Perenaisele oli muidugi kõik võhivõõras ja tuliuus.
Teekonnaks tõmbas perenaine vanad sukad jalga ja pistis tuliuued omatehtud viisud otsa. Need oli ta isakodust kaasa toonud. Peremees pani omale nartsud ja raagnahka pastlad. Sauna-Madis otsustas paljajalu minna, sest päike oli juba kõrgel ja paistis heledasti kevadisest taevast.
Oli nii imeliselt kerge ja selge täna siin väljamäel, kuhu paistsid niipaljud samasugused imeliselt kerge ja selge õhuga ümbritsetud väljamäed keset otsatut sood ja raba. Nende kohal lendasid helevalged pilved nagu hirmunud lagled. Ainult häält ei teinud nad. Taevaalune oli hoopis vaikne, kui ei pannud tähele lõokeste laulu ja linavästrikku katuseharjal või aiateibas.
Tundide kaupa sumati soos ja vees, mis paiguti lausa solises, paiguti Sauna-Madise varvaste vahel ainult virtsus. Ainult väiksel Hallikivimäel ja Jõessaares oli päris kuiv. Viimasel oli millalgi põldu haritud, aga Sauna-Madisel puudusid teated, millal see sündinud. Seletuseks ütles ta ainult.
“See pidi küll väga ammu olema, sest varsti on põllu asemel uuesti mets.”
See alalhoidunud põllulapp siin kaugel soosaarel mõjus kui muinasjutt. Ta tekitas imelikult omapärase ja koduse tundmuse. Sest seletamatagi oli äkki kõigil selge, et millalgi on siin inimene liikunud, tegutsenud, mõtelnud. Millalgi olid selle söötijäänud põllulapiga seotud inimese rõõmud ja mured.
Puhati jalgu ja pandi piipu.
Juba läbikäidud maa järele otsustades oli krunti küll ja küll, nagu liigagi palju, arvu poolest üle poolteise saja tiinu. Aga suurem osa sellest oli kas rohusoo või samblaraba männijässidega. Heinamaagi oli enamasti kas rabaserv, soonepealne, vaevakasesoo või kiikuv jõeäärne, kus praegu lainetas alles elus vesi, nii et ainult paiguti talle ligi pääses. Kevadeti suurveega ja sügisvihmade ajal pidi siin küll otse järvepealist oletama. Aruheinamaad oli kodumail ainult väike lapike.
“Nagu hobuse piherdamise ase,” ütles Sauna-Madis tema kohta.
Aga kümmekond versta eemal või veelgi kaugemal oli Vargamäe koha järel suurem metsaheinamaa, mida Andres isegi veel polnud näinud. Seal pidi tükk head metsagi peal olema. Selle maalisa oli Andres nagu põrsa kotis ostnud, sest ta oli arvanud, et olgu ta mis ta on, midagi ta on ikkagi väärt, ja Vargamäe oleks ta ka ilma selle lisandusetagi ostnud määratud hinna ning tingimustega. Pealegi oli tal kohe kavatsus seda maatükki esimesel parajal võimalusel ära müüa ning saadud raha kodumail kasulikult tarvitada.
Tõtt öelda, Vargamäe Eesperet ostes polnudki Andres tema tõelise väärtusega arvestanud, vaid ta oli aina mõelnud, mis temast võiks teha, mis väärtuse sellele maale tööga võiks anda. Sellepärast ei teinud noor peremees tänasel ülevaatelgi muud, kui aina kavatses ja plaanitses, püüdes ette aimata, milliseks muutub maapind ja milliseks kasenäss, männijäss ja kuusekönn, kui kraave on kaevatud nii- ja niipalju ning selles ja selles sihis. Kas kaseladvad muutuvad mõne aasta pärast teravaks? Kas kuusk ja mänd heidavad karva ja süstavad õhku, nagu pistaks neil herilane tüvve.
Mööda kodumaad ümber sõites ja sobivat kohta otsides oli talle kusagil sood näidanud, mis kraavidega läbi põimitud – suuremate ja väiksematega. Praegu olid need kraavid ummistunud ja maapind nende vahel vesine ja soine. Aga millalgi oli kraavide vahel vili kasvanud, millalgi olid orjad ja vaimud siin kartuleid pannud ja võtnud. Seda kinnitasid vanad inimesed nagu ühest suust.
Elanud mõisas kord mingisugune hullumeelne parun, mingisugune põrundpea, nagu kõik kinnitasid, see tahtnud soost põllu teha. Tema’p need kraavidki lasknud kaevata ning kraavide vahel künda ja külvata. Põllul pole teda kunagi näha olnud, aga soos kraavide vahel käinud ta opmaniga vahetpidamata, seisnud rahva juures, kui see tööd tegi, ja torkinud kepiga muhenevat mulda, turbamättaid.
