, nagu ei paneks ta neid tähelegi.
“Miina, Miina ae!” karjus perenaine tüdrukut. “Tule ka sina, tule aita meil peremeest paluda!”
Tuli ka Miina ja seisis norus peaga perenaise selja taga. Viimaks ilmus sulanegi toa otsa vaatama, mis kaevu juures lahti on. Ja kui ta asjast aru oli saanud, astus ta kaevu juurde ja ütles tõsiselt.
“Peremees, kurat, ole täismees, tõuse kaevult üles, pane püksinööbid kinni, mis sa jändad.”
Ja peremees tõusiski kaevult. Aga ise ta pükse jalga ei tõmmanud ega nööpe kinni ei pannud, seda pidi perenaine tegema. Perenaine tegigi seda heameelega, sest ta tundis, et tänane mürgel on mööda. Saabus üldine kergendustunne ja igaüks tahtis oma tööle minna. Aga sulasele ütles peremees hoopis muutunud häälel.
“Kuarel, mine too see kott vankrist tuppa.”
Sulane teadis juba, mis kotist jutt võis olla, sest ta oli esteks vankri juba läbi koblanud. Samuti aimasid ka perenaine ja lapsed, et jutt peab olema mingisugusest heast kotist. Nii see oligi, sest kui Kaarel koti tuppa tõi ja tema suu avati, siis olid seal aina saiad ja saiad. Neist said kõik, ka Kaarel ja Miina, perenaisest ja lastest rääkimata.
Sündis üldine mugimine, kuigi alles hiljuti oli tuldud lõunasöögilt. Saiale leidus kõhusopis ikka veel ruumi, liiatigi kui peremees seda nii väga soovis, sest tema viha oli lahkunud, meel rõõmus ja ta tahtis olla hea ning näha lahkeid nägusid.
Nähtavale ilmus ka kaks pudelit: üks meeste ja poiste, teine naiste ja laste pudel. Mehed rüüpasid viina alla, sülitasid ja hammustasid siis saia peale, naised ja lapsed aga hammustasid saia alla ja rüüpasid viina peale ja ei sülitanud üldse mitte. Niisugune vahe oli meeste ja naiste pudelil.
Ning oli suur rõõm Vargamäe Tagaperes suure saiakoti ja kahe pudeli ümber. Aina kippusid laulud peale. Ainult perenaise meel oli nukker ja süda raske. Oma silmaga pidi ta nägema, missuguste asjade peale vanamees raha raiskab, kuna teda muidu ka kõige hädalisemaks õienduseks ei jatku. Tahad kopika saada, siis kanna kas põlle all salaja midagi kodust välja ja tee rahaks.
Aga sellest kõigest perenaine praegu ei niitsatanudki, mugis ühes lastega saia, ehk küll omal oli tulemaik hamba all. Ehk mis mõte olekski midagi öelda, vanamees nimetas teda ainult saunamehe tütreks, kel pole kohaomaniku eluviisidest õiget arusaamist.
Ometi pidi perenaine veel täna peremehele vastu rääkima, nimelt siis, kui see mõtles üleaedseid vaatama minna, sest temal jäänud sellega väike kana kitkuda.
“Kulla vanamees, ära mine täna,” palus perenaine. “Heida parem magama, oled väsind. Teisepere rahvas ehk väljas tööl, põlegi teisi kodus, mis sa tühja sinna lähed.”
Aga ei, Pearu tahtis tingimata täna minna, sest täna oli tal paras aur peal ja viina pudelis veel pealegi.
“Las nemad tulevad enne meile, miks just sina neile pead minema,” seletas perenaine nüüd. “Meie olime ju enne neid Vargamäel, meil siin rohkem õigust.”
See mõjus. Õige! Sellest sai Pearu kohe aru. Uhke peab olema. Las nemad tulevad enne, miks siis just tema peab esimene olema. Pealegi, Eesperest neile on alla mäge, neilt sinna vastu mäge: tulgu see, kel kergem tulla.
Ja rahuliku meelega puges nüüd Vargamäe Tagapere peremees ahju taha sängi, nii et nagisesid kõik tapid ja tabad. Isegi punased satikad, kui neist mõni laupäevasest keeva veega kõrvetamisest ellu oli jäänud, pidid märkama, et peremees ise on sängi pugenud.
Perenaine aga laskis sulase nüüd kohe koju tulla, et ta parandaks puruks aetud värava. Järgmisel hommikul