Tol korral oli Andres julenud kahelda, et kes teab, kas see parun, kes need kraavid kaevas, nii väga põrundpea oligi, nagu kõik arvasid. Kuidas? Selles võiks keegi kahelda? Aga tema ei muutnud ju ainult sood põlluks, vaid kõrged vainud tahtis ta teha loodheinamaaks, mida võiks tema tuju ja tahtmise järele kasta üleujutava veega. Tema tahtnud üldse kõik teisiti teha, kui oli seadnud jumal. Kus mägi, sinna org, kus org, sinna mägi – nõnda tahtnud ta teha. Sood põlluks, kõrged vainud loodniiduks, jõgedele uued sängid – kas või läbi kivikärgaste ja mäekinkude, verstade, kümnete verstade kaupa. Tühjadele ääremaadele mets, istutatud või seemendatud, puud ridastikku nagu viljapuud aias. Kui võõras kõike seda meeletust näeks, siis usuks ta, et parun oli tõepoolest põrundpea.
Nõnda olid omad inimesed arvanud. Aga Andres ei saanud tol korral muud näha kui aga ainult seda kraavitatud sood, kus millalgi kasvanud vili. See seisab tal veel praegugi silme ees. Muidugi ei mõtle tema Vargamäe soost kohe hakata põldu tegema, sest tema pole ju parun, kel oli terve vallarahvas käsutada. Kui niigi saaks teha, et soo hakkaks looma kandma ja head haometsa kasvatama – seda mõtles Vargamäe noor peremees põrundpea-paruni eeskujul. Ja tema oli siin Jõessaare söödilapil kevadise päikese paistel ehk ainuke inimene, kes tänini nõnda mõelnud.
Kui Andres kõigest sellest jutustas, vedas Sauna-Madis kord-korralt ikka kõvemini oma lurisevat piipu ja hakkas läbi hammaste aina kaugemale sülitama, nagu teeks ta harjutusi kaugelesülitamises. Harva sõna peremehe jutu vahele pistes, sihtis see ikka sinnapoole, et on siin juba paari uut peremeest nähtud, mitte küll omanikku, vaid rentnikku, aga ükski pole midagi teinud, sest ei tasu vaeva. Kõik läinud paremat otsima.
“Elame siin nagu kärbsed s..ahunnikul,” ütles ta lõpuks.
“See’p see ongi, et elate nagu kärbsed,” arvas Andres.
“Aga nõnda saab ilusti ära elada. Endine peremees läks siin rikkakski, ostis välimaale koha.”
“Ja elab ka seal nagu kärbes, kui nõnda elab,” vastas peremees.
“Kärbes oled sinagi, kärbsed oleme kõik,” oleks tahtnud Sauna-Madis peremehele vastata, aga ometi rahuldus ta ainult sülitamisega. “Peremees on peremees, läheb nüüd saunamees temaga maid jagama,” arvas Madis endamisi.
“Hakkad sa mul kraavi kaevama?” küsis peremees natukese aja pärast.
“Küllap hakkan,” vastas Madis. “Töö on töö, leib on leib, ei põlga ühte ega teist. Olen ennegi kaevanud.”
“Hea küll, siis hakkame tänavu kohe peale,” ütles Andres. “Umbes sinna, kus me vana Maasikut käisime rükkimas.”
“Aga kuhu laseme vee?”
“Esiotsa ei kuhugi,” vastas Andres. “Aga küllap pärast laseme kah: juhime otsa jõkke.”
“Paar versta maad.”
“Olgu või kolm,” arvas peremees.
Saunamees lirtsatas sülitada. Alles natukese aja pärast lausus ta.
“Võõras maa ees, ei pääse otse jõele.”
“Küllap pääseb läbi võõragi maa.”
“Kui aga pääseb.”
“Saame näha.”
Polnud parata, peremehele pidi alla vanduma. Arvab, et pääseb, pääsku, mis saunamehel sest on, pole ju tema maa ega tema vesi. Tõmmaku aga kraav jõkke, temal aina kasu: pääseks mööda kraavikallast kergemini kalale ja sügisel lambale ning lehmale kotiga padriku äärest heinu tooma.
“Saab ehk üleaedsega kahasse kaevata, tuleb odavam,” arvas peremees.
“Kallim,” vastas saunamees. “Pearuga kahasse on ikka kallim.”
“Kuidas nii?” küsis Andres. “Mis mees siis tema on?”
“Mees nagu mees muistegi,” vastas Madis.
Kuna mehed piipu popsisid ja jutlesid, kõndis perenaine mööda saaresööti, korjates varaseid lilli. Meel oli pühapäevaselt rõõmus ja kodune, et oleks tahtnud laulda, nagu laulsid linnud söödiservas metsas. Oleks tahtnud huigatagi, nagu oli ta huiganud millalgi isakodus, aga ometi jäi ta üsna vaikseks, kõndis ainult ja noppis lilli.
Koju jõudes võeti